Detsembri alguses advendikalendrit kokku pannes ei saanud ma blogisse täpsemalt kirjutada, mis üllatused C-d ees ootavad. Ta nimelt lubas siia lugema tulla ja kõik viimse detailini välja uurida, nii et ma igaks juhuks ei hakanud üllatuste rikkumisega riskima.
Üllatused ei tule mul temaga enamasti üldse hästi välja nagunii. Iga kord kui ma netist midagi tellin, mis peaks esialgu jääma tema eest saladuseks- sünnipäeva- või jõulukink näiteks, siis tuuakse see ukse taha kas nädalavahetusel või siis ainukesel vabal päeval, mis ta terve aasta jooksul on töölt võtnud. Ainukesel vabal päeval! Aitäh, härra Murphy! See viimane juhtus nüüd reedel, kui postiljon seisis hommikul rõõmsalt ukse taga koos C jõulukingitusega, mis kirjade järgi oleks pidanud alles esmaspäeval kohale jõudma...
Üllatused ei tule mul temaga enamasti üldse hästi välja nagunii. Iga kord kui ma netist midagi tellin, mis peaks esialgu jääma tema eest saladuseks- sünnipäeva- või jõulukink näiteks, siis tuuakse see ukse taha kas nädalavahetusel või siis ainukesel vabal päeval, mis ta terve aasta jooksul on töölt võtnud. Ainukesel vabal päeval! Aitäh, härra Murphy! See viimane juhtus nüüd reedel, kui postiljon seisis hommikul rõõmsalt ukse taga koos C jõulukingitusega, mis kirjade järgi oleks pidanud alles esmaspäeval kohale jõudma...
Ma küll ei usu, et ta ise siin lugedes oleks tegelikult millestki väga aru saanud aga kuna on olemas selline tore abimees nagu google translate, siis mine sa tea. Kui kõnekeelest ta võib-olla et midagi isegi mõistab, sest kergemad sõnad ning väljendid, mida ma sageli kasutan, jäävad talle meelde lihtsalt mu eestikeelset juttu pealt kuulates, siis kirjutamise ja lugemisega ei ole me teadlikult veel kordagi tegelenud.
Mul (tegelikult meil mõlemal) oli algusest peale selline suhtumine, et temal ei ole väga mõtet eesti keelt õppida. Lihtsamad väljendid ja viisakussõnad loomulikult aga mingeid pikki jutuajamisi poliitikast või filosoofiast ma temaga eesti keeles ei plaaninud pidama hakata. See lihtsalt ei olnud meile oluline. Tol hetkel. Praegu hakkan ma vaikselt jõudma sinnamaani, et tegelikult võiks ta ikka natuke rohkem eesti keelt osata, kui praegu. Mitte poliitika ja filosoofia tasemel aga natuke enamat kui terviseks ja nägemist. Seda silmas pidades üritan ma nüüd tasapisi teda natukene ka õpetada. Järgmine kord kui Eestisse tuleme, eks siis võivad kõik mu sõbrad ja sugulased ta keeleoskusi testima hakata.😀
Tegelikult ei tahtnud ma täna aga üldse mitte keeleõppest rääkida.
Tänaseks on C pooled advendikalendri kingitused kätte saanud ja ma võin nüüd rahulikult neist natukene kirjutada.
Kalendri esimese päeva tuutu all oli peidus purk ecorces d'oranges confites ehk eesti keeli vist suhkrustatud apelsinikoortega. See on maiustus, mis siin ilmub poelettidele tavaliselt aastalõpu lähendes ning mida me kodus samuti muul ajal aastast ei tee. Võib-olla C seetõttu seda nii väga armastabki. Seda on imelihtne ise teha, vaja läheb vaid bio apelsini koori (bio sellepärast, et kuna kasutamiseks läheb vaid apelsini koor, on oluline, et neid ei oleks kemikaalidega väga töödeldud), suhkrut, vett ja soovi korral ka mõrudat šokolaadi. Apelsinikoori keedetakse natukene aega siirupis, seejärel kaetakse need suhkruga ning soovi korral kastetakse kogu kupatus ka sulašokolaadi sisse.
See on siin tõeline jõulumaiustus.
