Meie tarbimis- ja käitumisharjumused.

Aasta alguses ilmusid Eesti blogimaastikule mitmed kirjutised teadlikuma tabimise ja säästmise teemadel. Ei tea, kas kõik blogijad andsid vanaaastaõhtul kooris uusaastalubadusi (trenni asemel pingutame 2018. aastal püksirihma) aga üksvahe tundus mulle, et kodusest rahaplaneerimisest on saanud uus täitsa kuum trend. Käopesa blogi kaudu leidsin facebook'i grupi nimega Kogumispäevik ja kuigi ma ei plaani sellega liituda, on seal vahel väga huvitav lugemas käia. 

Kogumispäevikus esimest korda pikemalt peatudes, sattusid mulle ette igasugused "huvitavad" tarbimisharjumused ning kõikvõimalikud isetegemise retseptid ja säästunipid. Nendest viimastest ei ole ma ise veel midagi reaalselt katsetanud. Ise nõudepesuvahendit kokku keetnud pole ja ausalt öeldes pole ma sugugi veendunud, et ma selleni üldse kunagi jõuan. Tõenäoliselt mitte. Ma tahan oma ökoloogilist jalajälge teistmoodi vähendada. Aga need teiste tarbimisharjumused inspireerisid mind meiegi elukorraldust korraks natuke teise pilguga vaatama. Ja olles ühel nädala mitmeid tunde sel teemal mõtisklenud ja C-ga arutlenud ning neid mõttekäike siia pisteliselt ka kirja pannud, jõudsin ma lõpuks alljärgnevate avastuste ja järeldusteni.

Kõige esimesena pälvisid mu tähelepanu toidukulutused, sest majalaenu tagasimakse järel on see meie suuruselt teine kuluartikkel. Esimene on teisest küll poole võrra suurem aga ikkagi.

Meie pisike pere käib poes vaid korra nädalas, laupäeva hommikuti ja seda juba kuuendat aastat järjest. Võib vist täitsa öelda, et see on meie elustiil. Erandeid tuleb ette kaks-kolm korda aastas, muidu töötab see süsteem meil nagu kellavärk ja muud moodi kumbki meist enam ei oska ega tahagi. Umbes poolteist aastat tagasi lisandus laupäeva hommikusele supermarketi külastusele ka turulkäik. Sealt ostame nüüd eranditult kogu meie tarbitava lihakraami, suviti ka kõik puuduolevad köögi- ja puuviljad ning vahetevahel ka kala, juustu, kreemid jms. Jeremy, meie lihunik, peab koos oma suure perega talu, mis asub meie kodust paarikümne kilomeetri kaugusel, nii et vähemalt kõik lihakraam (ja munad) on hästi kohalik kraam. 

Poolfabrikaate me ei tarbi ja toitu ära ei viska. Ei ole me mingi ideaalne pere, nii et tuleb meilgi neid erandeid ette, seda aga samuti umbes kaks-kolm korda aastas. Eelmise päeva ülejäägid võtan mina järgmisel päeval tööle kaasa aga üldiselt valmistame korraga süüa vaid üheks toidukorraks. Pasta kogust on meil näiteks harjumus kaaluda, teame täpselt mitu grammi me ühel toidukorral ära sööme, nii et sealt midagi järgi ei jää.

Kord nädalas poes käimiseks teen ma tavaliselt telefoni omale ostunimekirja, lisades sinna nädala sees jooksvalt asju, mis parasjagu kapis otsa saavad või mille järele isu tekib. Enamasti tean ma ette kogu järgneva nädala menüüd (mitte seda, mis päeval me midagi sööme) aga kui kodus on pisike tagavara erinevate kuivainetega, siis saab selle etteplaneeritud menüüga natuke ka vabamalt mängida. Kana-herne risotto asemel võime teha hoopiski meega kanafileed, lisandiks hernestega kartulipuder ja kõrvale värske salat. Sest salatit jätkub meil alati rohkemaks kui üheks toidukorraks.

Nädala lõpuks saab meil külmkapp tühjaks, nii et kui reede õhtul tahab keegi ootamatult külla tulla, siis soovitavalt oma toidukraamiga. Nüüd, kui meil on majapidamisruum ja seal õige mitu riiulit, kus varusid hoida, võivad külalised tegelikult ka toidumoonata saabuda. Selle rohkema ruumiga on mul tekkinud natuke häiriv tunne, et seal peab ilmtingimata midagi alati olema. Nii on viimasel ajal tekkinud komme teha korda mööda üks suurem ja seejärel väiksem poodlemine. Ühel nädalal ostan natuke rohkem ja täiendan majapidamisruumi varusid ning teisel nädalal ostan turult vaid lihakraami ja poest hädavajalikku ning tarvitan juba kodus olevaid varusid. 

