Me alles õpime nautima seda, et kaks nädalat vana maja juures on koguaeg vaja midagi teha. Istud diivanile maha, võtad arvuti ette, et blogi kirjutada, kui pilk libiseb ekraanilt muusikakeskuse suvalisele juhtmerägastikule. Lähed organiseerid selle ära. (Sest ma vihkan juhtmeid ja juhtmerägastikke!) Viid prügi välja ja märkad, et esiukse klaasi värvitolmukihi ja kellegi porised saapajäljed võiks maha pesta. Ja kui puhastusvahendid juba käepärast on, siis esiku kõrval oleva wc akna võiks samuti lapiga üle käia. Kaks tundi hiljem on kõik ülejäänud maja aknad ja uksed samuti puhtaks pestud. Ups. Leiad kastist puhtaid sokke otsides kolm raamatut. Lähed paned need raamaturiiulisse ja kolm tundi hiljem on kõik üksteist kasti märkega "raamatud" lahti pakitud ning raamaturiiulis valitseb organiseeritud kord.
Veel eesootavate tööde- nii suuremate kui väiksemate- nimekiri on otsatu ja ääretu, võid isegi ette kujutada. Uued plaanid tekivad kiiremini kui ma jõuan nad kirja panna. Mitte ükski ruum ei ole viimse detailini veel valmis. Ja mõte, et mõni asi võiks jääda ootama järgmist, ülejärgmist või üleülejärgmist aastat, tundub täiesti ebareaalne. Meil on selleks liiga palju motivatsiooni ja tahtmist.
Samal ajal õpime me olema kannatlikud, sest kõiki asju ikka kohe homme ei saa. Isegi kui on liiga palju motivatsiooni. Pole piiramatut aega ega põhjatut rahakotti, kõik ei sõltu ainult meist ning vahel rikub lihtsalt kole ilm plaanid ära. Kõige keerulisem on see kolmas. Et me peame kellegi teise järgi ootama. Majapidamisruumi ei saa riiuleid paigutada sest põrandaplaadid on ikka veel panemata. Kastid moosipurkidega laiutavad seetõttu keset töötuba. Ma ei jõua enam järge pidada, kui palju kordi on lubatud tulla aga ikkagi jäetud tulemata. Paar nädalat tagasi oli sellel ka arusaadav põhjus- betoon ei olnud piisavalt kuiv, aga nüüd ei ole enam sedagi vabandust. Nüüd tuleb meil lihtsalt iga kolme päeva tagant tüütu olla ning neilt aru pärida. Aiaga on sama lugu aga ma loobusin selle üle kurtmast. See ei aita.
Meil on kõik eluks vajalik olemas. Rohkemgi veel. Pea kuu aega, mil meie maine vara on suuremal või väiksemal määral olnud kastidesse pakitud, olen ma avastanud, kui vähesega saab tegelikult hakkama. Mu kapitäiest riietest olen ma viimase kuu aja jooksul kandnud umbes veerandit, ühest veerandist olen jah puudust tundnud aga ülejäänu võiks sama hästi kui olemata olla. Kui me ühel hetkel jõuame garderoobikappide sisude tellimiseni, siis uues kapis võtavad koha sisse vaid esmavajalikud ja erilised esemed. Ülejäänu leiab tee teise ringi poodi.
Sellel nädalavahetusel leidsime vannituppa peegli ning selle kohale ka valgusti. Siiani oli maja ainukeseks peegliks mu imetilluke taskupeegel. C sõnul ei olnud sellega just kõige lihtsam hommikuti habet ajada ning mu viimaste nädalate lemmiksoeng on mässumeelne krunn kuklas. Selle sobivust pole vaja eriti kontrollida. Aga nüüd on meil korralik peegel ning to-do-list'is on üks projekt vähem. Vannitoa lakke veel valgustit ei leidnud aga meil valitseb siin nagunii üleüldine lambipirni stiil. Neljateistkümnest on lamp olemas kolmes kohas ning tellitud led spot'id pole ikka veel kohale jõudnud. Ootame.
Sel nädalavahetusel saime sõprade abiga tegelikult veel ühe töö tehtud. Köögi töötasapinna tagusele seinale tahtsime kuni keraamiliste plaatide panekuni (sest see kallis töö jääb küll ilma igasuguste süümepiinadeta vähemalt järgmist aastat ootama) mingit kaitset (lumivalge sein, eksju) ning otsustasime mitmel erineval põhjusel pestava tapeedi kasuks. Arva ära, kas ma olen kunagi tapeeti pannud?
Õige vastus on, et kumbki meist ei ole. Aga eile külas käinud sõbrad olid, nii et nende abiga panime tapeedi horisontaalselt täpselt sinna kohta, kuhu tulevikus tulevad keraamilised plaadid. (Siia sobib vahemärkusena ülihästi jällegi mu isa mõte, et need ajutised asjad kipuvad olema üsna püsivad. Kohe näed, miks.)
