Üks kõige olulisemaid põhjuseid miks me üldse kolime, on see, et meie praeguse kodu juurde ei kuulu aiamaad. Kui sa oled siin lehel juba natuke aega lugemas käinud, siis oled ehk aru saanud, et köögiviljakasvatus ja lilleaed on meie teema.
Ma ei tea päriselt, kust see tuleb. Võib-olla nendest lapsepõlvesuvedest, kus oli alati vaja maasikapeenraid rohida ja hommikul vara punaseid sõstraid minna mesilastarude vahele korjama... tegevused, millest ma 14aastasena just eriliselt suures vaimustuses ei olnud aga näed, siin ma siis nüüd olen- oma aiamaa on kõige suurem unistus. Vist jäi midagi ikka külge. Võib-olla on oma roll ka sellel, et ma olen terve oma elu näinud, kuidas tikreid sisse tehakse, kurke marineeritakse, sõstramahla aurutatakse ning sügisel õunamahla pressitakse. Moosikeetmine kuulub suve juurde samapalju nagu päike ja jäätis. Isetegemine on nii loomulik osa mu maailmapildist, et ilma ei oskagi vist olla. Täpselt niipalju lapsepõlv üht inimest mõjutabki. Aitäh issi ja emme!
C on jällegi nooruses (khmmm. see kõlab nagu me oleksime juba eriti vanad, eks) pea kõik suved vanavanemate naabri juures talus töötanud, nii et aiatöid ei pea temalegi tutvustama.
Terrassi peal potimajandust oleme me juba õige mitu suve siin praktiseerinud, meil on hea meel, et nüüd on meil lõpuks päris oma aiamaa.
Ruutmeetreid ei ole uue kodu juures just üleliia palju. Täpselt niipalju, et ühte nurka marjapuud ja -põõsad istutada, sinna kõrvale köögiviljapeenrad rajada, paar ilupõõsast kuhugi paigutada ning mõned lillepeenrad tekitada. Natuke saab muru niita ja hekke pügada aga eelkõige tuleb sellest selline aed, kus tegutsemine pakub palju rõõmu, silm puhkab ja kõht saab täis. Elutoa ees hakkab olema terrass- hommikukohvile ja õhtusele kokteilile ning kunagi palju palju hiljem saab ühes nurgas üks pisikene ümmargune bassein ka olema. Natukene sellepärast, et meil on siin neid 35kraadiseid suvepäevi ühe põhjamaa neiu jaoks ülearu palju.
Aiaplaneerimine on osutunud täpselt sama põnevaks ja keeruliseks kui maja siseruumide kavandamine. Me võtame kõik asjad korraga ette, sest üks meist on üsna kärsitu iseloomuga. Teine on küll palju tasakaalukam aga kui tegemist on unistusega, siis ei saa ju teistmoodi, kui kohe ja praegu. Põnev on. Lisaks maja planeerimisele ja mööbli disainimisele võtsime me ette ka aiakujunduse ja oleme nüüd juba mitu nädalat kõikvõimalikke asjakohaseid raamatuid ja artikleid lugenud (kodukirja aialeheküljed on ka kõik korduvalt ja korduvalt läbi loetud). Samuti oleme mitmes kohalikus aianduskeskuses käinud.
Nii nagu väga paljude muude asjadega, eelistame me üleriigiliste kettide asemel minna kohalike väiketootjate juurde. Leidsime ühest sellisest aiandist väärt aedniku, kes meile hea meelega väga asjalikku nõu andis- just tervikpildi loomise osas. See planeerimine pole sugugi nii lihtne ülesanne, kui me alguses arvasime ja kohati on selline tunne, et aias on asju veelgi raskem ette kujutada kui majas. Asja ei tee sugugi lihtsamaks tõsiasi, et osa maapinnast on ikka veel siledaks lükkamata ja algselt lubatud täiesti tasase aiamaa asemel saame me nüüd ikka sellise mitmetasapinnalise babüloni aedade moodi aiamaa. Tuleb välja, et teisiti seal lihtsalt ei saa, kui maja ning metsa tasapinna vahe on rohkem kui kaks meetrit. See aialäbilõikejoonis, mis meile anti, oli ilmselt ehitaja fantaasia.
