7 päeva, 7 pilti

Esmaspäev

Võõrustasime nädala alguses C tädi, kes meile siia esmakordselt külla jõudis. Veel enne, kui maja aastast sünnipäeva tähistada saame. Näitasime talle ära kõik nurgatagused ja aiasopid, rääkisime oma suurtest ja väikestest plaanidest ning loomulikult tegime head kohalikku süüa. V elab lõuna-prantsusmaal, kus ei räägita teps mitte sama köögijuttu kui siin. Näiteks ei leidu sealsetel õhtusöökidel harilikult suitsutatud üks-kõik-mida-keda. Suitsutatud liha-kala on meie siinse mägise piirkonna eripära, mistõttu tegime talle esmaspäeva õhtul suitsutatud sealiha ahjukartulite-porganditega. Sai hästi maitsev. 

Pühapäeval pakkusime talle meie viimase aja lemmikmugandust kohalikust quiche lorraine'ist. Sibula-peekoni asemel eelistame me viimasel ajal samasuguse muna-koore katte alla peita hoopiski porru-lõhe segu. Magustoiduks tegime sügavkülma peidetud suvistest mustikatest, punastest sõstardest ja mustsõstardest piruka. Jällegi, mustikad on ühed sellised marjad, mis lõuna-prantsusmaa vahemerelises kliimas üldse ei kasvagi. 

Teisipäev

Moosikeetmised võivad alata. Ei, tegelikult vist veel mitte. Aasta esimene on tavaliselt apelsini-rabarberimoos aga erinevalt apelsinidest, mida praegu küll igalt letilt leida võib, laseb rabarber end veel mõned head nädalad oodata. (edit: See "mõned nädalad" oli üsna pisut liii-iiiiga optimistlik soov. Vaatasin blogiarhiivist järgi- eelmisel aastal tegin 25. aprillil. No raudselt on see juba homme.)

 Aga vasest bassine on C tädi kingitus- ühelt suurelt moosikeetjalt kahele natuke väiksemale moosikeetjale. Siinsete tarkade köögijumalannade sõnutsi on see vasest anum moosikeetmise raudvara. Ma ei tea, kuidas bassine'i eesti keelde tõlkida. Help. Me oleme siiani küll kõik oma moosid kõige harilikumas 10-liitrises potis väga edukalt keedetud saanud aga eks me hakkame nüüd siis supermoose tegema. 

Kolmapäev

Ma muidu tavaliselt ei pildista oma hommikusööki aga seda juhtub siin nii harva, et üks selline maitseb nii eestipäraselt. C tädi tõi külakostiks Saksamaalt kaasa leiba, mis maitses peaaegu nagu meie must (seemnetega) leib. Oli teine umbes nagu Rukkipala kauge kadunud sugulane. 

Kõik minu siinsed senised musta leiva otsingud-leidmised-katsetused on päädinud alati mingi hästi võõra ja tavaliselt üleliia hapu maitselamusega, mistõttu ma neid otsinguid-leidmisi-katsetusi viimasel ajal väga ei teegi. Ootan külaskäiku kodumaale, et siis seda õiget kõht täis süüa. 

Lisaks mustale leivale oli mul tol hommikul külmkapis ka veel viimane tükk ema saadetud lepasuitsujuustu ja nii sündiski üks haruldaselt eestimaine hommikusöök ja see allolev foto. 

Neljapäev

Millalgi eelmise aasta lõpus, kui meie uus söögilaud kohale jõudis, otsustasime et ei hakka seni kasutusel olnud lauda kohe ära viskama, vaid kolime ta hoopiski töötuppa töölauaks. Vana komplekti toolid jätsime ka esialgu alles, värvisin nad uue lauaga sobivat tooni ja nüüd on komplekt täitsa nagu päris. Kasutame neid niikaua kuni ühel hetkel ilusale toolikomplektile hunniku raha saame kulutada. See on taaskord üks selline "ajutine lahendus", mis suure tõenäosusega nii 10 aastat vastu peab. 

Vana söögilaud passis töötuppa täitsa hästi. Tahtis ainult uut värvi saada. Eelmisel nädalavahetusel käisime ostsime värvi ära ja võtsime vana lakikihi maha (nagu ma söögilaua toolide puhulgi täheldasin- lihvimismasin on maailma parim tööriist). Kui vana värv ja lakikiht olid eemaldatud, jäi alles hele ilusa puidumustriga laud. Värvisin jalad ja laua aluse ära ning siis tundus mulle korraga, et nii võikski jääda. Mis oleks, kui lauaplaat jääkski seda ilusat heledat puidutooni? See passis väga hästi värvitud jalgadega kokku ja seinavärvigagi tundus hästi läbi saavat.

