Ma ei jõua ikka ja jälle ära imestada, kui palju avastamist siin pisikeses maailmanurgas on. Tuleb vaid avatud silma ja meelega ringi vaadata, sest alati on järgmise mäe või käänaku taga miskit põnevat. kuhu minna? mida teha? label on siin blogis vaieldamatult kõige populaarsem ja kuigi neid postitusi on küll alati vahva kirjutada, on neid mu meelest veelgi toredam palju hiljem heldimusega lugeda.
Ei ole just palju valdkondi, mis meid täiesti külmaks jätaksid- meile meeldib kõikvõimalikke põnevaid kohti külastada. Elektrimuuseumist tapeedimuuseumisse, destilleerimistehasest kangatootmiseni, prantsuse ajaloost haute couture'ini, vanadest autodest Monet maalideni, tour de france'i raja äärest paadiga aerutama, jazz kontserdilt veneetsia karnevalile, disneyland'ist keukenhof'ini, kodusisustusmessilt aiandisse, michelini tähega restoranist mustikapõldudele....
Ei ole just palju valdkondi, mis meid täiesti külmaks jätaksid- meile meeldib kõikvõimalikke põnevaid kohti külastada. Elektrimuuseumist tapeedimuuseumisse, destilleerimistehasest kangatootmiseni, prantsuse ajaloost haute couture'ini, vanadest autodest Monet maalideni, tour de france'i raja äärest paadiga aerutama, jazz kontserdilt veneetsia karnevalile, disneyland'ist keukenhof'ini, kodusisustusmessilt aiandisse, michelini tähega restoranist mustikapõldudele....
Kuhu me ei läheks? Esimese asjana tuleb meelde, et ämblikumuuseumisse saatsime C venna üksinda, sest me mõlemad poleks pärast seda nädal aega saanud rahulikult magada. Maomajad jätame loomaaedades ka alati vahele. Huhhhh. Tätoveeringumessi tasuta piletid rändasid prügikasti ja ekstreemspordi harrastajast sõpradepaariga me puhkuseplaane üldiselt ei tee. Mina jätaks maadluse, poksi ja härjavõitluse vahele ja C ilmselt ei püsiks kaua ooperiteatris ja viiulimuusika kontserdil. Kuigi seda nimekirja võiksime mõlemad kindlasti veelgi täiendada, olen ma täiesti veendunud, et see saaks võrreldes käidud/nähtud/tehtud listiga ikkagi üsna imetilluke.
C vanemad, kes ühes läheduses asuvas külalistemajas ööbivad, leidsid köögilauale jäetud piirkonda tutvustavast kaustast ühe lähedal asuva klaasitehase tutvustuslehe. Viimane pärines küll aastast 2009, mistõttu lahtiste uste ajad pidasime paremaks igaks juhuks internetist üle kontrollida aga ilmnes, et täiesti asjatult. Olid täpselt samad päevad ja kellaajad, mis 8 aastat tagasi. Tehas on sama koha peal tegutsenud aastast 1475, ilmselt nad muudatustele väga ei panusta.
Mina ei olnud La Rochère'i klaasitehasest varasemalt midagi kuulnud, C vist kolleegi kaudu nagu natuke teadis, et siin lähedal sellised maailmakuulsad kristallist lauanõud valmivad aga ei midagi rohkemat. Baccarat kristall valmib tegelikult samuti siinsamas lähedal ja seal oleme me kunagi ammu ka uudistamas käinud. Aga kuna seal tehasesse ei lubatud, vaid sai ainult linna keskel olevates kristallibutiikides valmistooteid vaadata (ja nende hinnasiltide peale silmi pööritada), siis see meile erilist elamust ei pakkunud.
Kuna hommikul sadas korralikku padukat, siis asusime alles pärastlõunal teele. Meie jaoks märgib "lähedal asuv" vist nii ligi kahetunnist autosõiduteekonda. Arvestades meie viimaste nädalate sõitmisi on mul tunne, et see on ligikaudu meie keskmine teekond ükskõik kuhu, mis meie jaoks mahub veel täiesti mõistliku aja- ja rahakuluga reisi alla. Sellest pikemad teekonnad vajavad juba natuke rohkem põhjendust või/ja aega aga ega me neid kunagi niisama nagunii ette ei võta. Mu vanemate joaks, kes harjunud kodumaiste vahemaadega, tundus siin ühel hetkel nagu me sõidaks iga päev Tallinnast Tartusse ja tagasi ka.
Mina ei olnud La Rochère'i klaasitehasest varasemalt midagi kuulnud, C vist kolleegi kaudu nagu natuke teadis, et siin lähedal sellised maailmakuulsad kristallist lauanõud valmivad aga ei midagi rohkemat. Baccarat kristall valmib tegelikult samuti siinsamas lähedal ja seal oleme me kunagi ammu ka uudistamas käinud. Aga kuna seal tehasesse ei lubatud, vaid sai ainult linna keskel olevates kristallibutiikides valmistooteid vaadata (ja nende hinnasiltide peale silmi pööritada), siis see meile erilist elamust ei pakkunud.
Kuna hommikul sadas korralikku padukat, siis asusime alles pärastlõunal teele. Meie jaoks märgib "lähedal asuv" vist nii ligi kahetunnist autosõiduteekonda. Arvestades meie viimaste nädalate sõitmisi on mul tunne, et see on ligikaudu meie keskmine teekond ükskõik kuhu, mis meie jaoks mahub veel täiesti mõistliku aja- ja rahakuluga reisi alla. Sellest pikemad teekonnad vajavad juba natuke rohkem põhjendust või/ja aega aga ega me neid kunagi niisama nagunii ette ei võta. Mu vanemate joaks, kes harjunud kodumaiste vahemaadega, tundus siin ühel hetkel nagu me sõidaks iga päev Tallinnast Tartusse ja tagasi ka.
La Rochère oli hästi huvitav, sest kõrvuti tööstusliku masstootmisega on neil siiani säilinud ka avatud ustega klaasipuhumisateljeed, kus meistrite täiesti tavalist igapäevatööd saab hästi lähedalt silmitseda. Allameetristel lubatakse vahepeal klaasigi puhuda ja meistri silma all ise kätt proovida. Oleks ka tahtnud aga ju siis olin natuke liiga pikk. See on mu meelest nii maagiline käsitöö. Keeruline aga maagiline.
Klaasitehase poest leiab kõikvõimalikke vee-, veini- ja šampanjaklaase, karahvine, kausse, taldrikuid, küünlajalgu, lillevaase, lampe (mis keskmiselt maksavad peadpööritavad 800 euri) ja siis tead neid klaasist erivärvilisi luiki, mis kunagi ammu olid mu meelest kõikidel elutoas kapi peal. Mul on alati pisikene hirm sellistes poodides ringi jalutada, sest kujutluspilt elevandist portselanipoes kerkib alati liigagi reaalselt mu peakesse.
Klaasitehase poest leiab kõikvõimalikke vee-, veini- ja šampanjaklaase, karahvine, kausse, taldrikuid, küünlajalgu, lillevaase, lampe (mis keskmiselt maksavad peadpööritavad 800 euri) ja siis tead neid klaasist erivärvilisi luiki, mis kunagi ammu olid mu meelest kõikidel elutoas kapi peal. Mul on alati pisikene hirm sellistes poodides ringi jalutada, sest kujutluspilt elevandist portselanipoes kerkib alati liigagi reaalselt mu peakesse.
*kõik fotod pärinevad La Rochère kodulehelt
No comments:
Post a Comment