Perepuhkused

Hei! Tore jälle näha!

Ilmselt võid juba aimata, et vahepealses blogivaikuses on täielikult süüdi päike ja m̶e̶r̶i̶ ̶j̶a̶ ̶r̶a̶n̶n̶a̶l̶i̶i̶v̶  mäed ja külavaheteed. Ehk siis meil oli ja siinkirjutajal on tegelikult lausa kaks nädalat veel eriti mõnus s u - v e - p u h - k u u u u u s. 

Kunagi ammu ammu enne puhkust (sest selliste aktiivsete tegemiste- ja sõitmisterohkete päevade korral tundub aeg mu meelest h ä s t i pikana- millal see juulikuu veel jõudis ära lõppeda?!) olin ma täiesti veendunud, et seekord kindlasti jõuan ma õhtuti siia meie päevastest tegemistest kirjutama aga võta näpust. Ega ikka ei jõudnud küll. Ja kui see pisike tagantjärgi lubaduse meenutamine välja arvata, siis ega mul tegelikult vahepeal meenunudki helendav arvutiekraan ja pilditöötlusprogramm.

Selle asemel puhkasime õhtuti diivanil oma päevateest väsinud tolmuseid jalakesi ja kreemitasime päikesest põlenud otsaesiseid ning vaatasime üheskoos päeva jooksul tehtud sadu pilte, printisime neid mu sünnipäevaks saadud ägedast nunnust fotoprinterist välja ja olime niisama. Just täpselt nii nagu ühel puhkusel peabki olema. 

Meie selleaastased puhkamised on mitmes mõttes hoopiski erilised. Esiteks juba näiteks seetõttu, et esimest korda üle mitme mitme aasta ei istunud me 8 tundi autos, tagumikud lapikud ja kilomeetrite lugemisest pea sassis, et kuhugi riigi teise otsa sihtkohta jõuda. Seekord sõitsid hoopiski meie juurde kõigepealt minu vanemad ja vend Eestist ning seejärel kohe C vanemad. Ühed tulid natuke kaugemalt ja päris päris esimest korda 😊😊😊, teised pisut lähemalt ja sellel aastal juba päris mitmendat korda, nii et meil on seekord vahvad perekesksed puhkused meiekandis.

C vanemad saabusid eelmisel laupäeval, päev pärast seda, kui me minu vanemad Pariisis lennuki peale olime saatnud. Nad on tegelikult siin veel kuni laupäevani aga kuna nad üürivad meie lähedal külalistemaja, pole kodus peale meie kahe kedagi teist.

Viimase kahe nädala seiklustest saaks päris mitu lookest kirjutada. Mõned neist jäävad ainult meie mälestustesse ja fotoalbumitesse aga mõned jõuavad tasapisi ikka siia ka. Näiteks lugu puhkuse esimesest päevast, mil me mu vanematele (peaaegu) kõik Pariisi vaatamisväärsused ära näitasime ehk mida teha Pariisis ühe päevaga. Või siis meenutus sellest, kuidas mõni (või tegelikult päris mitu) meist püüdis päris esimest korda elus kala (ja jaa, mul on käsi püsti) ja millised eetilised dialoogid pärast õhtul enne uinumist peas keerlesid. Ja loomulikult kirjutan ma sellest, kuidas me oma maatükile aiapiirde saime ja kuidas kodu tänu sellele hoopiski omasem ja reaalsem tundub. 

Täpselt sellised eripalgelised ja vahel natuke kaootilised ja spontaansed ongi meie puhkusepäevad. Öist kella neljast ärkamist keegi just juubeldustega ei tervitanud aga see-eest saime vahva loo, mida pajatada. Kui ilm teeb isepäiseid trikke ja tuul kuumaõhupallide festivali nässu keerab, siis näeb ikkagi Prantsusmaal päikesetõusu ja hiljem jõuab veel mägesid ja jugasid vallutama minna. Kui hommikusest ajalehest jääb kogemata silma järgmisel päeval toimuv hiigelsuur vanakraamiturg, siis sünnibki kiiresti uus seiklus ja kui me täna hommikul silma lahti tegime ning lakkamatut vihmasadu nägime, oli selge, et tänase pärastlõuna veedame aias kaevamise asemel hoopiski kristallitehast uudistades.

Järgmiste puhkuste juttudeni!

Bisous