Teisel päeval ootas C-d kalendris õllepudel, mille valimiseks ma seisin päris tükk aega õlleriiuli ees, erinevaid pudeleid keerutades ja teeseldes nagu nende sildid oleksid jube huvitavad. Eestis oleks kindlasti saanud mõne eriti põneva käsitööõlle kalendrisse peita, kuna meil siin neid kohalikke tegijaid aga eriti ei ole (vähemalt mitte selliseid, keda mina teaks ja tema mitte), siis valisin seekord klassikalise iiri õlle, mida ta harilikult omale koju osta ei raatsi.
Kolmandal päeval oli kalendris iileksioks koos suudlusega. Ma arvasin millegipärast koguaeg, et see on Ameerikast pärit komme, aga tuli välja, et see pärineb tegelikult hoopis Euroopas elanud keldi hõimude kultuurist. Ka Prantsusmaal oli kunagi ammu puuvõõriku all suudlemise komme väga levinud, see hoiti vaid uue aasta esimesele päevale. Praegu on komme tunduvalt vähem populaarne aga kehtib samas terve pühadehooaja vältel. Iileksioksa leidsin maja taga kasvavast metsast, need kasvavad meil siin vaheldumisi kuuskedega.
Neljandal päeval oli tuutu all peidus üks tore kuuseornament ning kutse jõulupuu kaunistamisõhtule. Tegelikult meil sellel õhtul kuuske veel toas ei olnud. See tuli kaks päeva hiljem, Saint Nikolas päeval, kui me õhtul eksprompt otsustasime, et jätame sellel aastal päris kuuse ikkagi metsa/poodi. Kaevasime majapidamisruumist oma eelmisel aastal meisterdatud puidust kuuse välja ja riputasime (eelmisel aastal tehtud) ehted külge. Voilà, oligi kuusk olemas.
Viiendal päeval oli kalendris ümbrik, milles olid peidus isetehtud jõulukaardid kõikidele tema sugulastele, kes sellel aastal meilt kaarti ootavad. Millegipärast on neid iga aastaga aina rohkem.
Kuuendal detsembril tähistati siin Saint Nikolas'i püha. Saint Nikolas on nagu jõuluvana, kannab punast kuube ja valget habet ning toob lastele apelsine või pain d'epices kooki, mis sisaldab küll samu vürtse nagu meie piparkoogitainas aga millel ei ole klassikaliste piparkookidega muud midagi ühist. Saint Nikolas püha tähistatakse küll mitmes Euroopa riigis aga näiteks Prantsusmaa teises otsas ei teata sellest kombest ega pühakust midagi. Meie kandis märgib kuues detsember jõulude algust ning traditsiooniliselt tuuakse sel päeval siin kuusk tuppa ja süüdatakse linnas jõulutuled. C leidis sel päeval oma kalendrist Saint Nikolas-kujulise šokolaadimehikese, millest ma poole õhtusöögi magustoiduks ise ära sõin.
Seitsmendal päeval oli kalendris meie uue maja postkasti silt. Esialgu küll vaid meie nimedega, sest me ei tea veel, mis numbrit meie maja kandma hakkab.
Kaheksandal päeval ootas teda 12 ilusat postmarki, mida sugulaste jõulukaartide ümbrikele kleepida.
Üheksandal päeval oli tuutu all cd plaat disney multifilmide muusikaga. See oli esimene plaat kolmeosalisest kogumikust, mis ma tänu ühele oma sõbrannale (aitäh M!) sain C-le kalendrisse peita. Kaks plaati ootavad veel kalendri teises pooles. Meie pisikesest filmikollektsioonist julgelt pooled on disney multifilmi klassikud, sellest ka selline muusikavalik. C-le meeldib multikaid vaadata umbes sama palju kui ühele kuueaastasele ja ta teab peast kõiki neid klassikalisi lugusid, mis nende plaatide peal kõlavad. Loomulikult laulavad/räägivad Alice Imedemaal, Aladdin, Lõvikuningas Simba, Tuhkatriinu ja kõik muud tegelased siin prantsuse keeles, mis minu jaoks on ikka ja alati väga veider.
