Mu öökapile sattus jõulude ajal Leo Hickmani kirjutatud raamat "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba." Oled lugenud?
Ma just äsja lõpetasin viimase peatüki ja pean ütlema, et see oli üks huvitavalt vastuoluline lugemine. Raamatus kirjeldatud näited on mõned üpriski... khmm... ütleme siis omapärased- ise heegeldatud nõudepesulapid? pestavad hügieenisidemed?... Meie harjumuste ning igapäevaelu muutmiseks läheb vaja rohkemat kui ühte kolmesajaleheküljelist raamatut, ometigi andis see mulle küllaga mõtteainet. Mitte nüüd küll nende iseõmmeldud hügieenisidemete vallas aga näiteks pani see mõtlema sellele, kui palju meie pere nädala jooksul prügi toodab või mis aineid ma ikka igal hommikul oma näole määrin.
Lisaks on seal käsitletud erinevad teemad meil õhtusöögilauas lõbusaid diskussioone tekitanud. Mis tegelikult ehk ongi kogu raamatu mõte. Kas oled kunagi välja arvutanud, kui palju süsinikdioksiidi su viimase puhkusereisi lennukilomeetrid tekitasid? Tõenäoliselt mitte. Ma ka pole. Või kas tead millistesse firmadesse investeerib näiteks SEB pank, kus sa oma raha hoiad? Ma ei ole vist kunagi sellele pikemalt mõelnud.
Aga selle raamatu järgi on inimesi, kes on need omapärased ja vähem omapärased näited tõesti oma reaalsesse ellu kaasanud ning nüüd vastuvoolu ujudes üritavad tasakesi maailma parandada.
Ma just äsja lõpetasin viimase peatüki ja pean ütlema, et see oli üks huvitavalt vastuoluline lugemine. Raamatus kirjeldatud näited on mõned üpriski... khmm... ütleme siis omapärased- ise heegeldatud nõudepesulapid? pestavad hügieenisidemed?... Meie harjumuste ning igapäevaelu muutmiseks läheb vaja rohkemat kui ühte kolmesajaleheküljelist raamatut, ometigi andis see mulle küllaga mõtteainet. Mitte nüüd küll nende iseõmmeldud hügieenisidemete vallas aga näiteks pani see mõtlema sellele, kui palju meie pere nädala jooksul prügi toodab või mis aineid ma ikka igal hommikul oma näole määrin.
Lisaks on seal käsitletud erinevad teemad meil õhtusöögilauas lõbusaid diskussioone tekitanud. Mis tegelikult ehk ongi kogu raamatu mõte. Kas oled kunagi välja arvutanud, kui palju süsinikdioksiidi su viimase puhkusereisi lennukilomeetrid tekitasid? Tõenäoliselt mitte. Ma ka pole. Või kas tead millistesse firmadesse investeerib näiteks SEB pank, kus sa oma raha hoiad? Ma ei ole vist kunagi sellele pikemalt mõelnud.
Aga selle raamatu järgi on inimesi, kes on need omapärased ja vähem omapärased näited tõesti oma reaalsesse ellu kaasanud ning nüüd vastuvoolu ujudes üritavad tasakesi maailma parandada.
Raamat algab nii. "Keegi nimetas seda kunagi Hernekauna Hetkeks: see on hetk, mil sind tabab süümepiinade hoog, kui adud, et see, mida sa parasjagu teed- näiteks ostad väikese karbi salatiherneid, mis on väljaspool hooaega kusagilt Keenia põllult su ette supermarketi riiulile lennutatud-, teeb mingil moel maailmale halba. Aga see maailmavalu läheb kähku üle, kui taipad, et sul on, pagan võtaks, ainult pool tundi aega, et käia poes ära, jõuda koju, hüpata duši alt läbi ja valmistada midagi muljetavaldavat, enne kui ämmad-äiad õhtusöögiks saabuvad. Kõik mured "toidukilomeetrite", odava tööjõu ekspluateerimise ja liigsete plastpakendite pärast võivad homseni oodata.
Aga see homme ei jõuagi kunagi kätte."...
