Tundub, et meie elu siin uues kodus ja uues linnas hakkab vaikselt oma rütmi leidma. Pooleteise kuuga oleme me saavutanud mingisuguse mõnusa argipäeva rutiini, mis tegelikult küll mitte ühestki otsast rutiini ei meenuta. Ükski päev ei ole eelmisega sarnane aga see vist ongi meie rutiin.
Mu sisetunne sosistas juba ammu, et maja vahetus ei jää sugugi ainsaks selle aasta elukorraldust muutvaks sündmuseks. Kes teab, ehk jõuab neid enne 31. detsembrit veelgi tulla aga ühest saan igatahes juba täna pajatada. Üks olulisematest põhjustest, miks me suuremasse linna kolida otsustasime, oli lootus, et mul on siin lihtsam (erialast) tööd leida.
Neljast Prantsusmaal elatud aastast olen ma tööl käinud pisut rohkem kui kaks aastat. Kuna need töötamised ei ole olnud järjestikused (alati küll ühes ja samas firmas), olen ma alates 2014. aasta algusest olnud ka riikliku töötukassa nimekirjas.
Kui päris alguses oli töö leidmisel väga suureks piiranguks muuhulgas ka keeleoskuse totaalne puudumine, siis tänaseks on see peaaegu et kõige väiksem murekoht. Räägin siinkohal üleüldisest tööst, sest ainult erialase jaoks on mu keeleoskus tänagi vist natuke liiga limiteeritud. Kuigi ega ma proovinud pole. Prantsuse keelt tuleb siin elades osata. Vähemalt sellisel saan-hakkama-tööintervjuul-arstikabinetis-ja-ehitustööde-juhendamisel- tasemel. Kui alguses oli põhiliseks raskuseks sõnavara puudumine, siis praegu maadlen rohkem ilmvõimatute grammatikareeglitega. Seis on 1254988445:0, teadagi kelle kasuks. Aga kõik ütlevad, et võrreldes nelja aasta taguse tasemega on mu keeleoskus nagu öö ja päev. Kuigi ma kohati tunnen ikka veel, et limiteeritud keeleoskus ahistab vahel täiega, on mul siiski tunne, et asjad liiguvad õiges suunas edasi. Keeleõpingutest uues linnas saab teinekord ühe pikema postituse kirjutada.
Töö leidmisel ei olnud kuidagi abiks ka meie eelmine imetilluke eraldatud linnake, kus elasime. Mis sest, et imearmas keset metsi ja mägesid, keegi nende imetlemise eest kahjuks pangakontot täita ei tahtnud. Tutvusi ka eriti polnud, sest me mõlemad olime siin piirkonnas uued asukad, üks kaugemalt, teine natuke lähemalt. Kuna ma oma unistuste erialast tööd ei leidnud ei supermarketist, pangakontorist ega pagariärist, siis oligi ainus võimalus hooajati töötada samas firmas, kus C ning samal ajal olla ka töötukassa nimekirjas.
Mu sisetunne sosistas juba ammu, et maja vahetus ei jää sugugi ainsaks selle aasta elukorraldust muutvaks sündmuseks. Kes teab, ehk jõuab neid enne 31. detsembrit veelgi tulla aga ühest saan igatahes juba täna pajatada. Üks olulisematest põhjustest, miks me suuremasse linna kolida otsustasime, oli lootus, et mul on siin lihtsam (erialast) tööd leida.
Neljast Prantsusmaal elatud aastast olen ma tööl käinud pisut rohkem kui kaks aastat. Kuna need töötamised ei ole olnud järjestikused (alati küll ühes ja samas firmas), olen ma alates 2014. aasta algusest olnud ka riikliku töötukassa nimekirjas.
