Sous le ciel de Paris. Pariisi pilvise taeva all oli meil tol päeval tegelikult vaid loetud tunnid, et mõnele hoolikalt väljavalitud suurlinna must-see kohale pilk heita ja siis kand-varvas, kand-varvas järgmisesse kohta kiirustada. Pariis on ikka hiigelsuur ja et seal on l õ p u t u l t avastamist, peaks linnaga tutvumiseks võtma vähemalt nädala või veelgi parem kaks. Et oleks ennastunustavalt palju aega piletikassade järjekordades ja muuseumide uksesabades seismiseks. Ja metrooga äraeksimiseks. Me jätsime need seekord südamerahuga kõikidele teistele turistidele ja tegime hoopis teistsuguse plaani.
Kuna puhkusereisi kuupäevad said paika juba veebruaris, siis oli meil mõnusalt palju aega, et kõikvõimalikke plaane välja mõelda. Pariisi kaart oli elutoa kohvilaual lahti vist vähemalt kuu aega. Aga üldse mitte seetõttu, et selles nüüd midagi ülikeerulist oleks olnud. C-l kulus paar õhtut, et meie teekond kaardile joonistada. Ma noogutasin rõõmsalt kaasa, sest olgem ausad, ta teab nendest tänavatest ikka natuke rohkem kui mina. Ja lisaks on ta nagunii suur kõikvõimalike taustauuringute tegemise fänn, nii et ma lasin tal rõõmuga tegutseda.
Meie esimeseks peatuseks sai Trocadero vaateplatvorm. Sest sealt avaneb see üks ja ainus, kõige kuulsam vaade veelgi kuulsamale tornile. Metroojaamast või meie puhul kõrvaltänavast platvormile jõudes tuleb kõigepealt üle tee minna, siis ümber nurga keerata ja kõige lõpuks veel paarist trepiastmest üles ronida ja seal ta ongi... Paneb südame natuke kiiremini tuksuma ja toob naeratuse näole. Kogu oma uhkes hiilguses ja kõrguses (või lühiduses- kuidas kellegi silmavaatele parasjagu tundub), ümbritsevat linna valvamas.
See oli algus meie ringkäigule, sest siit edasi suundusime treppidest alla, läbi purskaevude (milledel tol päeval küll kahjuks pesupäev oli) pargi Eiffeli torni alla. Vanasti (khmm. kõlab nagu eelmisel sajandil. tegelikult ikka nii umbes paar aastat tagasi) said kõik uudishimulikud vabalt täpselt torni alla jalutada ja siis pead kuklas enda kohal kõrguvast tornist ägedaid pilte teha. Nüüd on torni alune turvalisuse huvides eraldatud vaid neile, kes pileti ostnud ja üles ronida kavatsevad. Sellest on kahju, sest seal all seistes tundub torn võimsam ja kuidagi palju reaalsem. Nüüd läbi võrkaia ruutude piiludes ei tekinud päris seesama emotsioon aga kuna ülesronimiseks tuleb seal alati hiigelpikkades sabades seista, siis jätsime selle järgmiseks korraks.
Astusime sealsamas treppidest alla Seine'i ääre peale ja jäime paadibussi ootama. Vanematele me kaarti kätte ei andnud ja kõik ekskursiooni detailid paljastusid käigu pealt, nö järgmise nurga tagant. Nende jaoks olid kõik eesootavad paigad üllatuseks, sest meile tundus, et selliseid oooo-emotsioone on kõige vahvam kogeda.
Batobus on täpselt selline ristand nagu nimigi kuulutab. Paadil on üheksa peatust- monumendist monumendini ning päevapilet (täiskasvanule isegi Pariisi kohta üsna rohked 17 euri), millega on võimalik päev otsa bussi kasutada nii palju kui hing ihkab. Täpselt see meil plaanis oligi. Mine maha ja hüppa peale kasvõi varavalgest viimaste valguskiirteni ja meie nappide tundide jaoks oli see ideaalne ringiliikumise vahend. Sest esiteks on paadireis Seine'i peal midagi sellist, mida võiks juba niisamagi kindlasti Pariisis olles kogeda. Sealt näeb teistsuguse nurga alt linna, mitmeid monumente, jõe kallastele pargitud elumaju-paate ja loomulikult avaneb sealt kõige parem vaade paljudele kuulsatele sildadele- Pont Aleksander III, Pont Neuf jne. Metroopilet on küll hulganisti odavam ja selle liikumiskiirus ehk mõnevõrra suurem aga mida seal maa all ikka vaadata on. Teiseks on paadibussiga sõites ülihea lõputu jalutamise ja rahvamassides trügimise vahelduseks natuke jalgu puhata ja miks mitte ka võileiba nosida. Samal ajal mugavalt vaatamisväärsusi nautides- Musée d'Orsay, Palais Royal, Louvre, Saint-Germain-des-Prés, Notre Dame...
