Aiajutud

 Jupp aega juurdlesin, et kas ma olen neid vaateid siin juba jaganud või mitte. Vahepeal oli mul selline tunne, et ma muust enam ei kirjutagi kui aiast ja aiatöödest. Jõudsin lõpuks nii kaugele, et vist ikka ei ole. Nii et palun väga, meil on siin hetkel sedasi. Mõned nurgad on juba nagu peaaegu päris, köögiviljad kasvavad mühinal ja nädalavahetusteti on tunne, nagu oleks puhkusele sõitnud. 

Meie eilne eriti eriline külaskäik möödus väga meeldivalt. Mul loomulikult polnud mingit põhjust oma kardinate puudumise üle nukrutseda. Väike rumal inimene. Meile siin meeldib ja seda on kaugele näha. Me oleme siinoldud kahe kuuga suure hulga töid ära teinud, kodu on ammugi elamiskõlblik ja kõik teavad, et kõiki asju korraga ei saa. Arvestades seda tööhulka ja aega, mis siin veel kulub, et kõik nö lõplikult valmis saaks... noh, hinge kinni pidades ei maksaks seda aega vist ootama jääda. Nii et, tasapisi jupi kaupa, nii nagu me siin tegutseme, hakkavad ilmselt ka blogisse ilmuma pildid kodu ja aia muutustest. 

Näed, maja ees kasvab muru. Seesama, mille tarvis me siin natuke aega tagasi suure raske masinaga hullupööra vaeva nägime, sõprade sõpradelt mitu nädalat hiljem mururulligi lõpuks laenasime ja mida nüüd oi kui mitu korda on tulnud ühe pisikese kastekannuga kasta. Mu vaesed väikesed käekesed.

Muru kõrval on hekk. Seesama valgepöögi hekk, mida me sõbrad kolimise nädalavahetusel istutasid. Ma näen temast küll veel ikka liiga hästi läbi aga ma kujutan juba ette, kuidas üsna märkamatult saab temast varsti ilus ja tihe roheline müür.

Kas sa tead, mis tunne on suvesoojal laupäeva lõunal oma kujutletaval terrassil suure päikesevarju all koos oma kõige parema kaaslasega head ja paremat turukraami lõunasöögiks süüa? Kuulata linnulaulu ja vaikust selle vahel; nautida igat suutäit, sest aega on maa ja ilm; rääkida kõigest ja mitte millestki; naerda ja olla siin ja praegu. Mina tean. See on täpselt selline tunne nagu oleks kuhugi kaugele puhkusele sõitnud. Meil on koos suviste soojakraadidega just täpselt selline olemine kohale jõudnud. Nädala sees kipuvad õhtud selliste naudinguhetkede jaoks lühikeseks jääma aga nädalavahetusteti on meil siin just täpselt nii mõnus. Võid sinna juurde veel kausitäie oma aiast korjatud maasikaid juurde kujutleda ja ongi idüll. 

Meie selle suve absoluutselt kõige lemmikum ost (khmmm, tegelikult oli see küll C vanemate kingitus) on suur päikesevari. Selle all võib vabalt terve päeva mööda saata. Hommikust süüa, kiiges lebotada, lõunat süüa, blogi kirjutada ja raamatut lugeda, aiaplaane teha, õhtust süüa.... 

Kuna terrassi tegemiseks kohale tulev kopp sõidab ilmselt julmalt segi ligi kolmveerand aiamaast, siis selleaastased köögiviljapeenrad laiutavad kõik ajutiselt keset platsi. Ma ei saanud ju kasvatamata ka jätta- sest hallooo.... mul on esimest aastat päris oma aed. Aga õnneks tunnevad nad end seal lageda taeva all vist päris hästi. Kunagi tulevikus kolivad nad kõik kasvumajja aga praegu kõrgub selle koha peal veel viimane mullahunnik. 

Keegi ei tea, millal kopamees kaevama tuleb aga kõige hullema variandi korral juuli keskel. Kui paremini läheb, siis järgmisel nädalal. Viimane kord nii igatahes lubati. Kuna kopa kohalevedamine on üpris kulukas ettevõtmine, siis tehakse kõikide majade terrassid korraga. Naabermaja elanikud kolivad juuli keskel sisse ja selleks ajaks peaks nende terrass valmis olema, nii et seepärast on meilegi sellised tähtajad antud. 

Suvikõrvitsa taimedel on igatahes juba palju pisikesi juppe küljes; esimesed rohelised paprika- ja piprakaunad on kuskilt välja ilmunud; kurgid venivad iga päevaga pikemaks ja täna leidsin ma kolm esimest rohelist tomatit. Redist ei osta ma juba ammu enam turult ja nüüd saab iga päev pisikese kausi maasikaid ka. Mu kõige oodatumad tegelased- herned- hakkavad varsti vist tugesid nõudma, ma ei jõua ära oodata, et saaksin värskeid hernekaunu minna nosima. 

Bisous