Uue kodu emotsioonid

Ma armastan meie süütuid lumivalgeid, täiesti rikkumata seinu. Nad ei ole näinud veel mitte ühtegi naela ega tundnud mitte ühtegi haamrilööki ja mul on nii suur kiusatus see nii jättagi. Ma ei raatsi kohe mitte kuidagi seda esimest naelaauku kuhugi tekitada. Kuigi ma tean, et ilmselt muutub üldmulje maali või riiuli või wc paberi hoidaja seinapanekuga ainult paremaks (või siis wc puhul vähemalt praktilisemaks) aga no kohe kuidagi käsi ei tõuse. Võib-olla pole siis veel õige aeg. 

Kõikvõimalikud puhastusvahendid on mu käed täiesti ära rikkunud. Põrandapesuvahend, klaasipesuvahend, nõudepuhastusvahend, üldpuhastusvahend... Mul ei ole harjumust pestes kindaid kanda (kuigi mu käed oleksid selle üle ainult tänulikud) aga ausalt öeldes oleks see hetkel suht võimatu, sest plaatidest põrandaliistude vuugivahesid küürida on ilma kummikinnastetagi üpris halb. Need vuugivahed on üldse üks õudusunenägu hetkel. Kuna plaadid pandi maha enne, kui seinad said värvitud, siis said plaadid endale korraliku värvitolmukatte. Ausalt öeldes on ka kõik ülejäänud pinnad hetkel selle sama värvitolmu kihi all- aknaklaasid, uksepiidad, pistikud, wc pott... See tuleb küll puhta veega ilusti maha aga lihtsam oleks terve maja korra duššiga üle lasta, kui kõiki asju ükshaaval küürida nagu ma siin praegu teen. Ma kaaperdasin C töömeestele mõeldud Clarins'i kätekreemi, sest mu enda omal ei olnud enam mingit mõju. 

Mul on selline kahtlane tunne, et me eesmine naaber- omapärane vanaema, kelle pärast me heki istutamisegagi nii kiirustasime- jälgib salaja iga mu sammu. Mitte, et ta passiks akna peal ja loeks mu suutäisi aga selline tunne on, et keegi vargsi pidevalt hoiab tegemistel silma peal. Võib-olla on see lihtsalt sellest, et majad on ees väga lähestikku ja aknad on põhimõtteliselt vastakuti. Võib-olla ma ei ole lihtsalt veel kohanenud ja olen ise uues keskkonnas tähelepanelikum. Võib-olla.... Oleks ikka pidanud vist need kolmemeetrised puidust plangud vahele panema.

Päris õiget kodutunnet mul veel ei ole. Hetkel on rohkem- khmmm, see ongi nüüd minu maja siis, jah?!- tunne. Ma arvan, et kodutunne tuleb koos mälestustega- esimene reedeõhtune filmiõhtu, esimene moosikeetmine, lihavõtte šokolaadimunade jaht aias, soolaleivapidu, sünnipäev, jõulud... Jõulud!!😃 Kui mul lõpuks jääb meelde, milline lüliti kustutab millise lambi. Kui ma saan akende ette maast laeni unistuste kardinad riputada. Kui ma oskan pimedas elutoast magamistuppa minna nii, et ma ei eksi vahepeal vannituppa ära ega löö põlve vastu mõnd nurka ära. Kardinad ja padjad ja maalid ja küünlad ja ägedad lillepotid peavad kõik veel natuke ootama, sest sel nädalal on pea iga päev keegi käinud midagi kontrollimas või parandamas. Ja pisitegemisi jagub siin veel küllaga. Esmaspäeva hommikul kell 9 ehmatasin end poolsurnuks, kui üks neiukene oma nutitelefoniga õues mu liuguste aluseid pildistas. Läksin ütlesin bonjour ja tuli välja, et ta kontrollib maja vundamendi vajumist. Või siis õigemini mittevajumist, meie puhul. Vahva.

Mul ei olnud varem ei nõudepesumasinat ega köögivalamu segistit, millel on väljatõmmatav duššiotsik. Pärast nädalavahetust, mil meid oli palju, ja pärast kümneliitrise poti pesu, olen ma neist mõlemaist vasikavaimustuses. Üleüldse on meie valamute ja segistite valikud (mul on need pikad research õhtud veel üsna eredalt meeles) olnud täiesti naelapea pihta. Saime disaini ja efektiivsust ja kõik on täpselt nii välja tulnud nagu me ette kujutasime.  

#firstworldproblems Põrandapinda on elutoas nii palju, et mu tolmuimeja juhe ei ulatu ühest toa otsast teise. Jama. Selle asemel, et endale üks ilus kevadine pluus või paar kõrvarõngaid osta, kavatsen ma soetada omale korraliku klaasipuhastustööriista, sest nende kahe maast-laeni lükandukse puhastamine röövib mult rohkem aega, kui kolmekäigulise õhtusöögi valmistamine.

Esmaspäeva hommikul alustasin köögi lahti pakkimisega ja jõudsin omaette mõelda, et näed kui hästi läks- kolimise käigus ei läinudki midagi katki. Sekund hiljem pudenes paberist lahti harutades üks magustoidukauss põrandale ja purunes lomulikult nii umbes miljoniks killuks. Toogu ta siis palju õnne. Senini on see meie ainuke kaotus olnud aga ma rohkem igaks juhuks selliseid mõtteid ei mõtle. Enamus asju on vist veel lahti pakkimata- riided ja jalanõud ja raamatud ja igasugune pudi-padi. 

Hommikul on nii nii mõnus ärgata linnulaulu peale ja aknast on vahva jälgida, kuidas kased iga päevaga aina rohelisemaks muutuvad. Mul oleks telefoni seda äppi vaja, mis linnulaulu põhjal linde identifitseerib. Ja siis seda äppi ka, mis umbrohte tuvastab. Loodust on siin hulga rohkem kui linnamelu (kuigi linna saab täpselt viieteistkümne minutiga) ja see on väga inspireeriv. 

Arvestades seda u s k u m a t u l t suurt töömahtu, mis kulub meie aia korda tegemiseks ja kõigi meie plaanide ja unistuste täideviimiseks (mäletad, ma unistasin natuke aega tagasi köögiviljakasvatamisest ja lillepeenarde rajamisest ja muust sellisest ilusast ja toredast)- me ei koli siit enam mitte kunagi kuhugi mujale. Seda ainuüksi nende töötundide ja vaeva pärast, selle higi ja pisarate pärast, mis me siin maalapil töötades valama hakkame. Mina, kes ma nii naiivselt arvasin, et me sissekolides saame esimesel nädalavahetusel muru külvata ja tomatitaimi istutada- hahahahahaaaaa! Ma ei oleks saanud enam rohkem mööda panna. Aga. Tahtsin aeda- sain aia. Üldse ei virise, tore on!

Selliste emotsioonide ja mõtetega ma täna lõpetan. 

Homme on juba reede, nädalavahetusel ootab meid ees palju tegemisi. 

Bisous