Kuldsele sügishooajale nii iseloomulikult on meil täna õhtusöögiks puravikuomlett, kõrval saatjaks värske salat. Ja magustoiduks mitte nii väga iseloomulik kausitäis peenralt nopitud värskeid maasikaid suhkru ja valge vahukooremütsiga.
Puravikud korjasime ise maja taga asuvast metsast. See on meil juba mitmes nädalavahetus, kus me tavaliselt pühapäeva pärastlõunal kaamera ja korvi kaasa haarame ja metsa jalutama läheme. Lihtsalt niisama. Me ei tea siin ühtegi kindlat seenekohta, nii et need, mis teele ja korvi satuvad, on pigem olnud toredaks lisaväärtuseks mõnusale jalutuskäigule.
Täna leidsime tegelikult vist ühe päris seenekoha ka. Ilmselt seepärast, et täna oli meil konkreetne plaan seeni korjata. Ma ei jõudnud veel ust lukkugi keerata ega aiast välja astuda, kui C mulle juba metsast hõikas, et ta leidis s e e n e. Kui ma kohale jõudsin, nägime sealsamas veel mitmeid, mis olid küll kahjuks juba liiga vanad söömiseks aga ehk saab just sinna puu alla õigel ajal sattudes korraliku korvitäie. Meil siin kasvab igasuguseid põnevaid isendeid aga me ei julge muud midagi korjata peale puravike- sest neid tunneb C hästi ja kukeseeni- sest neid tunnen mina. Aga neid viimaseid mu ülisuureks kurvastuseks meie metsas kahjuks ei kasva. Kukeseenekaste värskete kartulitega on peaaegu sama hea kui ema tehtud kartulisalat. Peamiselt kasvab meil siin punaseid kärbseseeni, kes vähemalt kaamerale hästi poseerida mõistavad.
Oled juba sel sügisel metsas seenel käinud?
Mõnusat oktoobrikuu algust!
Bisous
No comments:
Post a Comment