Kui päris alguses oli töö leidmisel väga suureks piiranguks muuhulgas ka keeleoskuse totaalne puudumine, siis tänaseks on see peaaegu et kõige väiksem murekoht. Räägin siinkohal üleüldisest tööst, sest ainult erialase jaoks on mu keeleoskus tänagi vist natuke liiga limiteeritud. Kuigi ega ma proovinud pole. Prantsuse keelt tuleb siin elades osata. Vähemalt sellisel saan-hakkama-tööintervjuul-arstikabinetis-ja-ehitustööde-juhendamisel- tasemel. Kui alguses oli põhiliseks raskuseks sõnavara puudumine, siis praegu maadlen rohkem ilmvõimatute grammatikareeglitega. Seis on 1254988445:0, teadagi kelle kasuks. Aga kõik ütlevad, et võrreldes nelja aasta taguse tasemega on mu keeleoskus nagu öö ja päev. Kuigi ma kohati tunnen ikka veel, et limiteeritud keeleoskus ahistab vahel täiega, on mul siiski tunne, et asjad liiguvad õiges suunas edasi. Keeleõpingutest uues linnas saab teinekord ühe pikema postituse kirjutada.
Töö leidmisel ei olnud kuidagi abiks ka meie eelmine imetilluke eraldatud linnake, kus elasime. Mis sest, et imearmas keset metsi ja mägesid, keegi nende imetlemise eest kahjuks pangakontot täita ei tahtnud. Tutvusi ka eriti polnud, sest me mõlemad olime siin piirkonnas uued asukad, üks kaugemalt, teine natuke lähemalt. Kuna ma oma unistuste erialast tööd ei leidnud ei supermarketist, pangakontorist ega pagariärist, siis oligi ainus võimalus hooajati töötada samas firmas, kus C ning samal ajal olla ka töötukassa nimekirjas.
Siinne süsteem töötab põhimõttel, et võrdväärselt töötatud ajale, makstakse pärast töölepingu lõppemist pea kogu palga suurust toetust. Sellel reeglil on mitmeid eritingimusi- näiteks peab esimene tööleping olema vähemalt kuue kuu pikkune, maksimaalselt on võimalik toetust saada kaks aastat järjest ja palju muud sellist. Mul on olnud tänu töötukassale pea neli aastat igakuine sissetulek aga ma ei ütleks, et see on neil siin nüüd üdini positiivne süsteem.
Ühest küljest- igasugune sissetulek on otseloomulikult absoluutselt positiivne ja vajalik ja normaalne. Teisest küljest on mul tunne, et seda süsteemi saab väga lihtsalt ära kasutada, isegi kui see pole üldse eesmärk omaette. Vähese motivatsiooniga inimesele ei paku selline süsteem väga suurt stiimulit töö kaotuse korral kohe uut tööd otsima hakata. Samas, mida rutem alustada, seda lihtsam on taas tööellu integreeruda. Kui aga süsteem võimaldab kuus kuud töötada, kuus kuud toetuse najal elada, neli kuud töötada, neli kuud toetust saada... Isegi tahtmatult võib selline süsteem motivatsioonile täiesti laastavalt mõjuda. Eriti kui sinna süsteemi pikemaks ajaks tiirlema jääda. Räägin omast isiklikust kogemusest. Olen siin nelja aasta jooksul kogenud nii tõuse kui mõõne. Seejuures vaadanud ära kõik the big bang theory osad.
Mai alguses oli mul uue elukoha töötukassas ette nähtud kohtumine uue konsultandiga. Sest elukoha vahetusega tuleb loomulikult kõikvõimalikud ametiasutused ka ära vahetada. Ma olin selleks kohtumiseks eriti hästi ette valmistunud, sest mu peakeses oli küpsemas üks suur salaplaan.
