Kes ütles, et pühapäev on puhkepäev?

Täna on küll juba esmaspäev ja hoopis uute tegemistega nädal aga siin on jutuke meie eilsest.

Ärkasin selle peale, et keegi kolistas köögikapis pottide ja pannidega. Telefoniekraan näitas natuke liiga eredalt, et kell saab kohe kaheksa, nii et kolin oli igati normaalne nähtus. Mina olen meil see, kes ärkab alati siis, kui tee on juba tassis ning moosipurgid ja saiad on imeväel köögilauale jõudnud. Mõnel toredal päeval nagu näiteks eile on selleks ajaks nõudepesumasin ka tühi ja kõik omale kohale jõudnud (loe: kolin köögikapis). 

Sõime terrassi peal oma moosisaia ja arutasime öiste sekelduste üle. Esimest korda elus kutsusime keset ööd ülejärgmistele naabritele politsei, sest nende basseiniäärse välise muusikasüsteemi helinivoo nupp oli vist maximumi peale kinni kiilunud või ma ei tea, mis muu viga sel oli, aga mitte kuidagi ei tahtnud see öö edenedes alaneda. Päeva jooksul tuli välja, et me olime sel ööl neljandad, kes politseile helistasid. Nende uks on kusjuures politseile juba ammu tuttav. Kui uskuda meie vahetu naabri juttu, siis suure tõenäosusega ei jää see meil viimaseks taoliseks kesköiseks sekelduseks. Ja mis kõige hullem. Ei, see ei olnudki 16-aastase üksi koju jäetud peretütre natuke käest läinud basseinipidu. See oli me esimene mõte. Ma ei tea, tundus loogiline. Tuli välja, et need olid hoopiski täiskasvanud inimesed (lapsevanemad veel pealekauba), kel david guetta'st kuidagi moodi küll ei saanud sel ööl. Ja ei, ma ei ole siin üldse mitte vanuse kriitiline. Lihtsalt tahaks soovida, et ühel inimesel on sellises vanuses (50 ja pluss) natuke rohkem mõistust peas, natuke rohkem vastutustunnet ja hulga rohkem oskust teistega arvestada. Kas me mitte ei kolinud kuhugi metsaäärde, kus bambid rahulikult jalutavad ja hommikust õhtuni linnulaul tegemisi saadab?

 Pärast hommikusööki läks C pagariärisse lõunaks baguette'i ostma (ääretult tüütu, et selleks tuleb siin nüüd auto võtta). Ja mina jõudsin selle ajaga kaks kilo aprikoose ära puhastada, tükeldada ja suhkruga potti panna. C jõudis koju veel mõnusalt ahjusooja saiaga, aga me teist korda hommikust siiski sööma ei hakanud. 

Marineerisime selle asemel hoopis purgi kurke. Meil kasvab üks pisikurkide sort- cornichon, eesti keelse nimega kornišon, mis niisama süüa kohe üldse ei passi aga purki pandult maitseb päris hästi. Ma üldiselt neid prantsuse väga väga äädikasi kurke eriti ei armasta aga C sööb hea meelega. Kusjuures, C oli see, kes leidis selle eestikeelse sõna kuskilt Jänku Jussi multikast. Mina, kes ma siin vähemalt korra nädalas seletan, et eesti ja vene keelel on ikka veel suur vahe sees, ei teadnudki, et me väikest marineeritud kurki kornišoniks hüüame.
Marineerimist katsetasime esimest korda, nii et ma siin mingit retsepti jagama ei hakka. Kuu aja pärast lubati proovida, eks ma siis hõikan, kas C-le meeldis või mitte.

Kui kurgid said purki, vahetasin äädikapoti aprikoosipoti vastu ja keetsin aprikoosi-rosmariini moosi. Selle retsepti kirjutan ehk kunagi siia, sest ma otsisin tükk aega taga oma eelmise aasta aprikoosimoosi retsepti, mida lõpuks ei leidnudki kuskilt. Rosmariiniga tegin esimest korda ja tuli jälle imehea. Aprikoosimoos on nagunii mu üks lemmikuimatest, olgu siis lisanditega või ilma. Järgmiseks aastaks leidsin ühe vaniljekaunadega retsepti, mis kõlab väga p̶a̶l̶j̶u̶t̶õ̶o̶t̶a̶v̶a̶l̶t̶  süljenäärmeid töölepanevalt. 