Ma ei tea, kuidas sinuga on lood, aga mina olen seda ülalpool mainitud Hernekauna Hetke küll kogenud. Kusjuures, nii seda varianti kui võidab ostusoov kui ka seda, mil kaalule jääb maailmavalu. Seda viimast kogen ma eriti rõivapoodides. Kõige tihemini tabab mind Hernekauna Hetk aga ikka toidupoes, hiljuti näiteks ka sõbranna lapsele mänguasja valides, jaanuaris jõulukuuske välja visates, C-le kätekreemi ostes, ...
Arvestades seda, kui palju kõikvõimalikud meediakanalid iga päev neid üleval pool mainitud muresid kajastavad, on see üks väga aktuaalne teema. Toidukilomeetrid, kliima soojenemine, ülemaailmsed inimkannatused, mürgsed keskkonnareostused, ebaõiglased kaubandustavad, globaliseerumine, suurkorporatsioonide võimutsemine.... seda nimekirja võiks jätkata veel ja veel. Kui minu koju tuleksid homme päev kolm raamatus mainitud nn "eetika audiitorit", siis mida nad siit eest leiaksid? Tõenäoliselt saaksime oma valikute ja tegutsemiste eest samamoodi vastu päid ja jalgu nagu raamatu autorgi.
Puhastusvahendite, kosmeetika ja hügieenitarvete koostisosadele olen ma alles hiljuti hakanud natuke tähelepanu pöörama. Aga ma olen veel valgusaastate kaugusel teadmaks täpselt, mida seal peaks olema ja mida mitte. Ja veel kaugemal olen ma teadmisest, millega siis neid praegusi kemikaalipomme asendada. Äädikast ja söögisoodast puhastusvahendite kokkusegamisusku see raamat mind veel ei pööranud. Aga mu ees on avanenud üks uus põnev maailm, mida võiks küll tasakesi avastama hakata.
Söögiga on tunduvalt lihtsam. Enamasti on kõik toidukorrad algusest peale ise tehtud, mis suurendab tunduvalt mu teadmisi sellest, mis täpselt me taldrikule ja kõhtu jõuab. Pool- ja täisfabrikaadid on tõelised haruldused meie külmkapis. Veel üritan ma hooajalisi puu- ja köögivilju tarbida ja võimaluse korral valin alati need, millel origin France (õnneks kasvatatakse siin peaaegu kõike- peale banaanide ja kookospähklite) aga tervet talve ilma salati ja tomatita päriselt ikka ette ei kujuta. Olgugi, et talvised tomatid maitsevad nagu.... tead, neil polegi tegelikult erilist maitset.
Hetkel on Lõuna- Euroopat tabanud külma talve tõttu enamik juurvilju niisuguste hingehindadega, et kõik jääb juba ainult sellepärast hea meelega minust lettidele. Sellest, et kogu lihakraami ning munad ostame kõrvalasuvatest taludest, olen ma siin varemgi rääkinud. Ja sai tuleb kõrvalmaja pagariärist. Nii et kokkuvõttes tean ma tegelikult juba päris paljude külmkapiasukate päritolu (ja eluringi).
Puhastusvahendite, kosmeetika ja hügieenitarvete koostisosadele olen ma alles hiljuti hakanud natuke tähelepanu pöörama. Aga ma olen veel valgusaastate kaugusel teadmaks täpselt, mida seal peaks olema ja mida mitte. Ja veel kaugemal olen ma teadmisest, millega siis neid praegusi kemikaalipomme asendada. Äädikast ja söögisoodast puhastusvahendite kokkusegamisusku see raamat mind veel ei pööranud. Aga mu ees on avanenud üks uus põnev maailm, mida võiks küll tasakesi avastama hakata.
Söögiga on tunduvalt lihtsam. Enamasti on kõik toidukorrad algusest peale ise tehtud, mis suurendab tunduvalt mu teadmisi sellest, mis täpselt me taldrikule ja kõhtu jõuab. Pool- ja täisfabrikaadid on tõelised haruldused meie külmkapis. Veel üritan ma hooajalisi puu- ja köögivilju tarbida ja võimaluse korral valin alati need, millel origin France (õnneks kasvatatakse siin peaaegu kõike- peale banaanide ja kookospähklite) aga tervet talve ilma salati ja tomatita päriselt ikka ette ei kujuta. Olgugi, et talvised tomatid maitsevad nagu.... tead, neil polegi tegelikult erilist maitset.
