Neljapäevased mõtteterad ehk (üle pika aja) random thoughts 6

Oleksid sa täna hommikul mu nägu näinud. Ma olin ikka väga üllatunud kui kalendrit pöörates vaatas vastu 31. august. Ma ei tea, millest see septembri kibelus tuli, juba nädala alguses hakkas pihta. Ei jõua vist sügist ära oodata- see on mu lemmikaastaaeg. Ma olin eile ikka täiesti veendunud, et täna ärgates on esimene september. Enam ei ole juba aastaid sellist ärevust-ootust nagu kooliajal aga ilmselt just sellest on ikka jäänud tunne, et 1. september on ikka hoopiski erilisem kui 1. veebruar näiteks. Kui mulle lõpuks kohale jõudis, et täna on kõigele sellele lisaks veel ka vaid neljapäev, ütleme nii, et ega ma hurrrraaaaa-dega just ei hõisanud. 

Aga nüüd on päev peaagu otsas ja homne on lähemal kui kunagi varem. 

Kusjuures, ma polnud sugugi ainus, kes kuupäevad segi ajas. Ilmataat sai asjadest sama valesti aru kui mina. Eile oli meil siin 33 kraadi sooja. Lühikest seelikut, toppi ja sandaale oli way too much. Olgugi, et meil on tööl kliimaseade, töötingimused olid hästi lihtsalt öeldes- umbsed. Nii muide on siin olnud viimased kaks nädalat jutti. Kolisin kõik toapalmid terrassile elama, sest aknakatted olid kõik päevad akende ees ja toas oleksid nad õige rutti hakanud valgusest puudust tundma. 

Ja täna. Täna otsustas keegi, et aitab küll ja keeras temperatuuri kohe julmalt kümme kraadi vähemaks. Kas sa tead, kui vastikult külm tundub 20 kraadi võrreldes eilse 33 kraadiga? Selline tunne on nagu käiks pidevalt ringi sügavkülmutatud toodete vahekäigus. Suvelt sügisele üleminek on mu meelest kordades halvem kui talve kevade vastu vahetamine. Võib-olla praegu seetõttu ka, et see üleminek meil siin nii järsult käis. Nüüd tundub igatahes, et nii jääbki, järgmiseks kaheks nädalaks prognoositakse päeviti keskmiselt 23 kraadi, öösel 12. Appi! Eks me harjume ja tegelikult, kui päike ka paistab, siis on see ju ideaalne septembriilm. Selline seelikute/kleitide, poolsaabaste ja sallide ilm. Juhtumisi mu kõige lemmikuma rõivakoosluse ilm. 

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime selle sama 33 kraadiga kümme tundi autos, et kesk-prantsusmaal elavatel vanavanematel korra külas käia. C onu tähistas seal 60ndat juubelit ja kogu suguvõsa tuli kaugemalt-lähemalt külaväljakule kokku. Meie kümme tundi oli edasi-tagasi sõit kokku, eksju. Ehk siis 5 h laupäeva hommikul ja 5 h pühapäeva pärastlõunal- ei midagi üle mõistuse pikka ega hullu. Kliimaseade on ka olemas. Paaril kaugemal külalisel oli aga üks ots 11 tundi. 11 !!!! Üks ots. Vot selle peale olid mul küll silmad kui tõllarattad peas ja ma küsisin kaks korda üle, kas kuulsin ikka õieti onze ja mitte une...
Sünnipäevalaps ise oli samuti nende ekstra kaugelt tulijate hulgas. Nad elavad riigi põhjaosas Normandie maakonna, kõige kõige kaugemas võimalikus tipus, täitsa Atlandi ookeani ääres. Seal, kus 365 päeva aastas sajab. Ja sealt kulub vanavanemate juurde sõitmiseks 10 tundi. Lennuk, rong ega muu liiklusvahend ei oleks kiirem/soodsam/mugavam variant. Vot selliste autosõidu tundideni pole me veel jõudnud. Aga ehk polegi sinna palju jäänud, kui me juba praegu leiame, et pool sellest on ju üsnagi mõistlik sõiduaeg. Sõltub eesmärgist ja sihtpunktist loomulikult.

 Sünnipäeva peeti laupäeva õhtul aga me jõudsime juba lõuna ajal kohale. Sõime lõunat, pikutasime ja pärast jalutama minnes nii muuseas avastasime, et põldmarja hooaeg on haripunktis. Karjamaid ümbritsevad põldmarja hekid olid täis supermagusaid musti marju ja mida me siis tegime. Loomulikult korjasime enne pidu kleidis ja triiksärgis põldmarju, et koju kaasa võtta ja need moosiks keeta. Pühapäeva hommikul enne ärasõitu korjasime veel ja saime nii ligi 3 kg marju. Kui sa oled kunagi põldmarju korjanud, siis sa tead, et need on kõige hullemad marjad mida korjata, koos astelpajuga vist. Nad torgivad hirrrr-m-sat moodi. Aga maitsevad hästi ja on kasulikud ka.
Esmaspäeva õhtul, pärast tööd, keetsime marjad moosiks ja tõotasime surmtõsiselt üksteisele, et see on viimane kord sellel aastal.
Ma ei hakka purke üle lugema aga tunne on igatahes selline, et me suvi otsa muud polegi teinud, kui moosi keetnud. Moosiriiul on ammu vanaema keldrile tõsiseltvõetav konkurent. Mustikas, aprikoos, punane sõstar, mustsõstar, aprikoos rosmariiniga, mirabelle, maasikas, põldmari, rabarber apelsiniga, õun pihlakaga eelmisest aastast... Pannkoogipidusid saab sel talvel rohkelt pidada.

Ehk näiteks ka koos meie uute naabritega. 

Me makasame hetkel ülikallist kindlustust, sest me polnud kindlad missugused inimesed me omale naabriks saame ja otsustasime, et ei hakka riskima. Kui siin meie teoreetiliselt kuueses (neli maja on valmis ja kaks ootavad veel ostjat) quartier'is peaks mõni suurem tüli või pahandus tekkima ja kõige hullemal juhul kohtutee tuleb ette võtta, siis meie kindlustus maksab eriti vingete advokaatide eest ja lahendab meie eest kõik tekkivad probleemid.

Loodetavasti maksame seda kindlustust niisama enda lõbuks aga mine sa tea. Majadevaheline tee ja kanalisatsioonipump on kuue maja peale ühine ja tülide põhjustajaks on tühisemaidki asju leitud. Praegu on siin neli maja, meie ees kummaski elab üks vanaema ja meie kõrval majas elab üks noorpaar. Kaks maja peaksid kerkima veel kummagi vanaema ette, jättes nende krundid siis keskmisteks ja meie omad viimasteks. S&B on meist aasta noorem paar, kes tunduvad äärmiselt toredad ja on kindlasti pannkoogipidude potentsiaalsed külalised. Meie ees elav vanaema on aga kahjuks selline inimene, kellel paanikanupp natuke liiga kiirelt ja kergekäeliselt tööle läheb. Ühel hiljutisel reede õhtul istusime kõik esimest korda koos ja ütleme nii, et oli äärmiselt huvitav istumine, mida me lähemal ajal ehk kordama ei pea. 

Koosistumise kutsus kokku seesama vanaema, kes on juba pikemat aega paanitsenud majade väliseinte värvimise pärast, ainult et täiesti asjatult. Saime sellel nädalal teada kuupäevad, millal tullakse värvima ning enda valdusesse ka värvikataloogi, mille hulgast tuleb nüüd see üks ja õige leida. Aga see on hoopis omaette jutt järgmiseks korraks.

Bisous