Baby, it's cold outside!

Frank Sinatra laulis just nii täpselt sel hetkel, kui ma seda postitust kirjutama hakkasin. Thank you, Mr. Sinatra pealkirja eest. 

Külm on! Ühegi siinoldud talve jooksul pole meil veel kordagi -15 kraadi külma olnud. Eelmine nädal oli. Eelmine nädal näitas kraadiklaas isegi rohkem kui korra selliseid miinuseid, mis ilma välja minematagi mul nina ja kõrvad külmetama panid. Hea selle asja juures on see, et ma saan iga päev erineva salli kaela panna. Mul on neid kampsuni-jaoks-pole-piisavalt-lõnga-aga teen-siis-hoopis-ühe-salli-ja-paari-käpikuid salle päris korralik hunnik aastate jooksul tekkinud. Enne kolimist tuleb üks põhjalik inventuur ette võtta. 

Vett ei ole! Õnneks ei külmunud meie torustik ära. Õnnetuseks tabas see hoopis meie sõpru, kes nüüd juba mitu mitu päeva on pidanud ma-ei-tea-kuidas hakkama saama. 

Libe on! Täna linna minnes oleks mitu korda äärepealt traumapunkti suunaks võtnud. Õnneks jäi täna ikka minemata. Mine sa tea, äkki homme. 

Ilus on ka! Ma ei mõista, miks kogu see valge imeline võlumaa täpselt siis pidi saabuma, kui jõulumaagia otsa sai. Selle asemel, et pühapäeval kuusepuult viimaseid kulinaid ära korjata oli kange tahtmine hoopis Bublé jõuluplaat mängima panna ja piparkooke küpsetama hakata. Äkki ühel eesti-prantsuse segaperel passiks jõule tähistada hoopis venelaste eeskujul ja Juliuse kalendri järgi jaanuaris? Ja uue aasta võtaks siis kuu lõpus hiinlastega koos vastu?! 

Talverehve pole! Uskumatu küll aga isegi siin piirkonnas, kus igal aastal mingi hetk ikka natuke lund maha tuleb ja mägedevahelised teed üsnagi libedaks võivad muutuda, ei ole talverehvid kohustuslikud. Ma sain alles hiljuti teada, et see reegel kehtib tegelikult terves riigis ja on kohati üsna loogiline, sest mõnes piirkonnas tõesti ei saja never ever lund. Näiteks C kasuõe kümneaastane tütar pole elu sees lund päriselt näinud ja nad elavad meist u 600 km kaugusel, Lääne-Prantsusmaal. Õnneks on siin enamikel inimestel ikka niipalju mõistust, et talverehvid pannakse ka ilma seadusliku kohustuseta alla aga ega nad seetõttu ikka lumega sõita ei oska. Esimene päev, kui korralikult lund sadas, oli kiirteeäärses kraavis rohkem autosid kui tee peal. Ja sel kellaajal, kui kõik tavaliselt töölt koju sõidavad, ei olnud teel mitte ühtegi autot. Kuidas need tööinimesed sel päeval koju said, ei oska täpselt öelda. 

Valge on! Selles mõttes, et hommikuti ja õhtuti on siin juba tunduvalt rohkem päevavalgust, kui paar nädalat tagasi. Minu meelest on siin kohe aru saada, kui talvine pööripäev on möödas, et päevad lähevad järjest pikemaks ja valgemaks. Samas, 19. detsember postitasin ma siia pilte uuest majast, mille peale üks lugeja küsis, kas need on tehtud oktoobris. Meil vist ei olegi seda põhjamaist talvekaamost, heal juhul kestab nö "pime aeg" umbes kuu ja seegi on eestimaisest talvest tunduvalt lahjem variant.

Suusatama saab minna! Või kelgutama või räätsadega lumematkama. Suusakeskused avasid sel aastal oma uksed päev pärast seda, kui laste jõuluvaheaeg otsa sai. Aga pole vist hullu. Veebruari keskel ootab neid ees talvevaheaeg, ja kui just erakordselt soe aasta ei tule, siis saavad soovijad vabalt kogu vaheaja suuskadel veeta. Kui üleval mägedes on piisavalt paks lumekiht maha sadanud, muudetakse mõned mäeahelike autoteed suusaradadeks, nii et autoga pääseb mõnda teed kasutama alles siis, kui suusahooaeg on kuskil märtsis või aprillis ametlikult otsa lõppenud. Tavaliselt tehakse neile autoteedele meie mõistes klassikarajad, mäesuusatamiseks jagub siin küllaga nõlvu nii paremal kui vasakul.

Sellised on meie talverõõmud!

Bisous

❤