Pärast neli aastat väldanud tööotsinguid (sellest 2 aastat käisin küll tööl aga kuna see ei olnud järjepidev, siis mul on tunne, et ma olen ikka rohkem töö otsija olnud), mille jooksul ma kuidagi midagi südamelähedast ei olnud leidnud, otsustasin ma, et midagi tuleb kardinaalselt muuta. Uus kodu uues linnas andis sellele omamoodi võimsa taganttõuke. Ma olen nelja aasta jooksul absoluutselt iga inimese käest kuulnud, et sellist erialast tööd nagu mina moe- (või äärmisel juhul tekstiili) tööstuses otsin, siin piirkonnas ei ole. Töötukassa konsultandilt, C ülemuselt, endistelt kolleegidelt, C sõpradelt, suvaliselt naiselt rongis ja kassajärjekorras.... Esimesel aastal olin enesekindlus ise ja vastasin alati "oh, muidugi ma leian. Pole see asi midagi nii hull." Teisel aastal tõstis kahtluseuss pead ja "kuskil peab ikka midagi olema" oli põhiline mõtteviis. Kolmandaks aastaks oli entusiasmist ja positiivsusest järgi jäänud ainult üksikud närused riismed ja see töötukassa toetuste maksmise süsteem viis ausalt viimsegi motivatsiooni. Lootusetu "pole siin tõesti midagi" lõpetas õnneks kiirelt ebamugava vestlusteema. Neljandal aastal ajas kogu lugu ainult naerma ja õlgu kehitama. Aga lootusetuse asemele ilmus uus motivatsioonilaine.
Pärast neli aastat väldanud tööotsinguid (sellest 2 aastat käisin küll tööl aga kuna see ei olnud järjepidev, siis mul on tunne, et ma olen ikka rohkem töö otsija olnud), mille jooksul ma kuidagi midagi südamelähedast ei olnud leidnud, otsustasin ma, et midagi tuleb kardinaalselt muuta. Uus kodu uues linnas andis sellele omamoodi võimsa taganttõuke. Ma olen nelja aasta jooksul absoluutselt iga inimese käest kuulnud, et sellist erialast tööd nagu mina moe- (või äärmisel juhul tekstiili) tööstuses otsin, siin piirkonnas ei ole. Töötukassa konsultandilt, C ülemuselt, endistelt kolleegidelt, C sõpradelt, suvaliselt naiselt rongis ja kassajärjekorras.... Esimesel aastal olin enesekindlus ise ja vastasin alati "oh, muidugi ma leian. Pole see asi midagi nii hull." Teisel aastal tõstis kahtluseuss pead ja "kuskil peab ikka midagi olema" oli põhiline mõtteviis. Kolmandaks aastaks oli entusiasmist ja positiivsusest järgi jäänud ainult üksikud närused riismed ja see töötukassa toetuste maksmise süsteem viis ausalt viimsegi motivatsiooni. Lootusetu "pole siin tõesti midagi" lõpetas õnneks kiirelt ebamugava vestlusteema. Neljandal aastal ajas kogu lugu ainult naerma ja õlgu kehitama. Aga lootusetuse asemele ilmus uus motivatsioonilaine.
Ma otsustasin, et ma tahan eriala vahetada ja uue ameti omandada. Sellise, mis esmajärjekorras leiaks mulle kiiresti tähtajatu lepinguga töö, lisaks sellele tooks piisava hunniku leiba lauale aga pakuks hingele ka midagi. Idee, kelleks ma tahan saada, jõudis minu teadvusesse täiesti kogemata. Natukene inspireerituna majaehitusest ja -ostust aga üldiselt vist ikka suhteliselt suvalisest kohast. Ei taha saada ei plaatijaks ega keevitajaks, kuigi need oskused on siin väga nõutud ja hästi tasustatud. Ühel ilusal päeval siin uues kodus tegutsedes panin lihtsalt kaks otsa kokku ja nii ma uuest karjäärist unistama hakkasingi. See, mis ametit ma õppida tahan, jääb hetkel saladuseks. Inimestele, kes mind ka väljaspool seda blogi teavad, ei peaks mu uus erialavalik olema kuigi suur üllatus. Loov värk, nagu ikka.
Aga nagu sa vist juba aimad, siis asjad ei läinud sugugi mitte mu suure salaplaani kohaselt.
Kaks tundi enne seda, kui ma oma töötukassa konsultandi ukse taha koputama jõudsin, sain ma telefonikõne tööpakkumisega. Ei ole ikka päris erialane töö aga on oluliselt mitmekesisem kui see, mida siin varasemalt tegin. Taaskord olen õmblusateljees aga seekord pisut teistsuguste tööülesannetega ning hoopis teistsuguses õhustikus. Läbisin nende juures nädalaajase katseaja ning kirjutasin täna pooleaastasele lepingule alla. Võimalusega seda ka pikendada, juhul kui sel hetkel piisavalt tööd on.