Kümnendal päeval oli kalendris taaskord õllepudel. Kokku peitsin neid kahekümne nelja päeva peale neli tükki. Selle pudeli valimine läks natuke lihtsamalt, sest leidsin sealt samalt õlleriiulilt ühe tuttava sildiga pudeli, mida jõime Brüsselis ühes kuulsas õllebaaris. C sõnul maitses õlu hea nagu tol korralgi, mispeale me otsisime blogi arhiivist üles Belgia reisi postitused ja vaatasime natuke aega puhkusepilte.
Üheteistkümnenda päeva tuutu peitis endas piparkoogivormi, mille tõin kaasa Pariisi messilt ning kirja ühisest piparkoogiküpsetamise õhtust. Ta ei ole kunagi varem elus piparkooke küpsetanud, rääkimata siis veel piparkoogimaja meisterdamisest ja mul oli kange tahtmine temaga seda minu jaoks nii maagilist ja jõuluootuse aja juurde kohustuslikult kuuluvat traditsiooni kogeda. Kuna me eile käisime jõuluturul ja jõudsime sealt hilja tagasi, siis eile küpsetamiseni ei jõudnud aga kindlasti võtame selle ühel õhtul ette. Minu suureks kurvastuseks ei müüdud Ikeas piparkoogitainast (glöggi sain küll😊), nii et ma pean ühel päeval selle taigna tegemise ikka ise ette võtma.
Tänase ehk kaheteistkümnenda päeva all ootas teda purk Nutella't. Meil sai üks just otsa. Nutella andis siin enne detsembrit välja kaunistatud purkidega kollektsiooni. Meil on sellest üks juba olemas- C valis mulle sealt kunagi ühe punaste südametega klaasi. Nüüd ostsin mina temale valgete põhjapõtradega variandi kalendrisse panemiseks. Siinseid Nutella purke saab edaspidi klaasina või magustoidukausina kasutada, sellepärast ma neid klaasideks kutsungi.
Sellised üllatused on olnud C advendikalendris. Homseks on planeeritud üks eksootiline puuvili, lähen seda täna alles otsima. Loodetavasti leian mõne põneva tegelase.
Tegusat alanud nädalat kõigile!
❤
See on siin tõeline jõulumaiustus.
Teisel päeval ootas C-d kalendris õllepudel, mille valimiseks ma seisin päris tükk aega õlleriiuli ees, erinevaid pudeleid keerutades ja teeseldes nagu nende sildid oleksid jube huvitavad. Eestis oleks kindlasti saanud mõne eriti põneva käsitööõlle kalendrisse peita, kuna meil siin neid kohalikke tegijaid aga eriti ei ole (vähemalt mitte selliseid, keda mina teaks ja tema mitte), siis valisin seekord klassikalise iiri õlle, mida ta harilikult omale koju osta ei raatsi.
Kolmandal päeval oli kalendris iileksioks koos suudlusega. Ma arvasin millegipärast koguaeg, et see on Ameerikast pärit komme, aga tuli välja, et see pärineb tegelikult hoopis Euroopas elanud keldi hõimude kultuurist. Ka Prantsusmaal oli kunagi ammu puuvõõriku all suudlemise komme väga levinud, see hoiti vaid uue aasta esimesele päevale. Praegu on komme tunduvalt vähem populaarne aga kehtib samas terve pühadehooaja vältel. Iileksioksa leidsin maja taga kasvavast metsast, need kasvavad meil siin vaheldumisi kuuskedega.
Neljandal päeval oli tuutu all peidus üks tore kuuseornament ning kutse jõulupuu kaunistamisõhtule. Tegelikult meil sellel õhtul kuuske veel toas ei olnud. See tuli kaks päeva hiljem, Saint Nikolas päeval, kui me õhtul eksprompt otsustasime, et jätame sellel aastal päris kuuse ikkagi metsa/poodi. Kaevasime majapidamisruumist oma eelmisel aastal meisterdatud puidust kuuse välja ja riputasime (eelmisel aastal tehtud) ehted külge. Voilà, oligi kuusk olemas.
Viiendal päeval oli kalendris ümbrik, milles olid peidus isetehtud jõulukaardid kõikidele tema sugulastele, kes sellel aastal meilt kaarti ootavad. Millegipärast on neid iga aastaga aina rohkem.