Veel eesootavate tööde- nii suuremate kui väiksemate- nimekiri on otsatu ja ääretu, võid isegi ette kujutada. Uued plaanid tekivad kiiremini kui ma jõuan nad kirja panna. Mitte ükski ruum ei ole viimse detailini veel valmis. Ja mõte, et mõni asi võiks jääda ootama järgmist, ülejärgmist või üleülejärgmist aastat, tundub täiesti ebareaalne. Meil on selleks liiga palju motivatsiooni ja tahtmist.
Samal ajal õpime me olema kannatlikud, sest kõiki asju ikka kohe homme ei saa. Isegi kui on liiga palju motivatsiooni. Pole piiramatut aega ega põhjatut rahakotti, kõik ei sõltu ainult meist ning vahel rikub lihtsalt kole ilm plaanid ära. Kõige keerulisem on see kolmas. Et me peame kellegi teise järgi ootama. Majapidamisruumi ei saa riiuleid paigutada sest põrandaplaadid on ikka veel panemata. Kastid moosipurkidega laiutavad seetõttu keset töötuba. Ma ei jõua enam järge pidada, kui palju kordi on lubatud tulla aga ikkagi jäetud tulemata. Paar nädalat tagasi oli sellel ka arusaadav põhjus- betoon ei olnud piisavalt kuiv, aga nüüd ei ole enam sedagi vabandust. Nüüd tuleb meil lihtsalt iga kolme päeva tagant tüütu olla ning neilt aru pärida. Aiaga on sama lugu aga ma loobusin selle üle kurtmast. See ei aita.
Meil on kõik eluks vajalik olemas. Rohkemgi veel. Pea kuu aega, mil meie maine vara on suuremal või väiksemal määral olnud kastidesse pakitud, olen ma avastanud, kui vähesega saab tegelikult hakkama. Mu kapitäiest riietest olen ma viimase kuu aja jooksul kandnud umbes veerandit, ühest veerandist olen jah puudust tundnud aga ülejäänu võiks sama hästi kui olemata olla. Kui me ühel hetkel jõuame garderoobikappide sisude tellimiseni, siis uues kapis võtavad koha sisse vaid esmavajalikud ja erilised esemed. Ülejäänu leiab tee teise ringi poodi.
Sellel nädalavahetusel leidsime vannituppa peegli ning selle kohale ka valgusti. Siiani oli maja ainukeseks peegliks mu imetilluke taskupeegel. C sõnul ei olnud sellega just kõige lihtsam hommikuti habet ajada ning mu viimaste nädalate lemmiksoeng on mässumeelne krunn kuklas. Selle sobivust pole vaja eriti kontrollida. Aga nüüd on meil korralik peegel ning to-do-list'is on üks projekt vähem. Vannitoa lakke veel valgustit ei leidnud aga meil valitseb siin nagunii üleüldine lambipirni stiil. Neljateistkümnest on lamp olemas kolmes kohas ning tellitud led spot'id pole ikka veel kohale jõudnud. Ootame.
Sel nädalavahetusel saime sõprade abiga tegelikult veel ühe töö tehtud. Köögi töötasapinna tagusele seinale tahtsime kuni keraamiliste plaatide panekuni (sest see kallis töö jääb küll ilma igasuguste süümepiinadeta vähemalt järgmist aastat ootama) mingit kaitset (lumivalge sein, eksju) ning otsustasime mitmel erineval põhjusel pestava tapeedi kasuks. Arva ära, kas ma olen kunagi tapeeti pannud?
Õige vastus on, et kumbki meist ei ole. Aga eile külas käinud sõbrad olid, nii et nende abiga panime tapeedi horisontaalselt täpselt sinna kohta, kuhu tulevikus tulevad keraamilised plaadid. (Siia sobib vahemärkusena ülihästi jällegi mu isa mõte, et need ajutised asjad kipuvad olema üsna püsivad. Kohe näed, miks.)
C-le mu väljavalitud rull sobis ja nii me nüüd katsetame, kas ja kui väga meile see mustriline tagasein sobib. Esmamuljed on igatahes positiivsed. Mulle väga meeldib see muster ja eemalt vaadates oleksid täpselt nagu keraamilised plaadid seinas. Natuke härib, et teatud valguses mõjub tapeet natuke roosakalt (rullis on kusjuures täiesti valge) aga vaatame, kas sellega harjub ära või mitte. Õnneks ei ole tapeedivahetus (meile piisab ühe rulli ostmisest) eriti kulukas kodusisustusprojekt. Kui ülemine kapi- ja riiulirida ka valmis saab, siis muutub üldmulje veelgi. Seetõttu on hea võib-olla isegi erinevaid tapeete katsetada enne kui midagi püsivat ja kallist ostame.
Tapeedi panek läks tänu sõpradele ning isa nõuannetele kergelt- ei ühtegi viltust serva ega valesti välja lõigatud pistikupesa auku, nii et järgmises kohas julgen selle töö nüüd ka üksi ette võtta.
Seekord sellised mõtted ja emotsioonid.
Mõnusat alanud nädalat kõigile!
Bisous
❤
❤
No comments:
Post a Comment