Kuigi meil on siin kuuldavasti väga efektiivselt töötav drive pood, mis mu netist tellitud toidukaubad koju ukse taha võiks tuua või millele me võiksime toidupoe ukse taha ise järgi minna, eelistan ma siiani ikkagi ise poodi minna. Puuviljade keerutamine oma väikeste näppude vahel ja kõik need muud jutud. Turg sellist teenust nagunii ei paku, nii et laupäeva hommikusest väljaminemisest ei pääseks me nii või teisiti.

Erinevalt näiteks rõivaste ja mõningate kodusisustusasjades ostmisest, mille ma olen viimasel ajal täielikult internetti üle kolinud. Nii mugav on diivani peal šopata. Poodide liiga kirjus ja laias valikuvabaduses läheb mul silme eest kirjuks ja kaob siht silme eest. Tahaks seda ja seda ja oh see on nii äge ja see veelgi ägedam.... Tead seda tunnet? Nagu viieaastane kommipoes. Nii lihtne on selles virrvarris pead ja rahakotti kaotada. Internetist ostes saan ma aga rahulikult vaid ühele asjale keskenduda ja üsna suure tõenäosusega nii ka võib-olla tunduvalt soodsama pakkumise leida. Lisaks ei leia ma meie üsnagi piiratud arvuga poodidest tavaliselt seda, mida ma tahan (sest mul on alati kindlad soovid ja värvid ja kujud ja mustrid ja miljon muud hästi spetsiifilist erisoovi). Jaanuaris uue värvikihi saanud köögitoolid ei ole omale siiani patju peale saanud, sest täpselt sellist sinist tooni patju nagu ma oma peakeses ette kujutan, ei müüda mitte kuskil. Kangast samuti mitte. Ja ükski muu värv ei sobi. Mis ma siis teen? Ootan uusi kollektsioone, küll nad selle õige sinisega ka kunagi välja tulevad. Või ostan Eestist kui puhkusele tulen.
Me ei ela Pariisis, kus poode siinsest u 259874 korda rohkem on. Ilmselt läheks sealgi mu vaene väike peakene jällegi üsna segi aga vähemalt on seal valikuvabadus. Ma ei suuda otsustada, kumb on parem- rikkalik või väga piiratud valikuvabadus?  

Ja siis olen ma viimastel kuudel üritanud oma personaalseid ostlemisi jälgida ja kuus mitte rohkem kui ühe rõiveseme ja/või ühe aksessuaari (sinna alla lähevad kindad, saapad, jalanõud, spordiriided, ehted, käekotid jms) endale osta. Jaanuarikuine ost oli allahindlustelt leitud ülihea hinnaga kaamelikarva mantel, mida ma olin umbes eelmise aasta septembrist taga ajanud. Mõnel kuul ostan kaks rõivaeset ja mitte ühtegi aksessuaari, teisel kuul ühe rõivaeseme või hoopiski vaid ühe aksessuaari, kolmandal kuul jätan raha hoopiski värvipoodi.

Tahaksin oma garderoobi korrastamise põhjalikult ette võtta aga kuna uued garderoobisüsteemid ei saa nii pea valmis, siis ei leia ma praegu selleks mitte kuskilt motivatsiooni. Vist umbes veerand mu garderoobist on ikka veel garaažis kastides ja seal külmaga mingit inventuuri teha ei ole teps mitte ahvatlev. Ehk esimeste soojemate kevadiste ilmadega saan selle suure töö ükskord ette võtta. Ilmselt lähevad pea kõik need asjad sealt otse teisele ringile, sest kolimisest saab õige pea aasta ja siiani pole ma sealsest väga puudust tundunud.

Poodides käies kasutame alati oma kotte, mille C Pariisist messidelt on toonud. Turul käin kirbukalt leitud ilusa ja mahuka korviga nagu ehtne prantslanna. Munade ostmiseks on mul alati eelmisest korrast saadud karp kaasas. Puu- ja juurviljade jaoks aga Eestist ostetud võrkkotid, mis on üks ütlemata tänuväärne leiutis mu meelest. Aga häbiväärselt tihti ununevad need mul köögisahtlisse ja nii tulevad poest ikkagi koju kaasa pisikesed kilekotid. Üksikuid puu- ja köögivilju ma ei pakenda aga kolme õuna jaoks on ikka kotti vaja kui ei taha kassas just tsirkust teha.
Õnneks on need pisikesed kotikesed või mõnedes kohtades ka paberkotid siin kõik biolagunevad aga ikkagi. 20 minutiline eluiga on nende jaoks ilmselgelt liiga lühike. Osad jõuavad küll vannitoa pisikesse prügikasti taaskasutusse aga võrkkoti kasutamine oleks ikkagi etem. Mõttekoht.

