Kui me esimesel aprillil oma saja ja ühe pappkastiga uue kodu uksest sisse astusime, oli õhus tunda veel värsket värvilõhna ning ehitusprahti ja tööriistu vedeles iga nurga taga. Kuna mõningaid viimaseid siseviimistlustöid tehti veel sel samal kolimispäevalgi, oli meile üsna ruttu selge, et töömehi saame me veel edaspidigi oma kodus tervitada. See väike ebamugavus ei seganud meid loomulikud kolimast. Katus oli pea kohal, ülejäänud pisiasjad võisid vabalt natuke oodata. Ega neid palju nagunii polnudki.
Nende tegemata jäänud pisiasjade hulgas oli tol hetkel ka maja ühendus avalikku elektrivõrku. Kaablite vedamisel oli tehtud mingi apsakas ja kuna kõigi kuue maja ühine kanalisatsioonipump oli samuti meie maja pistikusse pandud, siis jättis ehitaja meid oma ajutise generaatori külge ning lubas asjaga esimesel võimalusel tegeleda.
Möödusid päevad ja nädalad, üsna varsti juba ka kuud. Ehitajal valmisid aina uued majad, muuhulgas ka meie naabrite kahekorruseline maja, tööd oli palju ning generaatori väljavahetamisega ei olnud kellegil kiiret. Ausalt öeldes ega me väga ei torkinud ka seda teemat, sest meie jaoks tähendas see elektriarvete puudumist. Generaatori elektri eest tasus täielikult ehitaja isiklikult.
Suve alguses saime teate, et generaatori kasutusleping saab septembris otsa ning selleks ajaks tuleb meie kaablid õigesti paika vedada. Tundus, et asi hakkaski arenema aga elektrifirma on siin viisakalt öeldes saamatu ja nii jõudis kätte september, ilma et keegi oleks meie elektrikaableid vahepeal liigutanud. Helistasime ehitajale, kes teatas, et generaatori kasutusleping on pikendatud. Mis me tegime? Hüppasime rõõmust lakke loomulikult.
Sealt edasi said üsna kiirelt läbi ka september ja oktoober. Kogu lugu hakkas ikka üha uskumatum tunduma, sest selle kevadel tehtud apsaka likvideerimine oli elektrifirmale tõeline mission impossible. Ainult prantsuse bürokraatia suudab millestki väga lihtsast jabura tohuvabohu kokku keerata. Kas me üldse kunagi elektriarveid enam näeme? Mitte, et kumbki meist neist väga puudust oleks tundunud aga no imelik natuke ikkagi... Sügiseste ilmade saabudes keerasime põrandakütte 22 kraadi peale ja kõikide tubade radiaatorid samuti. Sest, et miks mitte, kui elekter on tasuta. Novembri alguses hakkasime vaikselt kihla vedama, kas saame aasta täis või mitte.
Lõpuks elasime kokku kaheksa kuud tasuta elektriga. Täna hommikul käisid elektrikud viimast korda elektrilugejat programmeerimas ning ehitusfirma elektrikaableid ja generaatorit kokku korjamas. Põrandaküte on nüüd 19 kraadi peal ja olemine kohe märksa jahedam. Woolish'i villane pleed on täielik elupäästja.
Ega selline tasuta elekter siin uute majadega tavapäraselt nii kaasas ei käi. Meil oli lihtsalt kaheksa kuud natuke head õnne.
Lõpuks elasime kokku kaheksa kuud tasuta elektriga. Täna hommikul käisid elektrikud viimast korda elektrilugejat programmeerimas ning ehitusfirma elektrikaableid ja generaatorit kokku korjamas. Põrandaküte on nüüd 19 kraadi peal ja olemine kohe märksa jahedam. Woolish'i villane pleed on täielik elupäästja.
Ega selline tasuta elekter siin uute majadega tavapäraselt nii kaasas ei käi. Meil oli lihtsalt kaheksa kuud natuke head õnne.
Ühel sombusel novembrikuu päeval, said meie naabrid oma garaazis töötavatelt ehitusmeestelt nii täiesti muuseas teada, et see ehitusfirma, kes kõik siinsed majad ehitas- meie oma niisamuti- on läinud pankrotti. Ilma mingisuguse vaatlus- või hindamisperioodita, oli kohtuotsuse langetamiseks kulunud tühised 15 minutit. Sellega olevat likvideeritud ehitaja kõik kolm ettevõtet, jäetud 20+ inimest töötuks, vist konfiskeeritud võlgade katteks ka ehitaja isiklikud majad, autod jms.
Meie (ka kõigi meie naabrite) jaoks tuli uudis nagu välk selgest taevast. Ega me päris täpselt tea, mis juhtus. Oleme kuulnud vaid natuke külajutte aga ei midagi usutavalt faktipõhist. Päris kindlasti on seal mingi pikem lugu (õnnetus?) aga seda, mis tegelikult juhtus, ei saa me ilmselt kunagi teada. Ehitajaga rääkisime meie viimati paar nädalat enne pankroti teadasaamist ja tol hetkel ei viidanud absoluutselt mitte miski sellele, et ta töö saab loetud päevade pärast sellise koleda lõpu. Tegelikult ei viidanud pankrotile mitte miski ka rohkem kui pool aastat varem, sest me saime nende sündmuste käigus teada, et meie naabrid olid enne majaostu allkirjastamist ka ehitaja avalikke finantsandmeid kontrollinud (me ei tulnud selle pealegi), kus kasumi kõrval ei paistnud midagi kahtlast ega märkimisväärset silma.
