Hello Hello! Jõudsin napilt enne viimase suvekuu lõppu veel ühe puhkuseteemalise postituse kirjutada. Homsest on ju vist juba sügisejutud paslikud?
Tänane tee viis mind ainult kodust tööle ja töölt koju tagasi aga tol hästi soojal puhkusepäeval oli meie teekond jupp maad huvitavam. Alsace oli meil puhkuseplaanidesse kirjutatud vist samal hetkel kui lennupiletid ära ostsime. Võib-olla, et isegi enne. Olen siin korduvalt kirjutanud, kuidas me omapäi või (absoluutselt kõikide) külalistega Alsace'i linnakestes käime ja enamasti kuulub sinna arhitektuuri pildistamise vahepeale ka kohaliku piirkonna veini proovimine aga ma pole vist kunagi natuke pikemalt rääkinud, kuidas see degusteerimine siin siis välja näeb.
Lisamärkusena olgu öeldud, et selle alljärgneva jutu mõte pole üldsegi liigse alkoholitarbimise propageerimine, pigem on mul silme ees siht sildiga "siinse veinikultuuri tutvustamine". Ja kuigi me sinnakanti satume vahepeal üsna tihti, siis degusteerimas käime ikka vaid erilisematel puhkudel. Nagu näiteks siis, kui vanemad külla sõidavad.
Esimeses kohas, kuhu sel ilusal hommikutunnil sisse põikasime, sai kahe euro eest täiesti pilgeni täis klaasi veini. Hea algus, eks. Kui üldjuhul on degusteerimine tasuta, ja üldjuhul ikka hulga väiksemates kogustes, siis leidub ka selliseid veinitegijaid, kes suvehooajal avavad keset linnakest baarileti ja tutvustavad hoopis nii oma veinikeldrit. Veiniklaasi kõrvale saab seal kohaliku küpsetise ka kõrvale osta ja nii on see ideaalne koht näiteks enne restorani minekut apéro võtmiseks. Veinid muide (sest me igaüks proovisime erinevat) said peaaegu kõik ainult kiita.
Teine veinimaja, mida külastasime, on üks siinse piirkonna suurimaid ning veinimaailmas teada-tuntud tegija. Nende sildiga pudeleid leidub ka su kohalikus Selveris või Prismas. Sellises suures veinimajas on ses suhtes hea käia, et kuna maja on suur ja turistide hulgas hästi populaarne, ei teki seal tavaliselt sellist viisakat kohustust kindlasti midagi kaasa osta. Mõnes väiksemas majas, kus peremees isiklikult su lauda istub, su veiniklaasi natuke rohkemaga kui degusteerimisele kohane täidab ja sinna juurde veel loo pajatab sellest, kuidas ta igal sügisel seljavalu kiuste ikka ja alati hommikul kell viis viinamarju käib korjamas, ja kui siis tuleb veel peremehe kuldne retriiver ja paneb oma koonu su sülle ja küsib pai, siis..... tekib ikka selline tunne, et siit ei saa me kohe kuidagi pudelita lahkuda. Meiega just täpselt nii ühes veiniistanduses juhtus aga kõigele eelnevale lisaks olid kaasatoodud pudelid kõik medalitega, nii et ainult viisakuse pärast ei tulnud sealt küll midagi kaasa.
Suuremates ja ehk on õige öelda ka pisut tööstuslikumat laadi veinimajades võib aga rahumeeli proovida nii mitut erinevat veini (mõnedes ka likööre, eau-de-vie'd, crémant'd) kui hing ihkab, seda täiesti tasuta, ning lahkuda ilma ühegi (pudeli)ostuta. Nagu meie seekord. Me leidsime sealt seekord hoopiski purgi maailma parimaid kirsse, mis koos vaniljejäätisega hästi mitu õhtut meie maitsemeeli paitasid. Appi, need olid niiiiii-iiiiiiii head!!!!
Kolmandas veinimajas pakuti meile degusteerimiseks aga hoopiski nö kogupaketti. Idee on sellest, et korraga saab proovida pea kõiki siinse piirkonna veini tüüpe, keskmiselt on neid siin majades umbes 8-10. Alustatakse kuivast Sylvaner'ist ja Pinot Blanc'ist, jätkatakse lillelise Muscat'iga, seejärel proovitakse kuldset keskmist Riesling'gut, millele järgnevad vahel Pinot Gris, vahel ka Edelzwicker ja Gentil ning lõpetatakse magusa Gewurztraminer'i, ja vahel ka Pinot Noir'i ja mõnes majas mullidega Crémant'iga. Sellisel juhul keegi loomulikult klaase täis ei vala ja vahel on selline degusteerimine tasuta vaid juhul, kui sa sealt lõpetuseks kasvõi ühe pudeli kaasa ostad.
Eelmise aasta suvel Loire'i jõe piirkonnas puhates, sattusime ühes istanduses samasuguse kompoti otsa. Kui siin piirkonnas valmivad veel enamasti vaid valged ning mõned rosé'd (teoreetiliselt tehakse siin ka Pinot Noir'i aga seda oma kogemuste põhjal väga ei soovitaks kellelegi), siis Loire'i orust tulevad nii valged, roosad kui ka punased veinid. Mis tähendas seda, et naerusuine istanduse peremees oleks meile hea meelega klaasi valanud natukene kogu veinikaardi nimekirjast, mida oli tervelt kaks pikka lehekülge. Õnneks me jõudsime enne korkide mahakeeramist täpsustada, et meid huvitavad vaid valged ja roosad veinid. Nagunii toodi meie ette nendest siis kogu selle maja valik ja ütleme nii, et päike läks enne looja, kui me sealt tulema saime.
Kui kohaliku piirkonna veinidega varasem kokkupuude puudub, siis on selline kõikide veinide degusteerimine kahtlemata väga põnev. Natukene segane ka. Aga mu meelest oleks huvitav käia erinevates majades üht-sama tüüpi veini proovimas. Näiteks kui su eelistuste hulgas troonib valdavalt Pinot Gris, siis käidki ja proovid, kuidas erinevate tegijate Pinot Gris mekib. Nii on lihtsam mingisugustki võrdlusmomenti tekitada ja ehk ka suurem võimalus mõni uus lemmik avastada. Veinimaju on siin rohkem kui iga nurga peal ja alsacelased on teada-tuntud oma külalislahkuse poolest. Avastasin alles hiljuti, et siinkandis pidavat olema veel üks eriliselt hinnatud ning tuntud veiniistandus. Selle külastus on järgmise puhkuse kalendrisse kirja pandud.
Lõpetuseks mõned teemakohased puhkusepildid.
Bisous
No comments:
Post a Comment