Sama palju kilomeetreid kulus muide tagasitulekuks ka.
See on üks "huvitavamaid" kohti, kuhu C on mind siin viinud. Me oleme päevitanud Atlandi ookeani paradiisisaarel ja jalutanud maailma kõige kallimal avenüül, käinud 130 meetri sügavusel maa sisemuses karstikoopas ja 1900 meetri kõrgusel Lõuna-Prantsusmaa kõrgeimas tipus. Seekord ootas mind midagi sellist, millest ma ei osanud undki näha.
C käis mitu nädalat rõõmsa näoga ringi ja kuulutas- Mul on sulle üllatus. Mul on sulle üllatus.
Pidi olema midagi sellist, mis mulle võiks eriti hästi meeldida. Ta oli ise selles täiesti veendunud.
Ma uurisin ikka enne minekut välja, mis värk on ja kuhu me läheme.
Tal oli loomulikult õigus- mulle seal muidugi meeldis.
Aga no, ma ei tea.
Sihtpunkt oli keraamiliste plaatide prügimägi.
😀
Ja me tegelikult ei sõitnud ekstra sellepärast 800 kilomeetrit maha (kaine mõistus ei ole kumbagi meist õnneks veel täesti maha jätnud). See jäi meile lihtsalt täpselt tee peale, kui me aastavahetuse eel C vanaema ja vanaisa juurde sõitsime. Nad elavad sealt u poole tunni kaugusel.
Linnas nimega Briare on juba aastast 1845 tegutsenud tehas, mis toodab keraamilisi plaate. Neid, millega kaetakse vannitoa või köögi seinu ja põrandaid. Ja basseine. Enne kõikvõimalikke direktiive ja norme, puistas see sama tehas kõik praagiks läinud keraamilised plaadid oma territoriumile metsa alla. Niiviisi tegutseti umbes sada aastat. Rahvasuu räägib, et tänaseks on selle prügimäe paksus ligi neli meetrit. Võid vabalt ette kujutada neid sadu tonne, mis sinna on kuhjatud.
Tänapäeval lähevad untsu läinud plaadid ümbertöötlusse aga seda vana prügimäge ei ole keegi ära likvideerinud. Tavalistel inimestel on sinna tekkinud hoopiski ligipääs- auk võrkaias, millele firma vaatab nö läbi sõrmede. Kes teab, et seal on selline koht, võib minna ja korjata nii palju, kui jaksab ära kanda. Kes ei tea, see läheb kõrval asuvasse tehasepoodi ja ostab kotitäie defektiga plaate 50ne euro eest.
Ma ausalt öeldes ei teagi, kuidas C sellest prügimäest teada sai.
Me korjasime mitu kastitäit erineva kuju ja värviga plaate ja plaaditükikesi ning vaatame nüüd seda nurgas seisvat hunnikut ja nuputame, mida sellest küll teha võiks. Meil nimelt ei olnud konkreetset ettekujutust, mis me neist teha tahame, sest me kumbki ei teadnud päris täpselt, mille me sinna kohale jõudes eest leiame. Ilusad ja terved plaadid on u 2 x 2 cm ruudud või kuusnurgad, millest saaks imehästi mosaiike luua. Kuumaaluseks, kandikuks, ehtelaeka kaaneks, tassialusteks, seinapildiks, terrassilaua plaadiks... Lisaks on meil veel erineva suurusega ringe ning terve hunnik suuremas mõõdus nii terveid kui katkisi plaate.
Iseenesest võiks neist laduda näiteks köögi tasapinna taha mosaiigiseina riba. See võtaks väga väga mitu kuud aega. Me saaks väga omapärase ja huvitava köögikujunduse. Aga selleks peaks meil neid kaste veel umbes kolm korda niipalju olema kui praegu ja lisaks peaks seal kohapeal enne väga põhjalikku kaevamistööd tegema, et kõik mosaiigitükid terved ja ühesuguse kujuga saaks. See on natuke nagu kullakaevandaja töö ja me pidasime seal isekeskis võistlust, kes leiab haruldasema värviga terve mosaiigitükikese.
Ühe kastitäie puhastasime C vanaema-vanaisa juures ära, et näidata teistelegi oma varandust. C sõbrad, kellega me aastavahetuse veetsime, sattusid me aardest niisama suurde vaimustusse. Nüüd on neil plaan järgmisel korral sinnakanti sattudes samuti kaevama minna. Ja siis võime me üheskoos mosaiigi töötoa avada.
Üleval: plaaditükid enne prügimäel ja
All: pärast pesu ja sorteerimist meie köögipõrandal
PS: Eilse blogipostituse jätkuks. Esimest korda nelja aasta jooksul leidsin mina täna lõuna ajal oma galette des rois koogitükist fève'i. Juhhheiiiii! It's going to be my year!
❤
No comments:
Post a Comment