Meil oli südamest kahju, et temaga nii läks, sest ta ehitas ikkagi meile meie esimese maja. Eelmise aasta oktoobrist kuni selle aasta aprillini oli ta vaieldamatult meie kõige populaarsem telefonikontakt. Jagasime temaga oma unistusi ja visioone, muresid ja hirme. Ta ehitas meile maja, ilma mingisuguste jamade ja probleemideta, ja me oleme talle selle ning kogu sellega kaasnenud väga ägeda kogemuse eest lõpmatult tänulikud. Loodetavasti on tal täna ikka katus pea kohal.
Pankroti väljakuulutamise hetkeks maja juures tegemata jäänud tööd nagu näiteks terrassi kiviplaatide paigaldus, maja välisseinte värvimine ning kamina paigalduse jaoks vajalike toruaukude tegemise eest hoolitsevad nüüd teised firmad. Sellised, kellega meil ei ole mingisugust emotsionaalset sidet ega eelnevat kogemust. Eile sain näiteks uue kataloogi maja fassaadivärvidega. Värv tuleb nüüd uuesti valida aga õnneks (või kahjuks) on seal umbes 7 korda vähem värve, kui eelmises kataloogis. Terrassi tullakse tegema kevadel ning kaminat siis, kui me selleks ise soovi avaldame.
Jällegi, meil oli natuke head õnne, et pankrotiuudis meid kuidagi tõsisemalt ei puudutanud. Nädal aega tulime novembris iga päev koju, ise salamisi palvetades, et kodus ikka veel elekter oleks, sest tol hetkel olime me ühendatud generaatori külge, mis kuulus pankrotti läinud ettevõttele ja mida pankrotihaldurid oleksid võinud iga kell ilma mingisuguse vastuvaidlemise õiguseta kaasa viia. Mis sai nendest majadest, mille ehitus oli pankroti väljakuulutamise hetkel täiesti pooleli, ilma katuseta või näiteks akende ootel....
Meie (ka kõigi meie naabrite) jaoks tuli uudis nagu välk selgest taevast. Ega me päris täpselt tea, mis juhtus. Oleme kuulnud vaid natuke külajutte aga ei midagi usutavalt faktipõhist. Päris kindlasti on seal mingi pikem lugu (õnnetus?) aga seda, mis tegelikult juhtus, ei saa me ilmselt kunagi teada. Ehitajaga rääkisime meie viimati paar nädalat enne pankroti teadasaamist ja tol hetkel ei viidanud absoluutselt mitte miski sellele, et ta töö saab loetud päevade pärast sellise koleda lõpu. Tegelikult ei viidanud pankrotile mitte miski ka rohkem kui pool aastat varem, sest me saime nende sündmuste käigus teada, et meie naabrid olid enne majaostu allkirjastamist ka ehitaja avalikke finantsandmeid kontrollinud (me ei tulnud selle pealegi), kus kasumi kõrval ei paistnud midagi kahtlast ega märkimisväärset silma.
Meil oli südamest kahju, et temaga nii läks, sest ta ehitas ikkagi meile meie esimese maja. Eelmise aasta oktoobrist kuni selle aasta aprillini oli ta vaieldamatult meie kõige populaarsem telefonikontakt. Jagasime temaga oma unistusi ja visioone, muresid ja hirme. Ta ehitas meile maja, ilma mingisuguste jamade ja probleemideta, ja me oleme talle selle ning kogu sellega kaasnenud väga ägeda kogemuse eest lõpmatult tänulikud. Loodetavasti on tal täna ikka katus pea kohal.
Pankroti väljakuulutamise hetkeks maja juures tegemata jäänud tööd nagu näiteks terrassi kiviplaatide paigaldus, maja välisseinte värvimine ning kamina paigalduse jaoks vajalike toruaukude tegemise eest hoolitsevad nüüd teised firmad. Sellised, kellega meil ei ole mingisugust emotsionaalset sidet ega eelnevat kogemust. Eile sain näiteks uue kataloogi maja fassaadivärvidega. Värv tuleb nüüd uuesti valida aga õnneks (või kahjuks) on seal umbes 7 korda vähem värve, kui eelmises kataloogis. Terrassi tullakse tegema kevadel ning kaminat siis, kui me selleks ise soovi avaldame.
Jällegi, meil oli natuke head õnne, et pankrotiuudis meid kuidagi tõsisemalt ei puudutanud. Nädal aega tulime novembris iga päev koju, ise salamisi palvetades, et kodus ikka veel elekter oleks, sest tol hetkel olime me ühendatud generaatori külge, mis kuulus pankrotti läinud ettevõttele ja mida pankrotihaldurid oleksid võinud iga kell ilma mingisuguse vastuvaidlemise õiguseta kaasa viia. Mis sai nendest majadest, mille ehitus oli pankroti väljakuulutamise hetkel täiesti pooleli, ilma katuseta või näiteks akende ootel....
No comments:
Post a Comment