C vanavanematel on maja ühe külje peal, väikese terrassi kohal viinamarjalehtla. Kui C väike oli, kasvas terrassi iga nurga peal üks viinapuu ning katus, mis nende väätidest moodustus, ei lasknud mitte ainumastki päikesekiirt läbi. Nii tihedalt olid kõik väädid üksteisest läbi põimunud ning sügisel, kui viinamarjakobarad valmis said... C sõnul oli see väike tükike paradiisi. Nii äge oli koos venna ja õega terrassi laua peale ronida, sel ajal kui vanavanemad lõunauinakut tegid, ja viinamarjadest kõht punni süüa enne õhtuoodet.
Nüüd ei pea C viinamarjade noppimiseks enam lauale ronima. Alles on jäänud vaid üks viinapuu ja selle väätidest tekkiv vari ei paku enam ammu tervele terrassile päikesekaitset. Väädid on vanad, kortsus ja krobelised aga ronivad järjekindlalt karkassi peal. Igal aastal ikka natuke kaugemale ja kõrgemale.
Ma nägin viinamarjalehtlat sel aastal esimest korda sellisel hetkel, mil viinamarjakobarad peaaegu täiesti küpsed olid. Varasematel aastatel oleme ikka sattunud kas liiga vara, kui viinamarjad alles rosinasuurused rohelised jubinad on või siis liiga hilja, kui kõik saak juba ammu koristatud on aga sel korral olid marjakobarad suured ja ilusad ning viinamarjalehtla tänu nendele imetabaselt romantiline.
Ja nüüd ma tahan ju endale ka sellist. Ma ei tea, kui äge see C lapsepõlves oli, aga mu meelest on lehtla praegugi natuke ebamaine. Kujuta ette, kui mõnus on seal augustikuu viimastel sumedatel suveõhtutel istuda, pleedi sees head raamatut lugeda ja vahetevahel kätt sirutades magusaid viinamarju põske panemiseks noppida. Idüll missugune.
Päris alguses oli meil plaan teha viinapuudest rida sinna marjapõõsa aeda, millega me septembri alguses algust tegime. Et seal jäi ruum aga natuke kitsaks, mõtlesime panna selle viinapuude rea siis hekina köögivilja aeda muust aiast eraldama. Aga siis käisime me vahepeal vanavanemate juures ja ma kogesin seda viinamarjalehtla idülli ega saanud seda enam peast välja.
Ma ei tea veel, kas me just nii nagu seal on, teeme. Meil on terrassil juba päikesevari ja teist lehtlat me praegu rajama ei hakka. Korra mõtlesime panna viinapuud ronima kaarekujulisele võrestikule, mis algselt oli mõeldud roosidele aga sel juhul, kuhu me roosid paneme... Või teeme siis kaks kaart....
Mulle hakkab üha enam tunduma, et aiakujundamine on vähemalt sama põnev kui interjööri sisustamine või rõivaste õmblemine. Ja natuke keeruline ka. Ma olen märkamatult kõik oma öökapi pealsed moeajakirjad vahetanud aiandusajakirjade vastu ja prantsuse keel areneb kõikvõimalikke aiandusraamatuid lugedes. Nii kaua kuni ilmad veel kohutavalt halvad ei ole ja aeg-ajalt päikestki näeb, veedan kõik vabad hetked hea meelega kummikutes aias mütates. Sügisel saab seal veel igasuguseid töid ette võtta. Sellel nädalavahetusel ehitasime vaarikatele tugisüsteemi ja puhastasime ära selle aasta köögiviljapeenrad. Suvikõrvitsad ja kolm tomatitaime veel jäid, sest need tunduvad, et annavad veel jupp aega saaki. Eelmisel nädalavahetusel istutasin natuke sügislilli, rohisin lille- ja hekipeenraid ja lõikasin roose. Kui ilm lubab, siis tahaks järgmine nädalavahetus aiapiiret teha, natuke muruseemet külvata ja ühte uut lillepeenart rajada...
Kui õue enam mingi väega ei kipu, siis istun uuesti õmblusmasina taha ja otsin kudumisvardad ka üles.
Mõnusat pühapäeva!
Bisous
No comments:
Post a Comment