Pea selle aasta lõpuni on mul nüüd töökoht, mis asub 700 meetri kaugusel mu koduuksest. Mu sammulugeja teatab, et mul kulub tööleminekuks täpselt 960 sammu. Ei mingit autot, bussi, rongi, ümberistumisi, ootamisi... Tipa-tapa lähen hommikul jala tööle ja tunniajasel lõunapausil tulen koju sööma. Sa ei kujuta üldse ette, kui ülimugav mu uus elukorraldus on võrreldes kõige eelnevaga, mis ma olen siin läbi teinud. Lisaks on uues kohas ülimõistlikud töötunnid, tänu millele jõuan ma päeva jooksul lisaks palgatööle vabalt ka oma hobide, põrandapesu, blogi kirjutamise, majasisustamise ja aiatöödega tegeleda. Lisaks ootab augustis ees kolm nädalat puhkust, sest kõik siinse piirkonna tekstiiliettevõtted sulgevad igal aastal samal ajal uksed. Isegi kui ma olen selleks ajaks vaid kaks ja pool kuud jõudnud töötada, puhkus on juba peaaegu ukseees.
Nii lükkubki hetkel mu plaan eriala vahetada kaugemasse tulevikku. Ma jõudsin sellest juba natuke salamisi unistada aga olen siiski ülirahul praegu oma töölepinguga. Natukeseks ajaks on tööotsingud pausile pandud, saab kergemalt hingata ja lisaks baguette'ile vist ka köögimööblit ja garderoobikappe soetada. Järjekordne uus teistmoodi eluetapp on algamas.
Bisous
Pea selle aasta lõpuni on mul nüüd töökoht, mis asub 700 meetri kaugusel mu koduuksest. Mu sammulugeja teatab, et mul kulub tööleminekuks täpselt 960 sammu. Ei mingit autot, bussi, rongi, ümberistumisi, ootamisi... Tipa-tapa lähen hommikul jala tööle ja tunniajasel lõunapausil tulen koju sööma. Sa ei kujuta üldse ette, kui ülimugav mu uus elukorraldus on võrreldes kõige eelnevaga, mis ma olen siin läbi teinud. Lisaks on uues kohas ülimõistlikud töötunnid, tänu millele jõuan ma päeva jooksul lisaks palgatööle vabalt ka oma hobide, põrandapesu, blogi kirjutamise, majasisustamise ja aiatöödega tegeleda. Lisaks ootab augustis ees kolm nädalat puhkust, sest kõik siinse piirkonna tekstiiliettevõtted sulgevad igal aastal samal ajal uksed. Isegi kui ma olen selleks ajaks vaid kaks ja pool kuud jõudnud töötada, puhkus on juba peaaegu ukseees.
Nii lükkubki hetkel mu plaan eriala vahetada kaugemasse tulevikku. Ma jõudsin sellest juba natuke salamisi unistada aga olen siiski ülirahul praegu oma töölepinguga. Natukeseks ajaks on tööotsingud pausile pandud, saab kergemalt hingata ja lisaks baguette'ile vist ka köögimööblit ja garderoobikappe soetada. Järjekordne uus teistmoodi eluetapp on algamas.
Bisous
Mind küll väga huvitab, mis see uus valdkond või eriala oleks :)
ReplyDeleteKui elu võimaluse annab, siis tahaksin floristiks õppida. :)
DeleteVäga-väga lahe! Ei tea kas asi on vanuses, aga see teema tundub üha põnevam ja ILUSAM :)
DeleteJaa, olen sinuga täiesti nõus :) Lisaks on mul tunne, et see on üks neist ametitest, mille õppimiseks vanusenumber olulist rolli ei mängi. Nii et isegi kui ma kohe homme koolipinki ei istu, siis ehk kunagi ikka jõuan :)
Delete