Mainin kohe ära, et sellise pealkirjaga postitusi ootab nüüd ees päris mitu.
Oleme ennast tänaseks uues kodus nii piisavalt lahti pakkinud ja sisse seadnud (loe: leidsime kastidest üles nii hambaharjad kui ka kõige lemmikumad teetassid), et sellel nädalal olen rohkem väljaspool kodu tegutsenud. Alustuseks hankisin endale kohaliku bussikaardi, tunnen ennast tänu sellele juba peaaegu kohalikuna. See nädal on toonud mitu täiesti juhuslikku tutvust, aktiivsed töötsingud ja ühe väga huvitava after-work activity võimaluse. Plaanin neist kindlasti teile ka pikemalt rääkida aga mitte seekord. Täna ütlen vaid seda, et iial ei tea, mida üks päev tuua võib. Viimastel päevadel olen sattunud nii random situatsioonidesse, et see eelmine lause on mul käesoleva ajahetke motoks saanud.
Olen sellel nädalal linna asju ajama minnes kaamera kotti pistnud ja kui kohustuslikud käigud on käidud, siis oma uue kodulinna tänavatel natukene sihitult ringi uidanud. Ilm on meil superilus, täpselt sellisteks jalutuskäikudeks loodud. Erinevalt me eelmisest elukohast, kus linna ühest otsast teise kõndimine võttis aega ei rohkem ega vähem kui kolm keskmist muusikapala, on uues linnas natuke pikemad teekonnad. Kohati isegi nii pikad, et targem on vahepeal bussi peale astuda.
Koos nö külgnevate äärelinnadega (millel igaühel on oma linnapea ja millest ühes asub ka meie kodu) on meid siin kokku ligi 120 000. Eesti mõistes tuleks Tartule veel Viljandi ka juurde liita, siis saaks umbes meie uue linna mõõdu kätte.
Oleme ennast tänaseks uues kodus nii piisavalt lahti pakkinud ja sisse seadnud (loe: leidsime kastidest üles nii hambaharjad kui ka kõige lemmikumad teetassid), et sellel nädalal olen rohkem väljaspool kodu tegutsenud. Alustuseks hankisin endale kohaliku bussikaardi, tunnen ennast tänu sellele juba peaaegu kohalikuna. See nädal on toonud mitu täiesti juhuslikku tutvust, aktiivsed töötsingud ja ühe väga huvitava after-work activity võimaluse. Plaanin neist kindlasti teile ka pikemalt rääkida aga mitte seekord. Täna ütlen vaid seda, et iial ei tea, mida üks päev tuua võib. Viimastel päevadel olen sattunud nii random situatsioonidesse, et see eelmine lause on mul käesoleva ajahetke motoks saanud.
Olen sellel nädalal linna asju ajama minnes kaamera kotti pistnud ja kui kohustuslikud käigud on käidud, siis oma uue kodulinna tänavatel natukene sihitult ringi uidanud. Ilm on meil superilus, täpselt sellisteks jalutuskäikudeks loodud. Erinevalt me eelmisest elukohast, kus linna ühest otsast teise kõndimine võttis aega ei rohkem ega vähem kui kolm keskmist muusikapala, on uues linnas natuke pikemad teekonnad. Kohati isegi nii pikad, et targem on vahepeal bussi peale astuda.
Koos nö külgnevate äärelinnadega (millel igaühel on oma linnapea ja millest ühes asub ka meie kodu) on meid siin kokku ligi 120 000. Eesti mõistes tuleks Tartule veel Viljandi ka juurde liita, siis saaks umbes meie uue linna mõõdu kätte.
Mulle nii meeldib, kui linnas on mõni suurem veekogu- järv, jõgi, eelistatult meri. Ma vahel ikka igatsen siin mägede keskel Tallinna merevaateid, seda avarust, mida vaid meri suudab pakkuda. Ja suviseid Pirita tee päikeseloojanguid. Ahh! Sellest kilukarbisiluetist ei ole midagi ilusamat. Aga nii nagu eelmises kohas, läbib ka seda linna Moseli jõgi. Asi seegi. Ja lisaks on siin veel paralleelselt vähemalt üks või mitu kanalit ka. Pole Moseli ääres veel ühtegi päikeseloojangut näinud aga ootan huviga. Meil on väike sadam, mida viin teid vaatama järgmisel korral. Sadam selles mõttes, et siin on võimalik neil pisikestel laevukestel, mis kanaleid pidi Prantsusmaad avastavad, ankrusse jääda, et linna avastama minna. Kirjutasin sellest omapärasest reisimisviisist kunagi ammu SIIN postituses ka. Linn, kus me elame on siin piirkonnas (maakonnas) üks suuremaid ning mitmed mälestusmärgid, vaatamisväärsused ja üritused meelitavad siia ka üsna palju turiste.
Linna keskel on katedraal ja iga äärelinna keskel on katedraal või kirik ja üldiselt on siin riigis nii, et isegi kui külas elab kolm inimest- keset küla on alati kirik. Ja iga päev helisevad kirikukellad.
Vasakul on linna kuulus saabastega kass, kes sündis linna veelgi kuulsamas trükikojas. Sellest trükikojast olen ma ka tegelikult juba varem SIIN kirjutanud. See oli üks päris esimesi kohti, mida me avastamas käisime, kui ma neli aastat tagasi siia kolisin. Nüüd ripub meil seinal kolm pilti, mis sealt ostetud ja üks on isegi Tallinnas mu vanemate elutoas. (Tegelikult on meie pildid uues kodus ikka veel põrandal seina najal püsti, sest ma ei raatsi naela seina lüüa. Ma arvan, et moodne ongi need pildid niimooodi põrandale seina najale püsti jätta. Eks?!)
Kui ma oleksin kirglik trepijooksu harrastaja, siis ma oleksin siin seitsmendas taevas. Ühel järjekordsel uitamisretkel leidsin ühe tänava algusest hunniku treppe. Alguses vaatasin, et lahe- kõrgemalt avanevad kindlasti ägedad vaated linnale ja ehk ka ümbruskonnale, tuleb järgi uurida. Ilusad vaated avanesid küll jah iga trepiastmega kõrgemale tõustes aga kui ma lõpuni jõudes alla vaatasin, siis oli tunne justkui oleks Munamäe vallutanud. Hing oli sama kinni ka. Võib-olla peaks sellele trepijooksu spordile tõsisema pilgu heitma?! Järgmine kord loen huvi pärast igatahes astmed ka üle aga mul on juba tunne, et neid oli üsna palju.
Linnapiiri sisesed kõrgused varieeruvad siin 315 meetrilt kuni 490ni. Pole siis ime, et vahepeal on kuskile olnud vaja treppe ehitada. Kahju, et neil kuskil köistrammi pole- need on üliägedad mu meelest. Meie maja asub kusjuures linna ühes kõrgeimas punktis. Ütlen nüüd alati välja minnes I am going downtown- ja mõtlen seda sõna otses mõttes. Teed on siin väga mägised- pidevalt sõidad üles-alla, keerdude ja käänakutega, kuskilt otsast ei meenuta Tallinna. Mõne tänava algusest lõppu vaadates unistan ennast hoopis San Francisco'sse.
Järgmisel korral läheme sadamasse, ühte suurde lillelisse parki, vaatame üle Michelini tärniga restorani ja võib-olla ka linna kohal kõrguvad kindlusevaremed. Järgmise jalutuskorrani!
Bisous
❤
No comments:
Post a Comment