Sellel nädalal on aeg jälle nii kiiresti möödunud, nii et ma ei jõudnud kuidagi enne kui täna blogisse kirjutama. Lubasin endale, et tulen siia ikka tihemini kui kord nädalas ja vahepeal tuli see isegi päris hästi välja aga ilmselt vajab uus argipäevarütm veel natuke harjutamist ja planeerimist.
Kuigi lõppev nädal oli tegelikult kõike muud kui harilik töönädal.
Meie kolmapäeva õhtul alanud pikk nädalavahetus hakkab nüüd lõpule jõudma. Neljapäeval oli siin taaskord mingi püha ja kuna mõlema töökohad andsid ka reede vabaks, oleme sellel nädalal rohkem puhkuse kui töö lainel seilanud. Kuigi meie idee puhkusest on ilmselt nii mõnelegi vist võrdväärne tööl käimisega. Näiteks C vanematele. Nad saabusid neljapäeva lõuna ajal ja lahkusid paar tundi tagasi. Käisid koos C vennaga meil esimest korda uues kodus külas ja aitasid ära teha suure hulga töid, mis to-do-listi juba mitu nädalat troonivad. Mis tähendas seda, et nende puhkus oli küll suuresti jutumärkides ja ega nad ühtegi vaatamisväärsust näinud (turg ja ehituspood lähevad arvesse?) aga kuna me olime neid ette hoiatanud, siis keegi ei protsesteerinud. Ma arvan, et neil oli hea meel aidata.
Siin on neli päeva kolmekümnekraadine palavus võimutsenud. Ühest küljest muidugi vabade päevade ideaalne ilm, eks. Aga aiatööd nendes tingimustes olid liialdamata üliväsitavad. C teeb praegugi kusjuures lõunauinakut, sest ta vaeseke väsis täiesti ära. Me muidugi võtsime ette ka ühe parajalt suure pähkli- vanade puukändude eemaldamise ürituse. Metsaga piirnevat aiaäärt puhastama hakates avastasime, et meil on neid kände umbes kümme tükki rohkem kui me arvasime (mäletad, et meie plaani peal pidi aiamaa olema ilusti hästi tasane ja mis sa arvad, kas keegi kunagi rääkis mingitest kändudest). Igatahes, tuleb välja, et meil on neid nii suuremaid kui väiksemaid, põhimõtteliselt iga viie meetri tagant. Super. Kuigi me alguses tahtsime need kõik täielikult välja tõmmata siis tegelikkuses tuli välja, et isegi kui meil oleks käepärast üks 30ne tonnine kopp, oleks see üsna lootusetu üritus. Nad asuvad kõik kallakul ja on üsna suur tõenäosus, et nende juured tõmbaksid üles poole meie krundist.
Otsustasime siis, et integreerime nad oma plaanidesse ja loome neist midagi. Et nende ümber saaks teha lille (-põõsaste) peenra oli vaja aga kõigepealt kände ümbritsevad suured juured eemaldada ja see osutuski palju raskemaks tööks kui me alguses arvasime. Isegi ilma lämmatavalt palava ilmata. Aga neljakesi tegutsedes saime lahti enam-vähem kõigest, millest oli vaja lahti saada ja esimese peenra alge saime vanemate abiga valmis.
Eelmisel nädalavahetusel lillefestivalilt ostetud põõsad said lõpuks maha istutatud ja eile leidsime aiandist neile kõrvale veel mõned istikud. Näiteks selle ägeda flamingo puu, mida ma ühe pildi peal hoole ja armastusega istutan. Miski pole veel päris valmis aga algus on tehtud ja nii äge on oma aiatööde esimesi vilju imetlemas käia.
Siesta on meil siin ühest viieni. Vanemate uue kodu kingituseks oli see päikesevari, mille all C pikutab. Kingituse inspiratsiooniks loomulikult hetkel valitsev südasuvine ilm. Kiige sai C sõpradelt sünnipäevaks. Jäätisekokteil on kiige taga peidus ja rohkem polegi midagi vaja.
Bisous
No comments:
Post a Comment