Kuuendal detsembril tähistati siin Saint Nikolas'i püha. Saint Nikolas on nagu jõuluvana, kannab punast kuube ja valget habet ning toob lastele apelsine või pain d'epices kooki, mis sisaldab küll samu vürtse nagu meie piparkoogitainas aga millel ei ole klassikaliste piparkookidega muud midagi ühist. Saint Nikolas püha tähistatakse küll mitmes Euroopa riigis aga näiteks Prantsusmaa teises otsas ei teata sellest kombest ega pühakust midagi. Meie kandis märgib kuues detsember jõulude algust ning traditsiooniliselt tuuakse sel päeval siin kuusk tuppa ja süüdatakse linnas jõulutuled. C leidis sel päeval oma kalendrist Saint Nikolas-kujulise šokolaadimehikese, millest ma poole õhtusöögi magustoiduks ise ära sõin.
Seitsmendal päeval oli kalendris meie uue maja postkasti silt. Esialgu küll vaid meie nimedega, sest me ei tea veel, mis numbrit meie maja kandma hakkab.
Kaheksandal päeval ootas teda 12 ilusat postmarki, mida sugulaste jõulukaartide ümbrikele kleepida.
Üheksandal päeval oli tuutu all cd plaat disney multifilmide muusikaga. See oli esimene plaat kolmeosalisest kogumikust, mis ma tänu ühele oma sõbrannale (aitäh M!) sain C-le kalendrisse peita. Kaks plaati ootavad veel kalendri teises pooles. Meie pisikesest filmikollektsioonist julgelt pooled on disney multifilmi klassikud, sellest ka selline muusikavalik. C-le meeldib multikaid vaadata umbes sama palju kui ühele kuueaastasele ja ta teab peast kõiki neid klassikalisi lugusid, mis nende plaatide peal kõlavad. Loomulikult laulavad/räägivad Alice Imedemaal, Aladdin, Lõvikuningas Simba, Tuhkatriinu ja kõik muud tegelased siin prantsuse keeles, mis minu jaoks on ikka ja alati väga veider.
Kümnendal päeval oli kalendris taaskord õllepudel. Kokku peitsin neid kahekümne nelja päeva peale neli tükki. Selle pudeli valimine läks natuke lihtsamalt, sest leidsin sealt samalt õlleriiulilt ühe tuttava sildiga pudeli, mida jõime Brüsselis ühes kuulsas õllebaaris. C sõnul maitses õlu hea nagu tol korralgi, mispeale me otsisime blogi arhiivist üles Belgia reisi postitused ja vaatasime natuke aega puhkusepilte.
Üheteistkümnenda päeva tuutu peitis endas piparkoogivormi, mille tõin kaasa Pariisi messilt ning kirja ühisest piparkoogiküpsetamise õhtust. Ta ei ole kunagi varem elus piparkooke küpsetanud, rääkimata siis veel piparkoogimaja meisterdamisest ja mul oli kange tahtmine temaga seda minu jaoks nii maagilist ja jõuluootuse aja juurde kohustuslikult kuuluvat traditsiooni kogeda. Kuna me eile käisime jõuluturul ja jõudsime sealt hilja tagasi, siis eile küpsetamiseni ei jõudnud aga kindlasti võtame selle ühel õhtul ette. Minu suureks kurvastuseks ei müüdud Ikeas piparkoogitainast (glöggi sain küll😊), nii et ma pean ühel päeval selle taigna tegemise ikka ise ette võtma.
Tänase ehk kaheteistkümnenda päeva all ootas teda purk Nutella't. Meil sai üks just otsa. Nutella andis siin enne detsembrit välja kaunistatud purkidega kollektsiooni. Meil on sellest üks juba olemas- C valis mulle sealt kunagi ühe punaste südametega klaasi. Nüüd ostsin mina temale valgete põhjapõtradega variandi kalendrisse panemiseks. Siinseid Nutella purke saab edaspidi klaasina või magustoidukausina kasutada, sellepärast ma neid klaasideks kutsungi.
Sellised üllatused on olnud C advendikalendris. Homseks on planeeritud üks eksootiline puuvili, lähen seda täna alles otsima. Loodetavasti leian mõne põneva tegelase.
Tegusat alanud nädalat kõigile!
❤
No comments:
Post a Comment