Hei! Loodan, et su nädal on mõnusa alguse saanud.
Mina jõudsin eile pärastlõunal Pariisist tagasi ja täna toon sinuni minipuhkuse esimese loo. Ma ei tea veel päris täpselt, kui mitu kirjatükki sellest pisikesest puhkusest välja tuleb- ilmselt päris mitu, sest meil olid õige tegusad päevad- aga alustan täna kõige lõpust ehk siis pühapäevasest päevast.
Eilne pool päeva kulus reisimise peale aga see oli täitsa sündmustevaene kulgemine. Kuna rongipiletid olid kallid (üks ots 55 euri) otsustasin proovida esimest korda siinseid bussiliine. Need on kusjuures võrdlemisi uued nähtused siin riigis. Varasemalt oli (ja tegelikult on ka praegu) kõige mugavamaks ja kiiremaks ja eelistatumaks transpordivahendiks rong. Neil siis, kel autot pole, eks.
Rong on kiire ja mugav ning raudteedevõrgustik ulatub pea kõikjale üle riigi. Ainuke asi on see, et rongipiletite hinnad kõiguvad siin nagu lennupiletite hinnad. Ehk siis sõltuvad päevast ja kellaajast ja hooajast ja loomulikult marsruudist ning kui sa sama liini mitu korda kontrollid, siis kolmandal korral võid suure tõenäosusega topelthinna otsa komistada. Minu juurest Pariisi on rongipilet maksnud nii 30 kui ka 80 euri ja mulle tundus seekord ka see 55 euri liiga suure summana.
Nii leidsingi bussiliini, mille piletihind maksis 19 euri (üks ots). Bussireis võttis küll 2,5 h (otse rongiga) asemel 4,5 tundi aega ja mul kulus bussi väljumiskohta rongiga minnes veel lisaks 1,5 h tundi ja 11 euri aga kokkuvõttes sai ikka odavamalt. Hind oli seekord ajast olulisem.
Siinsed bussiliinid peavad oma suureks konkurentsieeliseks tasuta wifi't ja loomulikult ka odavamat piletihinda. Rongides siin wifi puudub aga kuna buss ei võistle kunagi rongi 360km/h kiirusega, siis peavad nad kuidagi teisiti kliente meelitama ning on nüüd otsustanud paljuski sellele tasuta wifi'le rõhuda. Tuli välja, et sellel wifi'l on aga üks huvitav konks- youtube'ist videoid ega mujalt lehtedelt muusikat kuulata ei saa, sest muidu ei pidavat naabrile netti jätkuma. Wifi't pakutakse vaid kirjade kirjutamiseks ja eks'ide järel luuramiseks ning see viimane pole üldsegi minu vaimusünnitis. Täpselt selline oligi kasutusreeglite sõnastus. 😃
Aga tagasi pühapäeva juurde.
Pühapäeva hommikul äratas meid L-iga halb ilm. Aknaklaas oli vihmapiiskadest täpiline ja nende vahelt paistis vaid halb tinahall taevas. Kõikidel eelnevatel päevadel saime nautida mõnusalt ilusat sügisilma, kohati küll natuke liiga tuulist aga siiski sinise taeva, päikesekiirte ja selliste temperatuuridega, et mantlihõlmad said vabalt lahtiselt lehvida. Ja nüüd viimase päeva pidi ilmataat ikka ära rikkuma. Tüüpiline.
Aga me ei lasknud end sellest kõigutada. Kuna uksest välja astudes ei sadanud parasjagu, jätsime ilmataadi kiusamiseks vihmavarjud koju. Õhtul küll kahetsesime aga ära ei sulanud. Suundusime pärast hommikusööki Porte de Versaille'sse, kus külastasime Marie-Claire'i Do-It-Yourself messi. See oli meil juba pikalt planeeritud ja oli üks põhjustest, miks tahtsin just eelmine nädalavahetus Pariisis olla. Messist kirjutan siin teinekord pikemalt, veetsime seal terve hommiku ja pärastlõuna inspiratsiooni kogudes (ja jõulukingitusi ostes 😜).
Lõunasöök möödus suuresti edasisi tegevusplaane arutades. Kuna ilm oli ikka halb ning jalutamiseks täiesti kõlbmatu, oli vaja tubaseid tegevusi. Mida teha vihmasel pühapäeval Pariisis? Võiks ju arvata, et see viimane hoolitseb kuidagi iseseisvalt selle eest, et sellist küsimust ei tekigi aga meil oli pea tühi. Poodlemas olime käinud päev varem ja muuseumikäigud olid ka tehtud. Reede õhtul käisime kinos ainukest inglisekeelset filmi vaatamas, ja kuna meile ühest korrast täitsa piisas, siis jäi isegi see klassikaline vihmase ilma tegevus ära. Pariisis on paljud kohad pühapäeviti kinni, ja mida tühjemaks taldikud said, seda vähem me teadsime, mida edasi teha.
Lõpuks otsustasime ilma kindla plaanita Champs-Elyséele sõita. Lihtsalt niisama. Sealsed poed on ikka avatud ja õhku jäi veel ka lootus, et äkki jääb vihm lõpuks järgi...