Notre-Dame'i juures oligi meie esimene paadipeatus. Paadi pealt kõike päris lähedalt ikka ei näe ja suurlinna vahetu kogemuse saamiseks on hea vahepeal maha hüpata ja Pariisi tuututavasse liikluskeerisesse kaduda, tänavatel jalutades majade arhitektuuri peensusi uurida ja kondiitriäride vaateaknaid tühja kõhuga imetleda. Kõigepealt vaatasime üle Notre-Dame'i kiriku, mis emale tundus päriselus kordades võimsam kui ta pildil, raamatus ja filmis nähtu põhjal oleks arvanud. Ja tegelikult on tõesti kiriku tagumine osa hoopiski ägedam kui kõikjal alati eksponeeritud kaks esitorni. Ei ole ta ei riigi suurim ega vanim aga need välisseinte detailid... On lihtsalt hämmastavad. Me oleme C-ga kunagi ka sees käinud ja sealsed roosaknad on samuti ääretult muljetavaldavad.
Läbi kiriku taga asuva lilleturu (kus müüdi peadpööritavalt kalli raha eest närtsinud orhideesid) suundusime Seine'i teisele kaldale. Jalutasime läbi kaldaäärsete kunstikaupmeeste näituse ja käisime korraks linnavalitsuse ees. Et kätte oli jõudnud lõunaaeg, suundusime ehtpariislaslikult Seine'i kaldale, puude varju lamamistoolidele, otsisime välja klassikalise pariislase lõunasöögi- baguette'i võileiva ja pidasime maha ühe eriti pisikese pikniku. Samal ajal Pariisi katustel kondavate korstnapühkijate turnimist jälgides. #parismoment
Piknikupaigast istusime uuesti paadibussi peale ja võtsime järgmiseks sihtkohaks Louvre'i. Vaatasime üle püramiidi, mille juures keegi millegipärast ei tahtnudki klassikalist -hoian püramiidi peopesal- pilti teha ja suundusime seejärel läbi Louvre'i lilleõites pargi kõigepealt kesklinna tänavatele. Makroonide ja ekleeride asemel imetlesime seal Chanel'i kleite, Cartier'i teemandeid ja Louis Vuitton'i kotte. Mis sest, et vaateakendel- inspireeriv on vaadata ka läbi klaasi. Ühest tänavast paremale, seejärel üle tee. Natuke otse edasi, uuesti üle tee ja vasakule ja natuke veel otse ja astusimegi sisse Galeries Lafayette'i.
Selle kaubamaja imeilus kuppellagi suudab vaevu võistelda selle parfüümipilvega, mis sinna sisse astudes ninna lööb aga see on täiega seda väärt. Lisaks peidab kaubamaja endas veel ühte nö vaatamisväärsust. Lafayette'i seitsmendal korrusel asub kõigile vabalt ligipääsetav katuseterrass, kust avaneb ilus vaade Pariisi katustele. Selle blogi praegune kaanepilt on justnimelt selsamal terrassil tehtud. Kuna me kuskile kõrgemale ei jõudnud ronida- hästi ilus vaade avaneb ka triumfikaare tipust- siis tundus see meile plaani koostades hea võimalusena neile siiski suurlinna ka ülevalt poolt näidata.
Maa peal tagasi läksime vaatasime üle ooperiteatri ja Madeleine'i kiriku ja just sel hetkel tundus meile, et kõigile kuluks just nüüd ära üks pisike puhkepaus. Jalakesed hakkasid väsima ja ajutine pelgupaik mürast ja sagimisest tundus, et teeks igati head. Astusime sisse ühte pisikesse teesalongi ja kosutasime end koogikese ja teega. #parismoment
Seejärel oli jaksu veel Concorde'i vaatama minna ja seejärel tagasi paadibussi peale, et suunduda meie alguspunkti Eiffeli torni alla. Veel enne lõpp-peatust nägime ära New Yorgi Vabadussamba koopia, mida minagi polnud siiani näinud.
