Huh! Ma ei teagi päris täpselt, kuidas me eelmise nädala üle elasime aga otsa ta sai ja me oleme väsinult aga õnnelikult oma uude koju jõudnud.
Maja sai valmis, allkirjad said paberile, kõik miljon kasti said kolitud, hekk sai istutatud (kirsipuu ja õunapuu samuti 😊) ning kõige selle lõpuks võtsime šampanjapudelilt korgi- uus peatükk meie elus võib alata.
Nii uskumatu kui see ka pole, maja saigi täpselt õigeks kuupäevaks valmis. Esimene pilt vundamendi äärtest on mul kuupäevaga 12. november, 31 märtsil oli viimaseks tööks segistite ühendamine veetorudega. Maja pandi viie kuuga püsti- kui ise poleks näinud, ega siis vist ei uskuks. Reedel olid töömehed siin veel kella neljani- viimasena lehvitasin torumehele ja kahe tunni pärast saabusid esimesed soolaleivalised. Meil käivad asjad kähku.
Mõningaid pisiasju tullakse veel ilmselt mitme nädala jooksul parandama- üks pistik ja üks elektriline aknakate ei tööta, esiust tuleb reguleerida, seintel vajavad mõned kohad värviparandust, aed ei ole valmis ja terrass on tegemata- aga need kõik tunduvad hetkel nii tühised. Me oleme juba kolm ööd oma uues kodus maganud ja kõik on superhästi. Allolev pilt illustreerib hästi meie kodu hetkeseisukorda- Eriline Korralagedus- aga me ei märkagi seda enam. Nagu mu ema ütleb- igat etappi tuleb nautida- eks me siis mõnuleme selle kaose keskel natuke aega.
Neljapäeva hommikul käisime notari juures pabereid allkirjastamas. Ma arvan, et mul on nüüd viimane aeg oma Eesti rahvastikuregistri aadress ära muuta. Mul on see siiani vanemate juures, sest nii saab ju külas käies tasuta bussiga sõita. C on minu meelest ikka veel samuti sinna sisse kirjutatud, sest juhilubade taotlemiseks oli vaja tal vaja Eesti aadressi. Nii et kui keegi peaks praegu kuskil paberites näpuga järge ajama, siis meil kahel on maja Prantsusmaal aga elame mu vanemate juures Tallinnas. Hahaha!
Eelmises postituses (eelmisel teisipäeval) oli käsil meie pakkimise kolmas päev. Läks veel kolm päev aega, enne kui kõik asjad said kastidesse ning kogu ülemise korruse mööbel lahti võetud. Meil oli seal selline keeruga trepp, kust ei mahtunud läbi ei voodi, riidekapp, diivan ega raamaturiiul. Nii ei jäänud muud üle kui kõik tükkideks lammutada ja ükshaaval tükid alla vedada. Ma tunnen, kui tänulikud on mu jalalihased, et uues kodus on kõik ühel korrusel. Eelmise nädala lõpuks olid ka need lihased, mille olemasolust mul aimugi polnud, saanud nii umbes kuuajalise korraliku trennikoormuse.
Esimese tiiru kolimisautoga tegime kahekesi kolmapäeval ja viimase koos sõpradega eile hommikul. Reede õhtuks- enne kui sõbrad meile appi jõudsid, olid meil umbes pooled kastid ja mitmed väiksemad mööblitükid juba kõik uude majja viidud. Suuremaid muskleid vajavad esemed nagu külmkapp, pliit, elutoa diivan, hunnik raskeid kaste raamatutega jms jäid vanasse kodusse. Reede õhtul hakkasime uues kodus magama sättima ja ma avastan, et kõik minu riided, kosmeetika, rätikud, isegi mu juuksehari on jäänud vanasse kodusse. Mul oli meeles võtta kõigile taldikud, vannituppa seep, madratsipump ja kaamera akulaadija aga mu enda riided läksid meelest ära. Ups. Ütleme nii, et ega ma kõige ilusam inimene laupäeval just ei olnud (muuhulgas ei ole meil ka mitte ühtegi peeglit hetkel) aga õnneks oli meil kõigil nii palju tegemist, et keegi vist ei märganudki. Ma loodan. Oma juukseharja leidsin ma alles täna hommikul ühest kastist- meil oli väga rõõmus taaskohtumine.
Veel enne kui soolaleivalised sisse astusid, käidi maja soojuspidavust ja efektiivsust testimas. Eluruumide ja garaaži vahele pandi püsti selline ventilaatoriga fäänsi uks. Kõik pistikupesad, ventilaatorite ja akende õhutusavade augud ning ühendamata veetorud kaeti teibiga kinni. Maja siseõhk imeti ventilaatori abiga välja ja seejärel nägime arvutiekraanilt, kust välimine õhk tahab sisse pressima hakata. Õnneks mitte kuskilt. Maja kvalifitseerus A energiaklassi ja loodetavasti tänu hästi tehtud töödele ei hakka me elektrifirmale varandusi maksma. Elame näeme.
Laupäeval oli sõprade esimeseks tööks planeeritud heki istutamine. Eelmisel nädalavahetusel käisime kohalikus aianduskeskuses konsulteerimas ja broneerimas ning sellel ajal kui sõbrad auku kaevasid (auk, mis andis tegelikult pigem korraliku kraavi mõõdu välja), käis C puukestel järgi. Need on hetkel päris nääpsukesed ja ega nad hetkel midagi ei varja, aga ehk mitte eriti kauges tulevikus ei pea ma enam naabri lusikatäisi lugema.
Valisime hekiks valgepöögi, sest esiteks saab selle üsna saledaks pügada. See tähendab seda, et ta ei võta meil väga palju ruumi ära. Maja ees on uksest piirdeni 4 m 70 cm vaba ruumi ning piirde ja heki vahele tuleb nagunii jätta juba u 50 cm, nii on hea kui heki enda laiuseks saab samuti u 50cm jätta. Teine põhjus, miks selle kasuks otsustasime oli see, et valgepöögi lehed muutuvad talvel küll pruuniks aga need jäävad külge, nii on aastaringselt vaade ikka suhteliselt varjatud. Lisaks pidavat valgepöök üsna kiiresti kasvama, võrreldes näiteks elupuuga, nii on lootust, et juba paari aasta pärast on meil mõnusalt tihe hekk.
Lisaks heki istutamisele jõudsime me laupäeval veel ühe korra vanast kodust kaste ja mööblit tuua, turul käia lõuna- ja õhtusöögikraami muretsemas- selle aasta esimese grillipeo jaoks. Aeda istutasime ühe kirsipuu ja ühe õunapuu ja õhtul pidasime pidu. Pühapäeval kolisime viimase autotäie asju uude majja ja sellega saigi nii nädalavahetus, meie ülipikk nädal ning kolimine lõpu. Sõbrad läksid pühapäeva õhtul tagasi oma koju ja meil oli päris imelik esimest korda siin üksi olla. Õnneks ei jätkunud seda tunnet kauaks, sest väsimus võttis võimust ja kell 9.30 me juba magasime.
Bisous
No comments:
Post a Comment