Et järgmistel aastatel oleks kuldkalakesel tore lugeda ja meenutada. Vot sel 2018. aastal saabus kevad selliselt. Täpselt sel hetkel, kui ma oma minimalistliku kompositsiooni köögilauale sättisin ja kaamera kätte haarasin, hakkas akna taga ilusat laia lund sadama. Pehmelt ja vaikselt. Iroonia missugune. Aisakell hakkas peas kohe ketrama, sest meil on juba paar päeva olnud hoopis jõululikum meeleolu kui detsembris. Hakka või piparkooke küpsetama.
Ma tegelikult üldse ei pahanda. Isegi, kui mu peenramaa kaevamine jäi teadmata ajaks pooleli ja mu suurele kevadeõhinale julmalt kriips peale tõmmati. Lumi on alati ilus ja külma ma ei karda. Küllap ta ühel päeval ikka ära sulab ja siis tuleb ju ilmatu aeg jälle uut oodata.
Mu elutoa akende ees põrandal maas (sest meil on põrandaküte) on ridamisi külvikaste kõikvõimalike seemnetega. Mul hakkab juba üsna mitmes kevad selliselt. Igal hommikul käin piilumas, kas mõni uus roheline on juba nina mullast välja pistnud. Ja varsti hakkan pikkusi mõõtma.
Ma sain vahepeal mitu päeva kevadjakiga tööle minna ja kindad kapi peale unustada. Oh seda kergust. Köögilaual on kordamööda tulbid ja hüatsindid õitsenud. Mu selleaastased lemmikud on valged hüatsindid ja mitmevärvilised tulbikimbud. Ühe korra on märg pesu õues värsket õhku hingamas käinud ja kuna kevadpäike paljastas natuke liiga julmalt eriti mustad aknad, siis seegi töö on juba mitu korda ära tehtud. Maakaevamisest ma juba rääkisin ja tomatiseemnetest ka. Kevad missugune. Sel aastal siis selliste meeleoludega.
Tere kevad!
Bisous
No comments:
Post a Comment