Raamatutarkuse ja nõuannete järgi tegutsedes üritame nüüd tasapisi midagi välja mõelda. Sel nädalavahetusel, kui C sõbrad meile appi tulevad, on meil plaan esimese asjana meie ja otse ees oleva naabri vahele hekk istutada. Hekipuud on juba broneeritud ja lisaks tulevad meiega sealt kaasa ka üks kirsipuu, üks õunapuu ning üks pirnipuu.
Aiakujundamine võib alata.😊
Bisous
Ma ei tea päriselt, kust see tuleb. Võib-olla nendest lapsepõlvesuvedest, kus oli alati vaja maasikapeenraid rohida ja hommikul vara punaseid sõstraid minna mesilastarude vahele korjama... tegevused, millest ma 14aastasena just eriliselt suures vaimustuses ei olnud aga näed, siin ma siis nüüd olen- oma aiamaa on kõige suurem unistus. Vist jäi midagi ikka külge. Võib-olla on oma roll ka sellel, et ma olen terve oma elu näinud, kuidas tikreid sisse tehakse, kurke marineeritakse, sõstramahla aurutatakse ning sügisel õunamahla pressitakse. Moosikeetmine kuulub suve juurde samapalju nagu päike ja jäätis. Isetegemine on nii loomulik osa mu maailmapildist, et ilma ei oskagi vist olla. Täpselt niipalju lapsepõlv üht inimest mõjutabki. Aitäh issi ja emme!
C on jällegi nooruses (khmmm. see kõlab nagu me oleksime juba eriti vanad, eks) pea kõik suved vanavanemate naabri juures talus töötanud, nii et aiatöid ei pea temalegi tutvustama.
Terrassi peal potimajandust oleme me juba õige mitu suve siin praktiseerinud, meil on hea meel, et nüüd on meil lõpuks päris oma aiamaa.
Ruutmeetreid ei ole uue kodu juures just üleliia palju. Täpselt niipalju, et ühte nurka marjapuud ja -põõsad istutada, sinna kõrvale köögiviljapeenrad rajada, paar ilupõõsast kuhugi paigutada ning mõned lillepeenrad tekitada. Natuke saab muru niita ja hekke pügada aga eelkõige tuleb sellest selline aed, kus tegutsemine pakub palju rõõmu, silm puhkab ja kõht saab täis. Elutoa ees hakkab olema terrass- hommikukohvile ja õhtusele kokteilile ning kunagi palju palju hiljem saab ühes nurgas üks pisikene ümmargune bassein ka olema. Natukene sellepärast, et meil on siin neid 35kraadiseid suvepäevi ühe põhjamaa neiu jaoks ülearu palju.
Nii nagu väga paljude muude asjadega, eelistame me üleriigiliste kettide asemel minna kohalike väiketootjate juurde. Leidsime ühest sellisest aiandist väärt aedniku, kes meile hea meelega väga asjalikku nõu andis- just tervikpildi loomise osas. See planeerimine pole sugugi nii lihtne ülesanne, kui me alguses arvasime ja kohati on selline tunne, et aias on asju veelgi raskem ette kujutada kui majas. Asja ei tee sugugi lihtsamaks tõsiasi, et osa maapinnast on ikka veel siledaks lükkamata ja algselt lubatud täiesti tasase aiamaa asemel saame me nüüd ikka sellise mitmetasapinnalise babüloni aedade moodi aiamaa. Tuleb välja, et teisiti seal lihtsalt ei saa, kui maja ning metsa tasapinna vahe on rohkem kui kaks meetrit. See aialäbilõikejoonis, mis meile anti, oli ilmselt ehitaja fantaasia.
Raamatutarkuse ja nõuannete järgi tegutsedes üritame nüüd tasapisi midagi välja mõelda. Sel nädalavahetusel, kui C sõbrad meile appi tulevad, on meil plaan esimese asjana meie ja otse ees oleva naabri vahele hekk istutada. Hekipuud on juba broneeritud ja lisaks tulevad meiega sealt kaasa ka üks kirsipuu, üks õunapuu ning üks pirnipuu.
Aiakujundamine võib alata.😊
Bisous
No comments:
Post a Comment