Sammulugeja luges tol Pariisi päeval vist kokku ligi 17 000 sammu. Pärast seda ekskursiooni ootas meid veel ees neli ja pool tundi autosõitu koju. Koos öise ärkamise ja hommikuste lendudega oli see vanematele üks ütlemata pikk päev. Ma ei tea päris täpselt, mis neile Pariisist meelde jäi aga ehk piisas sellest kiirpilgust, et uuesti tagasi tulla. Et seekord väljastpoolt nähtud hooneid ka seestpoolt saaks avastama minna.
Kuna puhkusereisi kuupäevad said paika juba veebruaris, siis oli meil mõnusalt palju aega, et kõikvõimalikke plaane välja mõelda. Pariisi kaart oli elutoa kohvilaual lahti vist vähemalt kuu aega. Aga üldse mitte seetõttu, et selles nüüd midagi ülikeerulist oleks olnud. C-l kulus paar õhtut, et meie teekond kaardile joonistada. Ma noogutasin rõõmsalt kaasa, sest olgem ausad, ta teab nendest tänavatest ikka natuke rohkem kui mina. Ja lisaks on ta nagunii suur kõikvõimalike taustauuringute tegemise fänn, nii et ma lasin tal rõõmuga tegutseda.
Meie esimeseks peatuseks sai Trocadero vaateplatvorm. Sest sealt avaneb see üks ja ainus, kõige kuulsam vaade veelgi kuulsamale tornile. Metroojaamast või meie puhul kõrvaltänavast platvormile jõudes tuleb kõigepealt üle tee minna, siis ümber nurga keerata ja kõige lõpuks veel paarist trepiastmest üles ronida ja seal ta ongi... Paneb südame natuke kiiremini tuksuma ja toob naeratuse näole. Kogu oma uhkes hiilguses ja kõrguses (või lühiduses- kuidas kellegi silmavaatele parasjagu tundub), ümbritsevat linna valvamas.
See oli algus meie ringkäigule, sest siit edasi suundusime treppidest alla, läbi purskaevude (milledel tol päeval küll kahjuks pesupäev oli) pargi Eiffeli torni alla. Vanasti (khmm. kõlab nagu eelmisel sajandil. tegelikult ikka nii umbes paar aastat tagasi) said kõik uudishimulikud vabalt täpselt torni alla jalutada ja siis pead kuklas enda kohal kõrguvast tornist ägedaid pilte teha. Nüüd on torni alune turvalisuse huvides eraldatud vaid neile, kes pileti ostnud ja üles ronida kavatsevad. Sellest on kahju, sest seal all seistes tundub torn võimsam ja kuidagi palju reaalsem. Nüüd läbi võrkaia ruutude piiludes ei tekinud päris seesama emotsioon aga kuna ülesronimiseks tuleb seal alati hiigelpikkades sabades seista, siis jätsime selle järgmiseks korraks.
Astusime sealsamas treppidest alla Seine'i ääre peale ja jäime paadibussi ootama. Vanematele me kaarti kätte ei andnud ja kõik ekskursiooni detailid paljastusid käigu pealt, nö järgmise nurga tagant. Nende jaoks olid kõik eesootavad paigad üllatuseks, sest meile tundus, et selliseid oooo-emotsioone on kõige vahvam kogeda.
Batobus on täpselt selline ristand nagu nimigi kuulutab. Paadil on üheksa peatust- monumendist monumendini ning päevapilet (täiskasvanule isegi Pariisi kohta üsna rohked 17 euri), millega on võimalik päev otsa bussi kasutada nii palju kui hing ihkab. Täpselt see meil plaanis oligi. Mine maha ja hüppa peale kasvõi varavalgest viimaste valguskiirteni ja meie nappide tundide jaoks oli see ideaalne ringiliikumise vahend. Sest esiteks on paadireis Seine'i peal midagi sellist, mida võiks juba niisamagi kindlasti Pariisis olles kogeda. Sealt näeb teistsuguse nurga alt linna, mitmeid monumente, jõe kallastele pargitud elumaju-paate ja loomulikult avaneb sealt kõige parem vaade paljudele kuulsatele sildadele- Pont Aleksander III, Pont Neuf jne. Metroopilet on küll hulganisti odavam ja selle liikumiskiirus ehk mõnevõrra suurem aga mida seal maa all ikka vaadata on. Teiseks on paadibussiga sõites ülihea lõputu jalutamise ja rahvamassides trügimise vahelduseks natuke jalgu puhata ja miks mitte ka võileiba nosida. Samal ajal mugavalt vaatamisväärsusi nautides- Musée d'Orsay, Palais Royal, Louvre, Saint-Germain-des-Prés, Notre Dame...
