Eelmises kodulinna tänavate loos lubasin, et järgmine kord jalutame pargis ja läheme vaatame üle meie nö sadama.
Käes on aprilli viimane nädal ja ma kuulen siiani aeg-ajalt uskumatuid lugusid sellest, kuidas Eestis ikka veel lund sajab. Ma alati arvan, et see on nali. Ma olen isegi pilte näinud aga esimesel korral ma arvasin, et need on kindlasti tehtud novembris. Aga ei, tuli välja et all oli kuupäev 16. aprill. Tere tali!
Ma ei suuda enam kuidagi ette kujutada halli ja külma lumist talveilma, sest siin on ümberringi kõik üsna roheline. Ja lilleline. Vaata ise! Ma väga loodan, et kevadesoojus jõuab enne järgmist talve Eestisse ka.
Parke on siin tegelikult üsna mitu ja üleüldse on siin tänavate ja kanalite äärde jäetud üsna palju puid ja põõsaid kasvama. Lisaks veel sajad värvilised lillepotikompositsioonid, mis kevadel tänavanurkadele ja ringristmike keskele järk-järgult ilmuvad. Kui ajalooline kesklinn ja selle vahetu ümbrus välja arvata, siis ülejäänud linnaosad koosnevad valdavalt kõik eramajadest, kus kõigil on loomulikult ka suurem või väiksem aed. Nii jääb kogu linnast hästi roheline üldmulje.
Pargist võtsin suuna sadama poole. Plaanisin küll minna bussiga aga nägin juba kaugelt, et jään ühest just maha. Kuna järgmist oleks pidanud ligi pool tundi ootama, otsustasin hoopis mööda kõrvaltänavaid jalutada. See oli ilmselt nii ette nähtud, sest ma sattusin kogemata hoopis ägedasse roosiaeda, mille olemasolust mul polnud õrna aimugi.
Pärast nelja aastat elamist linnas, mis on liiga väike isegi ühe ainukese bussiliini jaoks, naudin ma nüüd muidu igal võimalusel ühistransporti. Ahjaa, meil siin on natuke teistsugune bussikultuur kui Tallinnas. Bussi sisenetakse ainult esiuksest, mis tähendab seda, et bussijuhile öeldakse alati tere. Vahel venivad jutud ka pikemaks ja vahel pakutakse talle kommi ka. Olen ise näinud. Aga üldiselt teretavad nii suured kui väiksed ja bussijuht loomulikult ka. Bussist väljutakse ainult tagumisest uksest ja üsna sageli öeldakse lahkumisel bussijuhile nägemist või aitäh või head õhtut. Nii muuseas, üle bussi hõigates ja keegi ei vaata imelikult. Välja arvatud mina esimesel nädalal aga see harjumus hakkas ülilihtsalt külge ja nüüd pole üldsegi veider.
Telefoniga keegi bussis ei lärma ja kõrvalistujad tungivad su isiklikku tsooni kõige hullemal viisil chanel no 5 lõhnapilvega. Sageli areneb ühest kergelt pillatud kommentaarist tugeva tuule kohta või muigest valesti pargitud auto üle, pikemat sorti vestlus ja kui keegi peaks teejuhiseid küsima, siis tavaliselt juhendab teda lõpuks terve bussitäis inimesi. Minult küsis bussis üks naine kunagi pastakat ja 20 minutit hiljem rääkisime me tema lahutusest ja minu tööotsingutest.
Aga tagasi roosiaeda.
Sinna peab kindlasti tagasi minema siis kui roosiõitsemise hooaeg on käes. Ehk siis...Juunis? Juulis? Ma juba kujutan ette, kui imeilus seal hakkab olema ja kui hästi kogu see aed lõhnab. Koju jõudes uurisin järgi, et on jah täitsa päris roosiaed- umbes 6000 roosipõõsast 500st erinevast sordist, 3000 ruutmeetril. Kõigile vabalt imetlemiseks. Mine loe keset seda ilu raamatut, tee selfie'sid või kutsu teinepool kaasa koos piknikukorviga ja veeda üks romantiline date. Aia keskel seisab samavõrra pilke püüdev 19. sajandi lõpus ehitatud "Villa Pompei" reproduktsioon, mis praegu peaks vist töötama avaliku raamatukoguna. Järgmine kord tuleb järgi uurida.
Ma ei väsi vist kunagi prantsuse ajaloolise arhitektuuri imetlemisest. Nii Haussmann'i aegsetest kui ka sellele järgnenud ajajärgu hoonetest. Nende romantilistest rõdudetailidest ning hoonete ühtsest rütmist ja kooskõlast. Ega sellest kuidas raamatukogud, teatrid, arstikabinetid ja kindlustusseltsid asuvad siin alati minu meelest eriti uhketes hoonetes. Oleksid sa näinud maja, kus eelmises linnas asus mu hambaarsti kabinet. Iga kord vastuvõtule minnes oli mul tunne nagu oleksin Burnett'i Salaaeda sattunud.
Meie väike sadam, mis kohaliku kalamehe sõnul pidavat olema suvel sagimist täis nagu sipelgapesa. Tahaks näha. Sadamasse pidavat mahtuma ankrusse umbes 30 paati. Kui suurt sipelgapesa ta silmas pidas, ma päris täpselt ei oska öelda.
Kai ääres on potipalmidega dekoreeritud restoran, kus peategelaseks on kala ja kohe selle kõrval asub jalgrattalaenutus. Sillast siiapoole jääb linn aga eespool ootab kanalitevõrgustik, mida mööda saaks tahtmise korral vist isegi Bordeaux'sse seilata.
Kunagi võiks selle seikluse ette võtta küll. Mitte päris Bordeaux'sse seilamise aga üks natuke lühem paadireis kanalitel oleks päris vahva mu meelest.
Ma arvan, et ühe jalutuskäigu postituse teen ma lähiajal veel. Millest täpsemalt, jääb aga seekord avaldamata.
Mõnusat kolmapäeva!
Bisous
No comments:
Post a Comment