Champs-Elyséel metroost maapeale tulles jõudsime umbes kolm sammu astuda, kui avastasime end mingi event'i keskmes. Oli kino, ja selle ees maas punane vaip. Olid mõned inimesed ja mõned foto- ja filmikaamerad. Olid pikad tursked turvamehed vihmavarjudega. Ja punast vaipa ääristasid filmi Alliés plakatid. Tead, see on see Brad Pitt'i ja Marion Cotillard'i uus film, mis homme kinodes esilinastub. Võib-olla oled treilerit näinud ja plaanid vaatama minna?
Me jäime sinna ootama ja vaatama, et mis juhtuma hakkab. Meil ei olnud nagunii ühtegi targemat plaani ega kohta, kus olla. L küsis ühe neiu käest täpsemat infot aga ta ei teadnud ka rohkem kui meie kaks. Jõudsime vist umbes kümme minutit seal spekuleerida, et mis värk on. Teadsime, et see film tuleb kinodesse selle nädala kolmapäeval, nii et äkki on siis tegu mingi esilinastusega? Kes sinna kutsutud on? Kas punane vaip on mingitele kohalikele prantsuse staarikestele, kellest me kumbki ei tea mitte ühtegi nime ega nägu. Äkki ei toimugi midagi põnevat. Äkki oleme sattunud mingitele televõtetele? Äkki on ikka esilinastus ja äkki tuleb Brad Pitt ka kohale? Muahahhhaaa, eks 😁
Umbes sellel hetkel hakkas korralikult vihma sadama ja ma kuulsin ühelt turvamehelt, et mis iganes siin toimuma hakkab, selleni on veel vähemalt tund aega aega. Vihmavarjud olid meil kodus ja olemine iga hetkega aina vesisem. Kuna me täpselt ei teadnud, kas siin üldse midagi põnevat sünnib, keerasime otsa ringi ja kõndisime minema.
Peitusime vihma eest H&M'i, seejärel Zara'sse ja Morgan'isse. Neis veetsime märkamatult tund aega jõululaule kuulates ja ühest lillelisest seelikust ning litritega õhtukleidist unistades...
Jätsime kleidid ja seelikud stangedele. Kuna me olime ikka veel selle kino läheduses, otsustasime tagasi minna. Nüüd oli seal nii tihe inimmüür, et vaevu vaevu silmasime punast vaipa. Enamasti vahtisime lihtsalt tõtt kellegi ebameeldiva kuklaga. Isegi sellest ei olnud kasu, et me mõlemad L'iga oleme keskmisest prantslasest enamasti pikemad. Sinna meie ette olid kõik need haruldaselt pikad kogunenud.
Ükshaaval hakkasid vaiba ees peatuma mustade klaasidega Mercedesed, kust väljusid kohalikud prantsuse staarikesed, kellest me kumbki ei teadnud ei nime ega nägu. Rahvast kogunes aina juurde. Kaameraid ja telefone oli aina rohkem. Samuti ka politseinikke ja turvamehi. Inimesed blokeerisid Champs-Elysées sõidurajad. Lihtsalt seisid keset sõiduteed. Ühe korraliku pooltunni seisime seal rahvasummas veel kuni lõpuks peatus vaiba ees must Mercedes, millest astus välja Marion Cotillard. 😀 Ning kohe seejärel veel teinegi auto, millest väljus Brad Pitt.😀 oh my god oh my god oh my god 😀
L sai Brad'ist ägedad pildid.
L
See, mis pärast seda lahti läks, oli lihtsalt öeldes sürr hullumaja.
Ma pole kunagi sellisele üritusele sattunud. Ma pole kunagi ühtegi maailmakuulsat staari meetri kauguselt näinud. Nüüd nägin Brad Pitt'i ja Marion Cotillard'i. how cool is that? 😎
Ümberringi inimesed kiljusid BRAD BRAD, üritades samal ajal kasvõi ainumatki pilti staarist saada. Mõni esirea õnnelik sai autogrammi ja mõni ilmselt paar päeva käsi ei pese.
Ma ei suuda ikka kuidagi uskuda, et me täiesti juhuslikult sellel hetkel Champs-Elyséele sattusime. Et me vahepeal alla andsime ja ära läksime ja tagasi tulime ja ikka Brad Pitti nägime.
Sellest ägedamat lõppu mu Pariisi minipuhkusele on raske ette kujutada.
Homsest on siin Alliés nähtav ka kõikidele tavalistele inimestele. Mul oli tegelikult juba ammu plaanis seda filmi vaatama minna, sest sellest saab mu esimene prantsusekeelne kinofilm. Mõtlesin, et pärast nelja aastat on aeg end lõpuks proovile panna ja vaadata, kas saan millestki aru või mitte. Homme hommikul esimesele seansile ei ole plaanis minna aga nädalavahetuse tegemistesse vist mahub küll. Pärast mu Brad Pitt'i seiklust suutsin vist isegi C seda filmi vaatama meelitada. Eks ma siis kirjutan pärast, kas sain millestki midagi aru või lähen inglisekeelset versiooni uuesti vaatama.😃
No comments:
Post a Comment