Notre-Dame'i juures oligi meie esimene paadipeatus. Paadi pealt kõike päris lähedalt ikka ei näe ja suurlinna vahetu kogemuse saamiseks on hea vahepeal maha hüpata ja Pariisi tuututavasse liikluskeerisesse kaduda, tänavatel jalutades majade arhitektuuri peensusi uurida ja kondiitriäride vaateaknaid tühja kõhuga imetleda. Kõigepealt vaatasime üle Notre-Dame'i kiriku, mis emale tundus päriselus kordades võimsam kui ta pildil, raamatus ja filmis nähtu põhjal oleks arvanud. Ja tegelikult on tõesti kiriku tagumine osa hoopiski ägedam kui kõikjal alati eksponeeritud kaks esitorni. Ei ole ta ei riigi suurim ega vanim aga need välisseinte detailid... On lihtsalt hämmastavad. Me oleme C-ga kunagi ka sees käinud ja sealsed roosaknad on samuti ääretult muljetavaldavad.
Läbi kiriku taga asuva lilleturu (kus müüdi peadpööritavalt kalli raha eest närtsinud orhideesid) suundusime Seine'i teisele kaldale. Jalutasime läbi kaldaäärsete kunstikaupmeeste näituse ja käisime korraks linnavalitsuse ees. Et kätte oli jõudnud lõunaaeg, suundusime ehtpariislaslikult Seine'i kaldale, puude varju lamamistoolidele, otsisime välja klassikalise pariislase lõunasöögi- baguette'i võileiva ja pidasime maha ühe eriti pisikese pikniku. Samal ajal Pariisi katustel kondavate korstnapühkijate turnimist jälgides. #parismoment
Piknikupaigast istusime uuesti paadibussi peale ja võtsime järgmiseks sihtkohaks Louvre'i. Vaatasime üle püramiidi, mille juures keegi millegipärast ei tahtnudki klassikalist -hoian püramiidi peopesal- pilti teha ja suundusime seejärel läbi Louvre'i lilleõites pargi kõigepealt kesklinna tänavatele. Makroonide ja ekleeride asemel imetlesime seal Chanel'i kleite, Cartier'i teemandeid ja Louis Vuitton'i kotte. Mis sest, et vaateakendel- inspireeriv on vaadata ka läbi klaasi. Ühest tänavast paremale, seejärel üle tee. Natuke otse edasi, uuesti üle tee ja vasakule ja natuke veel otse ja astusimegi sisse Galeries Lafayette'i.
Selle kaubamaja imeilus kuppellagi suudab vaevu võistelda selle parfüümipilvega, mis sinna sisse astudes ninna lööb aga see on täiega seda väärt. Lisaks peidab kaubamaja endas veel ühte nö vaatamisväärsust. Lafayette'i seitsmendal korrusel asub kõigile vabalt ligipääsetav katuseterrass, kust avaneb ilus vaade Pariisi katustele. Selle blogi praegune kaanepilt on justnimelt selsamal terrassil tehtud. Kuna me kuskile kõrgemale ei jõudnud ronida- hästi ilus vaade avaneb ka triumfikaare tipust- siis tundus see meile plaani koostades hea võimalusena neile siiski suurlinna ka ülevalt poolt näidata.
Maa peal tagasi läksime vaatasime üle ooperiteatri ja Madeleine'i kiriku ja just sel hetkel tundus meile, et kõigile kuluks just nüüd ära üks pisike puhkepaus. Jalakesed hakkasid väsima ja ajutine pelgupaik mürast ja sagimisest tundus, et teeks igati head. Astusime sisse ühte pisikesse teesalongi ja kosutasime end koogikese ja teega. #parismoment
Seejärel oli jaksu veel Concorde'i vaatama minna ja seejärel tagasi paadibussi peale, et suunduda meie alguspunkti Eiffeli torni alla. Veel enne lõpp-peatust nägime ära New Yorgi Vabadussamba koopia, mida minagi polnud siiani näinud.
Sammulugeja luges tol Pariisi päeval vist kokku ligi 17 000 sammu. Pärast seda ekskursiooni ootas meid veel ees neli ja pool tundi autosõitu koju. Koos öise ärkamise ja hommikuste lendudega oli see vanematele üks ütlemata pikk päev. Ma ei tea päris täpselt, mis neile Pariisist meelde jäi aga ehk piisas sellest kiirpilgust, et uuesti tagasi tulla. Et seekord väljastpoolt nähtud hooneid ka seestpoolt saaks avastama minna.
Bisous
No comments:
Post a Comment