Protestiaktsioon

Prantslased on üle ilma kuulsad oma protestimeelsuse pärast. Kui miski ei meeldi, kellelegi tehakse ülekohut, midagi on puudu või naabril on liiga palju- alati leidub lahendus- tuleb tänavatele tulla ja streikima hakata. 

Ma olen siin elatud kuue aasta jooksul neid proteste oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud küll ja küll. Kahe käe sõrmedest jääb nende ülesloetlemiseks ilmselgelt väheks. Varvaste appivõtmisest ei piisaks vist niisamuti. 

 Paar korda olen täiesti tahtmatult ka ise streigi keerisesse sattunud. Kõige esimesena meenub seik selle suve lõpust, kui me ühel ilusa ilmaga laupäeval linna ümbritseval kiirteel jäime mitmeks tunniks protestiaktsiooni lõksu. Meil oli sihtpunkt üks vannitoasalong linna teises otsas aga sinna me tol pärastlõunal ei jõudnudki, sest too pani uksed enne kinni, kui autodeblokaad meie ees oma mootorid käivitada suvatses.

 Tol korral avaldati meelt valitsuse otsuse vastu langetada maanteedel kiirusepiirang 90km/h 80nele. Sellest ää-ää-re-tult palju pahameelt põhjustanud seadusemuudatusest on nüüd paar kuud möödas ja kui teema aktuaalsuse tipul oli prantslastel tunne, et valitsus kuulutas maailmalõpu välja, siis juba praeguseks on 80nega vähemalt meil siinkandis üsna harjutud ja õige pea ei mäleta enam keegi, et kunagi sai ka 90km/h sõidetud.

Täna ajendas mind kirjutama aga kõige hiljutisem protestiaktsioon, mis lõi laineid möödunud laupäeval. Tegelikult jätkus selle järellainetus veel tänagi. Ja kes teab, võib-olla ka homme. 

Seekord protestisid prantslased liiga kõrge kütusehinna vastu. Aktsiooni eestvedajad kutsusid laupäeval auto armatuurlauale helkurvesti panema ning üheskoos kõiki teid blokeerima. Idee oli tänavatele ja teedele (kaasa arvatud kiirteedele!) blokaadid moodustada, et seeläbi valitsuselt madalam bensiinihind välja kaubelda. Jutt käib siin muide umbes kolmest sendist. Isaga teema üle vesteldes tuli välja, et bensiin 95 maksab siin umbes täpselt sama palju kui Eestiski. 

Laupäev mööduski üle riigi väga paljudele helkurvestides kuskil teel käest kinni seistest. Muuhulgas blokeeriti niiviisi kiirteid, ringteid, supermarketite sissepääse.... Viimaseid kusjuures ka pühapäeval, mis sest, et kõik poed on pühapäeviti nagunii suletud. Me tegime oma iganädalase poodlemise reede õhtul pärast tööd ära ja veetsime ettenägelikult nädalavahetuse kodus. Meie pikk kodutänav oli laupäeva hommikul algusest kinni pandud, nii et linna ei oleks me siit poolt parimagi tahtmise juures pääsenud. 

Sest blokaadidest läbi ei lastud kedagi. Paljudes kohtades oli isegi tuletõrjel ja kiirabil raskusi abivajajateni jõudmisega. Sest seekordne streik oli küll kuskil kõrgemal tasemel võimudega kooskõlastatud aga enamikest teeblokaadidest ei olnud kohalike võimuasutusi teps mitte informeeritud. Mis tegelikult on seaduserikkumine ja vähemalt rahatrahviga karistatav. Miks? Esiteks sellepärast, et liikluse tahtlik takistamine on siin seaduserikkumine. Ja teiseks seetõttu, et võimudega kooskõlastatud streigi korral saadab protestijaid alati politsei, kes muuhulgas tagab nii protestijate kui kõrvalvaatajate turvalisuse. 

Sest sugugi mitte kõik inimesed ei läinud streigiga kaasa. Sugugi mitte kõik inimesed ei arvanud, et kütusehinna pärast oleks mõistlik oma elu keset kiirteed seistes ohtu panna. Sugugi mitte kõik inimesed ei olnud protestiaktsiooni sellise vormiga nõus. Ja prantslane on võimeline protesti peale ka protesteerima. Eriti kui asi puudutab ühe lihtinimese liiklemist või veel hullem- tema liiklemise takistamist.

Seekord said väga paljud inimesed protestiaktsiooni käigus viga, sest politsei järelvalve puudumise tõttu läks mitmetes kohtades kaklusteks, pussitamisteks ja kõige tipuks päädis laupäev ka ühe surmajuhtumiga. 

Kiirabi ülekoormatuse ja muude takistuste tõttu oli üks naine sunnitud oma haige lapse ise haiglasse viima. Ainult, et tema tee oli blokeeritud ning protestijad ei tahtnud teda hoolimata naise palumisest ja kõrvalistmel olevast haigest lapsest läbi lasta. Hakkasid hoopis tema peale karjuma ja autot peksma. Paanikasse sattunud ema vajutas gaasipedaali... ja teel vankumatult ees seisnud naine suri. 

Kes on süüdi? Mille pärast?

Traagilistest sündmustest hoolimata, streigist hoolimata, jääb kõik ilmselt siiski samaks. Valitsus ei langeta kütusehinda ja nii nagu ununes 80km/h piirkiiruse traagika vajub seegi streik unustuste hõlma. Et uutele ruumi teha. 

Meie linnas kestsid protestimeeleolud ka tänagi. Alustades sellest, et mu kolleegid hommikul tööle tulles mitme kilomeetri pikkuseid ümbersõite pidid tegema, sest osad kiirteede mahasõidud olid ikka veel kinni. Kuni selleni, et ma õhtul linnas bussi oodates otse ühe tuututava autoderivi tunnistajaks sattusin. Et muidu on kütus hirm-hirm kallis aga niisama tulede vilkudes ringisõitmiseks ja tipptunniliikluse takistamiseks jaksame osta küll. Prantslased.