Eesootaval nädalavahetusel on meil plaanis iga-aastane suur moositegu koos sõpradega. Juba meile tuttavast farmist on seekord plaanis kaasa korjata ja siis moosiks keeta mustikaid, musti- valgeid- ja punaseid sõstraid ning vaarikaid. Eelmisel aastal jagasime kolme pere peale 68 maasikamoosipurki ära. Huvitav, mis numbri sel aastal saame. Aprikoosimoosi sain kuus purki ja need leidsid ilusti oma koha majapidamisruumi moosiriiulil. Kohe 15 kilo suhkru kõrval, mis laupäeva ootab. Ei tea, kas sellest piisab?

Majapidamisruumist välja astudes jäi ette segamini garaaž. Siin on täitsa võimatu "niisama olla", sest ükskõik mis suunas sa pilgu heidad, alati leidub miski töö, mis ootab tegemist. Seepärast vist sõbrad külla ei lendagi? 😀 Kõik me kodus veedetud nädalavahetused mööduvad hommikust õhtuni tegutsedes aga õnneks meile mõlemale see meeldib. Garaaži on meil olnud plaan koristada vist kolimise nädalavahetusest alates. See on see koht, kuhu juba kogunes kõik üleliigne ja jalust-ära-panemist-vajav ja töömeestest ülejäänu jne... Aga nüüd saime selle töö tehtud ja oh üllatust- meil on päris suur garaaž. Riputasime tööriistad seinale, ladusime viimased riiuleid ootavad pappkastid ühte virna, viskasime ära igasuguse jama ja ehitusest järgijäänud prahi, ladusime virna esimese hunniku puid, mis ilmselt vähemalt aasta peavad kaminat ootama.

Selleks ajaks, kui me olime garaažiga enam-vähem ühele poole saanud, oli kätte jõudnud lõunasöögi aeg. Õnneks oli laupäevasest grillimisest järgi jäänud mõni vorst ja kausitäis taboulé'd suvikõrvitsaga, nii ei pidanud kokkamisele üleliia palju aega kulutama. Meil on kolm suvikõrvitsataime, mis tundub, et on siin sellel aastal rohkem kui rahul iseendaga. Me juba tükk aega muud ei söögi. Nõuanne: kolmest taimest kahele inimesele on meie kogemuse põhjal küll ja küll. Laupäeval saime kaks suurt, pühapäeval ühe ja täna jälle kaks- C juba lubas, et ühe anname kolleegile ja ühe sõpradele ja ühe uutele naabritele... Ei tea, tal on vist suvikõrvitsast isu täis?

C läks pärast sööki suvikõrvitsast und nägema aga kuna ma ei oska ikka veel päeval magada (hallooooo, õues on valge ja päike ju paistab), siis tavaliselt leian ma selleks ajaks omale mingi isiklikuma tegevuse. Kirjutan blogi, heegeldan/koon/õmblen, teen maniküüri.... Täna pesin näiteks kaks ja pool tundi mosaiigitükke. Meil oli üks karbitäis jäänud veel sorteerimata ja garaaži koristamise käigus jäi see igale valele poole ette, nii et tuli seegi töö ära teha.
Ma mõtlesin välja, mis ma neist teen. Neist saab ühe valge ümmarguse metallist laua lauaplaat, mille me paneme terrassile (kauges tulevikus kirsipuu alla) nö abilauaks. Aga ma ei tea, see mosaiigiladumise töö jääb vist küll novembri või veebruarikuu pimedatesse õhtutesse, kui meile jõuab lõpuks kätte see "niisama olemise" aeg.

Ühe töö jõudsin enne õhtusöögiaega veel ära teha. Võtsin kätte pintslid ja tegin lahti värvipurgi ning värvisin ära kolm lillepotti. Mul on üle pika aja pooleli üks DIY projekt, mis loodetavasti jõuab lähipäevil blogisse ka.

Õhtusöögiks tegime ratatouille'd- ikka selle eelmainitud suvikõrvitsauputuse tõttu- ja kõrvale küpsetasime mehhikopäraste vürtsidega maitsestatud kanafileed. Eelroaks said melonikuubikud prosciutto'ga ja magustoiduks melonikuubikud maasikatega. Sest et suvi on!

Bisous