Kogu kodukeemia ja kõik hügieenitarbed soetame me kaks korda aastas Saksamaalt. Seal on hinnad mitmekordselt soodsamad kui siin ja piir on meist vaid kahe autosõidutunni kaugusel. Nii käimegi üldiselt kaks korda aastas piiri lähedastes pisikestes linnakestes või Strasbourg'i saksa pooles ja varume pooleks aastaks vajaminevaid puhastusvahendeid ning šampoone, duššigeele, seepe, deodorante, hambapastat, kosmeetikat ja muud. C ostab sealt ka õlut (jällegi, väga suur hinnavahe siinsega) ja mina olmekosmeetikat. Et kuhu me kõik selle kraami paneme? Selle mõttega saidki vannituppa eritellimusel hiigelsuured riiulid, millest üks näeb pärast Saksamaa reisi välja nagu hästivarustatud poelett. Neli sama suurt jääb veel järgi, nii et tahtmise korral võiks vannitoas kaubamaja avada.
Vahepeal saavad meil otsa vaid tualett- ja kätekuivatuspaber, salvrätikud, prügikotid ja... rohkem vist ei olegi midagi. Sellist kaks korda aastas suuremat ostlemist oleme me praktiseerinud 5 aastat ja jällegi, meie jaoks toimiv süsteem.

Prügi sorteerime kompostiks, olmeprügiks ja paber ning pakendid lähevad eraldi kotis ümbertöötlusse. Eraldi viime ära ka klaastaara ja kõikvõimalikud ravimi ülejäägid ja -karbid, mille saab ära anda ükskõik millisesse apteeki. 

Ülejäänud tarbimisharjumustest, millest erinevates kohtades lugesin, ei samastunud me just paljuga. Kodus põlevad meil lambid vaid seal, kus me ise parasjagu viibime. Juba korra pestud masinatäit me masinasse ei unusta ja teisele või veel hullem kolmandale ringile ei saada. Pesupesemist tuleb ette umbes kaks masinatäit nädalas, erandiks nädalad, kui vahetame voodipesu. Pesu kuivab ilusa ilmaga õues ja halva ilmaga toas. Kuivatit meil ei ole ja praegu pole plaanis ka soetada. Hambapesu ajal vesi kraanist ei jookse ja pooltühja nõudepesumasinat tööle ei pane. Arvutid ja telefonilaadijad ei ole meie kodus kunagi pidevalt vooluvõrgus, meil on harjumus need vaid kasutamiseks sahtlist välja võtta. Majapidamisruumi on meil plaan soetada pisike sügavkülmik, et saaksime veel rohkem marju ja võib-olla a mõningaid köögivilju talveks säilitada. Korilus on mul veres ja õnneks C-l samuti.

Me oleme väga usinad moosikeetjad. Kui sa oled siin pikemalt lugemas käinud, siis on vist silma jäänud. Kuna me sööme igal hommikul kumbki kaks viilu moosisaia, siis arvestades poemoosi purgihinda, hoiame me nii terve varanduse kokku. Eriti kui ühel ilusal päeval hakkavad me endi aias kasvavad marjapõõsad saaki andma...

Kasvuhoone ehitus lükkus järgmisesse aastasse aga peenramaad on plaan hakata juba paari nädala pärast kaevama. Sel aastal lähevad maha taaskord kõikvõimalikud köögiviljad aga ainult sellised, mida me ise süüa armastame. Näiteks kõrvitsat me ei kasvata, sest kumbki meist pole temaga ülearu suur sõber. Kogu põllumaa kastmiseks kogume suurde tünni vihmavett ja seda vett kasutan ma suvel ka kõikide toataimede kastmiseks. 

Meil on peres üks auto. Mina liigun jala või bussiga/rongiga ning olen siiani kõik oma käigud vabalt tehtud saanud. Natuke see mu liikumisvabadust muidugi piirab aga siiani pole see mind veel nii palju motiveerinud, et oleksin autosalongi sammud seadnud. Tahaks öelda, et ehk on tänu ühele autole meie pere roheline jalajälg natuke suurem kui mitme autoga peredel aga samas arvestades kõiki neid puhkuste ja muude sõitmiste kilomeetreid, mine sa tea...

Üldiselt üritame me oma tarbimis- ja käitumisharjumusi ning kulutusi mõistlikena hoida. Mõttekohti on meil küll aga praegused eluviisid on üldjoontes juba üsna hea ja kindla alusega. Me oleme nõus parima kvaliteedi eest kõrgemat hinda maksma, selle asemel, et pidevalt mingit odavat ja lühikese elueaga jama kokku osta. See kehtib nii söögi, riiete, jalanõude, kodusisustusaksessuaaride, mööbli ja tegelikult vist kõige kohta.
Aasta alguses võtsime me omale eesmärgiks kuni augustini teatud summa iga kuu kõrvale panna. Üritame seda tegelikult pidevalt teha aga nüüd on kindel (tavapärasets natuke suurem summa) ja ükski kuu ei tohiks vahele jääda. Põhjuseks eesootav kolmenädalane puhkusereis. See pani mind ka esimest korda meie tulusid-kulusid täpselt üles märkima ja mõningaid säästumeetmeid katsetama. Märtsi lõpus saan esimesi kokkuvõtteid teha ja säästmisest natuke pikemalt kirjutada.

Bisous