Kes kardab hambaarsti?

Siit tuleb nüüd üks pikem jutt minu viimase aja "lemmik"tegevusest- hambaarsti külastamisest. Kui sulle lood hambavalust eriti ei istu, siis jäta rahulikult lugemata. 

Hambaarsti pole ma vist kunagi kartnud, küll aga sain ma natuke aega tagasi selgeks, kui väga ma kardan hambavalu. Kardan. Kohe väga-väga kardan. Minu jaoks, kes ma olen pea 30ne eluaasta jooksul ühe korra 24h haiglas veetnud, on see maailma kõige halvem valu. Ja minu õnnetuseks külastas see mind viimase kuu aja jooksul kohe päris mitu nädalat järjest.

Hambavalusaaga sai alguse novembri keskel, kui mind ühel reede õhtul natuke hull hambavalu piinama hakkas. Paar päeva varem oli valu olnud tunda vaid hooti, näiteks siis kui ma külmkapikülma jogurtit sõin või õuest tuppa astusin. Selge, hambad on vist külma vastu tundlikuks muutunud. Kuna mul oli seda ka varem juhtunud, siis teadsin, et mingi geel on selle vastu tavaliselt aidanud ja pole midagi hullu tegelikult lahti. Kuna esimesed miinuskraadid olid just kohale jõudnud, kirjutasingi hambavalu nende arvele ja lootsin, et tegemist on ajutise nähtusega. Tagantjärgi mõeldes, ei suuda ma uskuda, et ma siis nii naiivselt arvasin, et see valu võiks ise mööduda. Rumaluke. Midagi ei läinud ise mööda, edasi läks ainult sada korda hullemaks. 

Tolle ammuse novembrikuise reede hullust valust sai pühapäevaks niisugune piin, et ma ei suutnud kahte minutit ka paigal püsida. Valutasid vasaku poole suu KÕIK hambad, nii ülevalt kui alt ja mul oli selline tunne, et see ongi maailma kõige hullem valu. Mitte miski ei pakkunud hetkekski valule leevendust. Ei valuvaigistid, mida ma võtsin iga nelja tunni tagant, ei külma vee lonksud ega soojaveepudel vastu põske. 

Pühapäev on siin muidugi kõige õigem päev hambaarsti leidmiseks. Seda sellisel juhul, kui sul pole midagi selle vastu, et kõigepealt tuleb valveapteeki helistada, kust sind suunatakse politseisse. Seejärel tuleb politseisse helistada, kust sulle soovitatakse kiirabisse helistada. Kusjuures, mitte tavalisse kiirabisse vaid sellesse, kes saadetakse välja vaid siis, kui on vaja inimest elustada. Siin on natuke teistsugune haiglasüsteem, kui Eestis. SAMU on kõige erakorralisem kiirabi, kelle abi ei lähe loodetavasti kunagi vaja. Igatahes, pärast väga-väga mitut kasutut telefonikõnet suunas see kiirabi mind lõpuks ühe hambaravikabinetini, mis selliseid erakorralisi patsiente nagu mina, pühapäevasel päeval topelttasu eest vastu võtab. Õnneks asus kabinet vähemalt siinsamas linnas. Meie kandis oleks see vabalt võinud olla ka 100 km eemal. 

Erakorralise arst teatas, et ühe alumise hamba alla on põletik tekkinud, puuris selle juurteni lahti ja pani asendusplommi asemele. Tulin sealt ära poole vähema valuga kui sisse läksin, sest ülemise poolega, mis samuti ju valust tuikas, ei tehtud seal mitte midagi. 

Siin on nii, et kui sind pole arsti nimekirjas, pääsed sa vastuvõtule tavaliselt umbes kuu või kahe pärast. Kuna arst, kelle juures ma olin siin varasemalt käinud, ei jätnud mulle eelneval korral just kõige sümpaatsemat muljet, siis esialgu üritasin aega saada C hambaarsti juurde. Kuna nii sealt kui ka erakorralisest pakuti esimest vaba aega aga ikkagi alles detsembri algusesse (hoolimata sellest, et mul oli ikka veel kogu aeg valus), siis ei jäänud mul muud üle, kui selle algselt ebasümpaatse arsti juurde tagasi minna. Esmaspäeval helistasin ja kolmapäeval lamasin seal suu lahti ja ootasin, et kohe hakkab veel valusam.  