Hetkel on Lõuna- Euroopat tabanud külma talve tõttu enamik juurvilju niisuguste hingehindadega, et kõik jääb juba ainult sellepärast hea meelega minust lettidele. Sellest, et kogu lihakraami ning munad ostame kõrvalasuvatest taludest, olen ma siin varemgi rääkinud. Ja sai tuleb kõrvalmaja pagariärist. Nii et kokkuvõttes tean ma tegelikult juba päris paljude külmkapiasukate päritolu (ja eluringi).
Vihkamine on üks tugev sõna, mida ma ei kasuta just eriti tihti. Tead neid pisikesi kilekotte, kuhu tuleb poes puu- ja juurviljad pakendada- neid ma vihkan. Nende ebanormaalselt lühike eluiga poest kojujõudmiseni, pärast mida, on prügikast poolenisti kilekotte täis, on mind juba pikalt vaevanud. Kõikidele viljadele, kuhu saab, kleebin sildi otse peale ja kuigi ma olen seetõttu nii mõnegi kassapidaja viltuse grimassi osaliseks saanud, siis see mind eriti ei kõiguta. Viie kartuli või kuue kiivi ostmiseks tuleb mul aga paratamatult kotti kasutada.... ükshaaval viinamarjade kassalindile rivistamine... ma seda vist ei taha katsetada. Aga see ajendas mind alternatiive otsima.
Viimasel korral Eestis käies leidsin kodumaise ettevõtte- Hug Bag, mis õmbleb võrktüllist paelaga suletavaid korduvkasutatavaid kotikesi, mis on just nende kilekottide asendamiseks välja mõeldud. Ma olen enda komplekti (5 erineva suurusega kotikest) nüüdseks pool aastat kasutanud ja nende arvutuste kohaselt umbes 200 ühekordse kilekoti võrra keskkonda puhtamana hoidnud. Ma vist tõesti usun, et sellistest pisikestest harjumustest saavad alguse suuremad muudatused. Ja igaühel on voli neid algatada.
Siin vahetati küll sellel aastal tavalised kilekotid biolagunevate vastu aga millegipärast see suurt rõõmu minus ei tekitanud. Kilekott on kilekott. Mida vähem, seda parem.
Mõnest poest tuleb neid aeg-ajalt aga ikkagi kaasa, mida me tavaliselt kasutame siis edasi ülemise vannitoa prügikastis. Köögis on meil kokku neli erinevat prügikasti. Kollasesse (kott, mille saab tasuta linnavalitsusest) lähevad papp ja paber, konservipurgid ja plastpudelid- kõik, mida saab ümber töödelda. Tavalisse prügikasti lähevad kõik muud prahid ja hetkel ka toidujäätmed. Uue maja juures hakkab nende viimaste jaoks olema kompostihunnik. Klaaspudelid kogume kolmandasse kohta ja neljas on pisike kotike, kuhu rändavad kõik ravimite ülejäägid ja -pakendid. Need viime tagasi apteeki, kus need sorditakse ning kust nad jõuavad spets ümbertöötlusjaamadesse. Patareid ja vanad tehnikavidinad ning nende akud hoiame samuti eraldi, et need siis prügilas eraldi konteinerisse panna.
Viimasel korral Eestis käies leidsin kodumaise ettevõtte- Hug Bag, mis õmbleb võrktüllist paelaga suletavaid korduvkasutatavaid kotikesi, mis on just nende kilekottide asendamiseks välja mõeldud. Ma olen enda komplekti (5 erineva suurusega kotikest) nüüdseks pool aastat kasutanud ja nende arvutuste kohaselt umbes 200 ühekordse kilekoti võrra keskkonda puhtamana hoidnud. Ma vist tõesti usun, et sellistest pisikestest harjumustest saavad alguse suuremad muudatused. Ja igaühel on voli neid algatada.
Siin vahetati küll sellel aastal tavalised kilekotid biolagunevate vastu aga millegipärast see suurt rõõmu minus ei tekitanud. Kilekott on kilekott. Mida vähem, seda parem.
