Uskumatu, et sellest on aasta

Tegime eesootavaks nädalavahetuseks plaane- pole paremat aega kui teisipäeva õhtu, eksju- ja C pakkus välja, et läheks laupäeval siinsamas toimuvale elamumessile. See on see sama mess, kus me eelmisel aastal käisime kohaliku ehitusmaailmaga esimest tutvust tegemas. Vihma kallas nagu oavarrest tol päeval ja messikeskuses oli niiske ja rõske aga me olime elevil nagu väikesed lapsed jõululaupäeva hommikul. Jutustasime päris mitme müügimehega- mõne esimesest kahest lausest sai selgeks, et räägime vale inimesega aga oli ka pikemaid jutuajamisi. Saime sealt ühe esmapilgul väga paljutõotava kontakti, kes tagantjärgi vaadates küll täiesti ebaprofessionaalseks osutus- kirume tema arusaamatut käitumist vahetevahel siiamaani- aga ju siis oli sedagi kogemust vaja. Tegelikult läks meil see ehitaja valik lõpuks ikkagi väga lihtsalt ja muretult, sest ehitusfirma number 2 sai loa (ja raha) kopp maasse lüüa. 

Meenutasin just möödunud nädalal seda, kuidas meie idee omale maja ehitada saab just käesoleval hetkel aasta vanuseks. Eelmise aasta septembrikuu alguses, kui ma Eestist tagasi tulin, hakkas see projekt üsna ruttu kogu meie maailma hõlmama. Mäletan, et Eestis olles ma veel ei julgenud kellelegi eriti majaostust midagi rääkida, sest enne reisi kõlas see pigem kaugema tuleviku muusikana. Mu reis kestis kusjuures veidi enam kui kaks nädalat, kui ma õigesti mäletan. Siin tagasi olles kulus aga paar päeva mõistmaks, et kõik hakkabki just nüüd ja kohe juhtuma ning parem on selle mõttega kohe harjuda. Blogis mainisin ma majaostu esimest korda küll alles oktoobri keskel- võid esimest lugu meenutada SIIN. Selleks ajaks olid asjad juba täitsa kindlad ja tundus ainuõige kõik siingi avalikuks teha.

See oli üks vägagi tegemiste- ja sõituderohke aasta. Tegelikult ei tundu üldse, et sellest alguses täiesti utoopilisest ideest maja ehitada oleme me 12 kuuga jõudnud siia elutuppa, kus ma praegu diivanil istudes seda postitust kirjutan. C minuga vastamisi oma arvutis uudiseid lugemas. Kohvilaual küünlad põlemas ja kõlaritest kostmas Gregory Porteri mahe hääl. 

1. oktoobril saab sissekolimisest pool aastat ja seegi tundub nagu oleks alles kaks nädalat tagasi aset leidnud. Garaažis on ikka veel 6 pappkasti lahti pakkimata aga nende kõrval pargib ennast meie esimene muruniiduk, kes on siin juba päris mitu korda saanud tööd teha. Köögimööbel ootab oma teist, alles valmivat poolt aga me oleme siin koos sõpradega juba moosi keetnud ja lõbusaid pannkoogihommikuid nautinud. Tubade seinad on värvimata aga neis on maganud mu vanemad ja vend ning sellest pole midagi toredamat. Terrass ootab kannatlikult kiviplaatidest põrandat aga on ilma nendetagi olnud kõige mõnusam koht, kus päikesevarju all kiiges pühapäevasel pärastlõunal pikutada. Maja on veel natuke aega koledat oranži kivibloki värvi aga pärast kolmepäevastki äraolekut on põnev aias ringkäik teha, et näha, kes kui palju on kasvanud ja kuhu mutt on uue hunniku tekitanud.

Meenutasime C-ga neid õhtuid vanas kodus, kui me alles maja plaane tegime ja mõõdulindiga elutoas tulevase vannitoa seinapikkusi mõõtsime. Piisab või ei piisa? Kuidas me ei suutnud uue köögimööbli kappide puidutooni valida, sest valikusse alles jäänud viimased kaks tooni meeldisid ühepalju ning lõpuks otsuse langetasime kulli ja kirja visates. Alles oli see sügisene laupäev, kui me sõitsime siia vaatama, ja nägime, et maja vundament on valmis valatud. Vundamendi keskel olid kassi käpajäljed. Kuskil töötoa või elutoa diivaninurga all. Veel mäletan ma ühte eriti külma jaanuarikuu päeva, kui ma esimest korda tulin maja juurde üksinda ja töömehed sigakülmas majas soojustust seina panid. Sees oli veel külmem kui väljas ja ma värisesin siin natuke aega nagu haavaleht enne kui tööintervjuule läksin. Oli täiesti uskumatu ja imetlusväärne, et keegi suudab sellistes tingimustes kruve seina keerata. Tööintervjuu oli tol päeval muide seal samas firmas, kus ma täna töötan.

Meie meeletu suurest ja põhjalikust uurimustööst ja planeerimistest on tänaseni töötoa riiulis kaust, mis sisaldab iga viimastki ehitusega seotud dokumenti ja ostutšekki. Kõik teemade järgi lahterdatud ja alles hoitud. Mu sisemisel salajasel raamatupidajal oli vaba voli tegutseda. Kui me selle telliskivi paksuse ja raskuse kausta notari juures ostulepingu sõlmimise kohtumisel laua peale lahti lõime, olid viis ülejäänud inimest ikka silmnähtavalt hämmingus.
Tagantjärgi mõeldes läks meil tänu etteplaneerimisele ja asjadega kursis olemisele kogu protsess ikka võrdlemisi hõlpsalt. Võrreldes näiteks meie naabritega, kes on kahjuks pidanud mitme ebameeldiva üllatuse osaliseks saama ja kelle ehituskogemus sugugi nii muretu ei olnud. Meil said kõik suured ehitustööd õigeks ajaks valmis; kõik mis lubati, tehti ära ja ühtegi üllatust kuhugi ei tekitatud; aed sai kogu ulatuses kasutuskõlblik; töömeestega saime hästi läbi ja kellegi töö kohta ühtki halba sõna ei ole meil öelda; sissekolides oli meil olemas nii internet kui elekter ja viimane on siiani tasuta; maja testid näitasid kõik väga häid tulemusi... Me oleme oma ehitusfirma valikuga väga rahul. 

Ausalt öeldes, ma natuke isegi igatsen seda mööda läinud aastat. See oli nii tohutult põnev ja sisutihe, uudne ja natuke ikka erakordne kogemus ka. Samal ajal veel ääretult huvitav ja hariv ja... lõbus. Ehk pole see sugugi kõige harilikum majaehituse protsessi kirjeldus aga tõesti, meie jaoks oli see superäge kogemus ja tagasi vaadates valdavad meid ainult positiivsed emotsioonid. Teeks iga kell uuesti. 

Bisous