Tänaseks olen ma tema juures käinud niipalju kordi, et ma ühel hetkel lihtsalt loobusin nende kokkulugemisest. Oleks tulnud liiga hirmuäratav number. Arsti esialgne ebasümpaatsus on hakanud iga korraga vähenema.

Algset valu põhjustasid kokku kolm hammast, millest kahele oli ka põletik alla tekkinud. Need hambad suretati ära, puuriti kuni juurteni lahti, puhastati ning nad saavad igaüks omale ilusa krooni peale. Kuna piltlikult öeldes ilma sisuta hammaste pealmine osa muutub tihtipeale aja jooksul väga hapraks, siis pannaksegi mulle nüüd nende kolme hamba peale keraamilised kroonid. Ei tule kuldsuud. Esmaspäeval sain hambaarsti käest paberi, kus oli kirjas nende maksumus. Ütleme nii, et selle raha eest saaks ühe Prada käekoti või terve vannitoamööbli omanikuks. Selle raha eest saaks 11 korda Pariisist Tallinnasse ja tagasi lennata.  

Kolm krooni ning nende paigaldus maksab kokku 2300 eurot, millest riiklik kindlustus maksab kinni 500 eurot. Ülejäänu tasumiseks peab patsient minema kas panka röövima või lotopileti ostma ja taevastele vägedele lootma jääma või omama sellist erakindlustust, mis ülejäänud summa terves ulatuses kinni maksab. Mul on see viimane variant. Tänu C firmale ja tema positsioonile selles firmas. Ei pea vist mainimagi, et ma olen väga-väga tänulik, et tal on selline kindlustus, mis muuhulgas ka minu hambaravi katab. Ma ei ole kogenud pangaröövel.  

Niisiis on kogu halva loo juures vähemalt seegi hea, et ma ei pea mitte millegi eest maksma. 

Selle nädala esmaspäeva õhtul käisin viimati hambaarsti juures, sest lisaks kõigele eelnevale, leidis ta ka kaks tavalist auku, mis uut täidist vajasid. Siin tehakse iga augu parandamiseks alati kohalik tuimestus. Teisipäeva hommikul ärgates oli põses ikka veel natuke imelik tunne, justkui tuimestav süst ikka veel mõjuks, mis pole ju üldse loogiline, sest tavaliselt kaob see umbes tunni või paariga ära. Terve päev oli ikka natuke imelik tunne ja õhtuks oli põsk juba ka natuke paistes. Täna hommikul ei olnud ei veider tunne ega paistetus kuhugi kadunud ja nii seadsin sammud taaskord hambaarstikabineti suunas. Usu, mul on see tee täiesti selgeks saanud.

Selgus, et üks hammastest, mis oma krooni ootab, on vahepeal kuskilt põletiku alla saanud ning seetõttu ongi põsk paistes ja imelik olla. See oli ainuke kolmest hambast, millel alguses all põletikku polnud. Nüüd olen lühikesel antibiootikumi kuuril ja reedel ootab ees uus aeg, et seda põletikulist hammast uurida. Mu hambahaldjas on vist oma töökohast ammu loobunud.

Ja ma ise olen nii tüdinud nüüd juba ligi kuu aega kestnud iganädalasest mitmekordsest hambaarstil käigust. Vaatab, mis reedel tehakse. Äkki jõululaupäeval ei peaks minema. 

Ja mis sa arvad, kuidas mu uus aasta algab? Loomulikult dr Robini juures. Jaanuari kaheks esimeseks nädalaks on kirjas neli aega. Siis hakatakse neid kroone paigaldama. Jeeeiiiiiii. Nii vahva algus uuele aastale, eks. Hea, et ma vähemalt hambaarsti ei karda.

Bisous 

❤