Kohe täna veel värvirulli keegi kätte ei võta aga sellel nädalal saime teada, et oktoobri kolmandal nädalal hakatakse töödega pihta. Neljast majast saavad värvikatte sel aastal kolm ja meie oma nende hulgas. Saime sel nädalal enda valdusesse ka kataloogi, kust siis värv välja valida ja oh see on üks vahva ülesanne. Peaaegu sama tore, kui oli köögikappide uste ja vannitoa plaatide valimine. Mäletad? Mul on need veel liigagi eredalt meeles.
Valikuvabadust on meil palju- kataloogis on 96 värvi. Ja mulle meeldivad nad kõik! Tea, kas on õnn või õnnetus. Meile ei ole ette antud mitte ühtegi piirangut: ei ehitaja, naabrite ega linna või maakonna poolt. Meie ühed sõbrad elavad Alsace'i piirkonnas, ühe pisikese linnakese vanalinna osas ja kui nemad oma maja värvima hakkasid, siis sadas neile neid ettekirjutusi ikka nii uksest kui aknast sisse. Aga enamus olid kõik täiesti mõistliku põhjendusega- kui sealset omapärast linnailmet tahta veel mõned aastasajad säilitada, siis ei ole mõeldav, et igaüks võib teha, mis pähe tuleb. Nende kreemikasvalgel majal on vist daatum 1700 midagi ja nii peab see ka järgnevaks 300 aastaks jääma kreemikasvalgeks, värvivahetus ei olnud lubatud.
Meie siin aga võime valida ükskõik millise värvi. Millise sina valiksid? Halli? Roosa? Kollase?
Päris puhast valget ega muud väga heledat ei taha, sest vähemalt kuuel kuul aastast paistab siin üsna palju päikest. Meteroloogiainstituudi kodulehe andmetel on meil aastas tervelt 1734,4 tundi päikest. Cool. Heledalt peegeldaks päike nii tugevalt tagasi, et me käiksime siis pool aastat silmad kissis ringi. Ei aitäh. Hästi tugevat tooni nagu need alumised read punaseid ja kollaseid ei ole ka väga hea mõte. Tugev värvitoon tuhmub jällegi päikese tõttu üsna kiiresti ja kordusvärvimist ei ole keegi kuhugi lepingusse kirjutanud. Kahju.
Sinine maja? Teeks siia õige ühe sõbraliku Muumimaja, nõudekollektsiooni ma juba nagunii kogun ja köögiaknal on muumikujuline termomeeter ka olemas. Iseenesest on need kataloogis olevad sinised hästi ilusad, päikese käes olid kõik mõnusalt erksad, puhtad ja jahedad toonid. Aga mul ei ole sellist karakterit, et elada sinises majas.
Punane? Nagu Rootsis. Oleks meil vaid pisike armas valgete aknaruutudega puumajakene tiheda kuusemetsa sügavuses, peegelsileda järve kaldal. Jaa, unistada ju võib. Aga mul on selline karvane tunne, et see siinne punane ei ole ikka see päris õige rootsi punane ning kiviblokkidel ei jää see ka kindlasti samasugune kui puidul. Ja jällegi, iseenesest on selline roostekarva punane toon päris mõnus, päikese käes tundub hästi soe ja kodune. Aga ma ei tea, kas ma tahan olla punase maja elanik?
Roosa ei tule kohe kindlasti. Meile kummalegi ei meeldi ükski roosa toon maja välisvärvina. Siin on neid ümbruskonnas üsna palju- alates puudriroosadest kuni ühtede sõprade päris päris erksa notsuroosani. Huh. Ei meeldi. Ringi sõites jäävad nüüd kogu aeg erilise tähelepanu alla just majade välisfassaadid. Alles kuu aega tagasi sõitsime me ringi ja kogusime samamoodi mõtteid aiapiirde tegemiseks. Majaomaniku kiiksud ja rõõmud.
Põhimõtteliselt võiksin ma neid kõiki üheksakümmend kuute värvi ükshaaval lahata aga sellest tuleks üks ilmatuma pikk jutt ja kes seda viitsib lugeda. Tahad teada, mis värvi me välja valisime?
Teisipäeval saad teada. Ainult sellepärast, et me pole tegelikult veel otsusele jõudnud aga teisipäeval tuleb kataloog tagasi anda. Nii et ma tõmban sellel lool nüüd otsad kokku ja lähen otsustama. Või magama.
Bisous
No comments:
Post a Comment