 Kuni tänaseni käisin nagu kass ümber palava pudru ega suutnud otsustada- värvida või mitte. C arvates oli parem värvida, lisaks ei oleks plaat tema arvates ilma mitte mingisuguse kaitsekihita väga kaua vastu pidanud. Mitte et seegi poleks üks "ajutine lahendus" aga see selleks. 

Värvisin siis täna laua lõpuni. Pole siiani täitsa veendunud, et see niipidi parem on, aga vähemalt ei ostnud me liitrist värvipotti ilma asjata. Ja mul on tunne, et vahel võiks C-le ka lõppsõna jääda. 😉

Reede

Nädala viimane tööpäev sai ootamatult meil mõlemal varakult läbi ja nii olime poole nelja ajal juba mõlemad kodus. Minu jaoks on see igapäevane aga C jõuab tavaliselt minust vähemalt kaks tundi hiljem. Et ilm oli ilus (loe: Meil on 13 kraadi sooja. Mitu miinuskraadi teil seal Eestis oligi?), otsustasime aeda tööle minna. Sel aastal juba teist korda.

Võtsime labidad ja hargid ühes ning tegime algust oma köögiviljapeenra rajamisega. Nüüd ja edaspidi hakkab peenramaa olema ühes aia nurgas, marjapõõsaste vahetus läheduses. Heausksel eeldusel, et kõikist nurkadest on see seal just nende jaoks see kõige õigem. Ega me täpselt tea, proovime. Ühel ilusal päeval hakkab seal olema ka pisike kasvuhoone, varsti kolime sinna ümber kompostikasti jne.

Mida ja kuidas täpselt teha, selgub samuti katse-eksitus meetodil. Mõõtsime pindala maha ja lõime labida maasse. Praegu tundub, et porganditele-hernestele-ubadele jääb u 20 ruudune maa-ala. On seda palju või vähe?

Kuidagi on meil vaja saada kogu sealne maapind ühtlaselt tasaseks ja kivivabaks. Kuhugi peavad tulema üks-kaks trepiastet ja nende servadel hakkavad plaani järgi kasvama maasikad. Kuidagi on vaja teha peenramaale ümbrismüür- selline, mille kõrval oleks muruniidukiga hea jalutada ja peenarde vahed tahavad mingisuguseid liikumisteid ka saada...

On üsna tõenäoline, et ma hoian sind peenramaa loomisega kursis. Praegu on vaatepilt üsna ebamäärane.

Laupäev

Vihmase ilma turulkäik päädis mõnusalt siiruviiruliste köögiviljade ja hiigelsuurte tomatitega.

Eile oli üks täitsa harilik asjatamise laupäev. Hommikul viisime prügisorteerimiskeskusesse hunniku üleliigseid ja katkisi asju. Garaaž sai kohe hulga avaram aga kevadine suurkoristus ootab ikka veel soojemaid ilmu ja tegelikult vist ka garderoobisüsteemide valmimist.
Seejärel käisime ostsime peenramaa jaoks mitu mitu kotitäit komposti. Ehk siis täitsime selle garaaži avaruse kohe ilusti ära. Jõudsime turule ja supermarketisse ja lõunasöögi valmistamise ajaks koju tagasi.
Pärast lõunat käisime C parima sõbra üllatuspeo dekoratsioonide jaoks materjale hankimas ja õhtul meisterdasime neid teha. Vahepeal jõudsime tunnikeseks ka aeda ja naabritega juttu rääkima.
 Meie laupäevad on hästi tihti umbes sellised. 

Pühapäev
Erinevalt reedest, on täna hommikust saati vihma sadanud, nii et aias töötamisest ei tulnud sel nädalavahetusel rohkem midagi välja.
Värvisin hommikul töötoa laua ära ja peaksin üsna varsti vist teise kihi värvi ka peale kandma. Samas on siin diivanil pleedi sees ka nii mõnus istuda....
C küpsetas mingil hetkel brownies'id ja nüüd lõhnab kogu kodu eriti mõnusalt. Lõunaks katsetasime koos ühte uut retsepti, mis siiagi üsna pea jõuab. On üks prantsuse peaaegu et klassika, mille ma alles hiljuti avastasin. Nüüd teeb C lõunauinakut, mis annab mulle vabaduse natuke blogi kirjutada ja järgmise nädala plaane teha.
Mulle hakkasid need pühapäevased nädala kokkuvõtted täitsa meeldima. Neil nädalatel, kui ma nädala sees blogisse ei jõua, on vähemalt pühapäeval blogist midagi oodata. 

Mõnusat algavat nädalat!
Bisous