Marjapõõsa aed

Näeb välja nagu me oleks aianduskeskuses poodlemas käinud, onju? 

 Septembrikuu algas taaskord töise nädalavahetusega. Ma ei tea, meil neid niisama diivanil vedelemise nädalavahetusi juhtub üsna harva, nii et see ei peaks vist  eriti suur üllatus olema. Mäletad, ma kirjutasin, et me siin ootame kangesti sügist (no vähemalt üks meist ootas ja tegelikult olen ma end nüüdseks juba jõuludesse unistanud), sest meil oli paar suuremat ja põnevamat aiatööd septembrisse-oktoobrisse planeeritud.?

Eelmisel nädalal juhtuski nii, et koos uue kalendrilehe pööramisega langesid kohe kolinal ka temperatuurid ja üks öö sadas isegi vihma. Kohe terve öö tuli hirmsat padukat. Järgmisel hommikul oli meil selge, et me saame ühe suure töö nüüd kohe ette võtta. 

Veetsimegi siis eelmisel nädalavahetusel kaks pikka päeva aias. Hommikust õhtuni mõõtsime, tõstsime potte edasi-tagasi, kaevasime auke, vahepeal sõime võileiba, rehitsesime, kaevasime natuke veel, istutasime, külvasime, kastsime.... ja saimegi valmis meie päris oma marjapõõsa aia. Prantsuse keeles on sellele ilus nimi le verger, aga eesti keeles ei tule mul hetkel ühtegi sobilikku vastet pähe. Las ta siis olla selline natuke kohmakas marjapõõsa aed. 

Laupäeva hommikul käisime juba meile tuttavas aiandis istikuid ostmas. Sealtsamast aiandist on pärit ka meie maja ees olev pöögihekk, mille me aprillis suure kolimispeo käigus maha istutasime ja mis tänaseks on päris ilusti kasvama läinud. Kuna me oleme iga kord seal käies ka kuhjaga väärt nõu ja kasulikke aiandusnippe kaasa saanud, siis ei näinud mingit muud võimalust, kui marjapõõsaid samuti sinna otsima suunduda. Lisaks kõigele muule heale (sõbralik teenindus ja soodne hind muuhulgas) saame kindlad olla, et taimed, mis sealt meiega kaasa tulevad, on sobilikud just siinsesse kliimasse. Kohalikes suurtes aianduspoodides müüakse vahel Tuneesiast ja Lõuna-Ameerikast ja ma-ei-tea-kui-mitme-maa-ja-mere-tagant kohale lennutatud puid ja põõsaid, mis võivad küll ägdad ja eksootilised välja näha aga mis ilmselt pole väga suured sinasõbrad ei suurema lumehunniku ega krõbedamate miinuskraadidega, mis meid siin hea (või halva- kuidas kellelegi) õnne korral talvel kimbutada võivad.

Me teadsime juba ammu ammu, et tahame kuhugi aeda kindlasti marjapõõsad istutada. Ruumi meil jagub ja oled ehk tähele pannud, meile siin meeldib väikest viisi moosi keeta. Ja mõtle kui äge on värskeid marju otse OMA AIA põõsalt põske pista. Kuigi meie aiake ehk suurt moosikeetmise marjasaaki andma ei hakka, siis vähemalt sügavkülma panekuks peaksime marjad hea saagiga aastal küll kõik oma põõsaste küljest saama. Ilmselt ei saa korjama minna veel järgmisel ega vahest ka mitte ülejärgmisel aastal, sest enamus istikutest said ühe aasta vanused, aga ühel ilusal aastal saab seegi unistus teoks. Enne on aega majapidamisruumi sügavkülmik ka muretseda. 

Reede õhtul joonistasime aiale paigutusplaani ja laupäeval pärast poeskäiku hakkasime plaani ellu viima. Kusjuures, see läks ootamatult lihtsalt ja lõpptulemus sai täitsa üks-ühele sellega, mida peas ja paberil ette kujutasime. Aiandist tulid meiega kaasa kaks juba kaheaastast mustikat- kokku on meil neid nüüd kolm. Lisaks üks punane ja üks roosa sõstar, kaks mustsõstrapõõsast, mida meil oli ka üks juba kodus ootamas, kõrvuti põldmarjapõõsaga. Siis veel üks aroonia, mis pole siin riigis üldse mitte tuntud ega levinud. Ja siis veel üks punane vaarikas ja üks kollane vaarikas, seltsilisteks juba ühele vaarikapotile, mis meil eelmise kodu terrassil hästi saaki andis. Lõpetuseks haarasime kaasa kaks marjapõõsast, mil nimeks camerisier. Siingi haruldus, olen täiesti kindel, et sel eestikeelset vastet ei leidu. Ostsime nad justnimelt sellepärast, et me ei tea kedagi, kel need aias kasvaksid. Marju ei ole me kunagi proovinud aga pidavat olema vaarika tekstuuriga ja mustika lõhnaga. Kui halb selline kooslus ikka olla saab? Eks ma maitset kirjeldan järgmisel aastal. 

Lisaks kõigele eelnevale tahtsime kasvama panna ka kaks või kolm viinapuud aga kuna neid tol päeval aiandis polnud, siis lükkasime nende istutamise edasi. Alguses pidid needki sinnasamasse marjaaeda mahtuma aga me mõtlesime töö käigus natuke ringi ja leidsime neile uue ägedama koha. Aga sellest ma räägin mõnel teisel korral. Sest see uus on täiega äge koht. 

Marjapõõsad said kõik aiapiirde suhtes diagonaalsetesse ridadesse ja kogu vahepealse ala katsime muruseemnega. Selleks mulla ettevalmistamine on siin ikka hullult raske töö. Panemata on veel põõsaid ümbritsema hakkavad murupiirded ja vaarikate tugisüsteem. Järgmiseks nädalavahetuseks peab ikka ka mõne töö jätma. 

Bisous

PS: Samal ajal kui ma siin seda jutukest kirjutan, värvivad kaks (ilma särgita) maalrit me siseuksi. See päris viimane ehitaja poolt tehtav siseviimistlustöö saab viis kuud pärast kolimist ka lõpuks tehtud. Mitte vähe Juhhhuuuuu-tunne ei ole praegu.

PS2: Kuigi ma lubasin täna paljastada, millist värvi me oma maja värvime, ei tee ma seda siiski. Puhtalt sellepärast, et me pole veel otsustanud. Tuli välja, et me võime seda kataloogi veel vähemalt poolteist nädalat enda kohvilaual hoida, nii et sa võid kolm korda arvata, kas me viitsisime sellega tegeleda või mitte. Nagu ikka, eks me viimasel õhtul enne äraviimist valime. See sobib sinna kohvilaua nurga peale, ajakirjade virna otsa, täitsa hästi. Teised majaomanikud on loomulikult kõik juba oma värvid välja valinud. Ka nemad, kelle maja sellel aastal üldse ei värvitagi.