Mõnest poest tuleb neid aeg-ajalt aga ikkagi kaasa, mida me tavaliselt kasutame siis edasi ülemise vannitoa prügikastis. Köögis on meil kokku neli erinevat prügikasti. Kollasesse (kott, mille saab tasuta linnavalitsusest) lähevad papp ja paber, konservipurgid ja plastpudelid- kõik, mida saab ümber töödelda. Tavalisse prügikasti lähevad kõik muud prahid ja hetkel ka toidujäätmed. Uue maja juures hakkab nende viimaste jaoks olema kompostihunnik. Klaaspudelid kogume kolmandasse kohta ja neljas on pisike kotike, kuhu rändavad kõik ravimite ülejäägid ja -pakendid. Need viime tagasi apteeki, kus need sorditakse ning kust nad jõuavad spets ümbertöötlusjaamadesse. Patareid ja vanad tehnikavidinad ning nende akud hoiame samuti eraldi, et need siis prügilas eraldi konteinerisse panna.
Ja tegelikult on üks sorteerimine veel. Kõik rõivad, muud tekstiilid ja vanad jalanõud lähevad linna ainukese second hand'i ees asuvasse konteinerisse. Sealt jõuavad paremad eksemplarid sinna samasse taaskasutuspoodi müügile, osad annetatakse kirikukogudustele ja kasutuskõlbmatud viiakse ümbertöötlusjaama. Ma olen mõne oma äraantud rõiva leidnud hiljem sealt taaskasutuspoe riiulilt, ja mõni kellegi teise ese on sealt minu garderoobi sattunud. Mul ei ole absoluutselt midagi teise ringi rõivaste vastu.
Me oleme palju rohkem hakanud rõivaste ostmisel tähelepanu pöörama materjalidele ja made in'ile. C kõik teksapaarid on Prantsusmaal õmmeldud ja meie voodipesu valmistatakse kodust u 15 km kaugusel. Minu garderoobi on aga viimasel ajal rõivaid sattunud vaid mu enda õmblusmasina alt. Kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis viimane rõivaost jäi vist eelmise aasta novembrisse. Moe- ja tekstiilimaailma eetilistest (ja mitteeetilistest) valikutest võiksin ma terve eraldiseisva postituse kirjutada, see maailm on lihtsalt nii suur ja lai.
Tegelikult ongi mul nüüd tunne, et see jutuke siin on juba üsnagi pikaks veininud.
Hickman'i raamatu eeskujul saaks ökoelu valikuid veel pikalt ja põhjalikult lahata- lennuk vs rong, päriskuusk vs plastmasskuusk, puuvill vs sünteetika, mahe põllumajandus vs tavaline põllumajandus, pestavad mähkmed vs pampersid, liha söömine vs taimetoitlus, pesupulber vs ioniseeritud hapnikku tootvad nn ökopallikesed, tavameditsiin vs alternatiivmeditsiin, kohupiima seinavärvid vs vesialusel sünteetilised värvid.... jne jne.
Jätan need teemad sulle raamatust ise avastamiseks.
Bisous
Me oleme palju rohkem hakanud rõivaste ostmisel tähelepanu pöörama materjalidele ja made in'ile. C kõik teksapaarid on Prantsusmaal õmmeldud ja meie voodipesu valmistatakse kodust u 15 km kaugusel. Minu garderoobi on aga viimasel ajal rõivaid sattunud vaid mu enda õmblusmasina alt. Kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis viimane rõivaost jäi vist eelmise aasta novembrisse. Moe- ja tekstiilimaailma eetilistest (ja mitteeetilistest) valikutest võiksin ma terve eraldiseisva postituse kirjutada, see maailm on lihtsalt nii suur ja lai.
Tegelikult ongi mul nüüd tunne, et see jutuke siin on juba üsnagi pikaks veininud.
Hickman'i raamatu eeskujul saaks ökoelu valikuid veel pikalt ja põhjalikult lahata- lennuk vs rong, päriskuusk vs plastmasskuusk, puuvill vs sünteetika, mahe põllumajandus vs tavaline põllumajandus, pestavad mähkmed vs pampersid, liha söömine vs taimetoitlus, pesupulber vs ioniseeritud hapnikku tootvad nn ökopallikesed, tavameditsiin vs alternatiivmeditsiin, kohupiima seinavärvid vs vesialusel sünteetilised värvid.... jne jne.
Jätan need teemad sulle raamatust ise avastamiseks.
Bisous
No comments:
Post a Comment