Mul on selline karvane tunne, et umbes kaks kolmandikku selle blogi retseptidest on vist moosiretseptid. Ma pole küll mingeid konkreetseid numbreid uurinud, aga tunne on selline, et iga kord kui ma pealkirja alustan sõnaga "retsept", järgneb sellele suur potitäis mingisuguseid puuvilju. Me ausalt sööme siin majas muud ka kui moosisaia. Tõsi küll, viimase viie aasta hommikusöögi laualt ei ole moosipurk küll kunagi puudunud.
Me oleme Prantsusmaal elamise jooksul igasuguseid moose kokku keetnud. Mõni on eredamalt välja kukkunud kui teine. Me oleme moosikeetmise rõõmuga nakatanud ka oma sõpru. Ma mäletan, et esimene moos, mis me üleüldse koos purki panime, oli maasikamoos. See oli mu esimesel suvel siin ja mul on sellest täpselt kaks mälestuspilti: esimene sellest, kui metsikult palav oli 37 kraadise õhutemperatuuriga mitu tundi pliidi ees seista; ja teine tühjadest purkidest, mis hõivasid meie köögi absoluutselt kõik tasapinnad. Alsace'i piirkonna ühe talu maasikapõllult korjatud ligi 30 kilogrammist maasikatest sai meie suureks üllatuseks nii palju maasikamoosi, et me sõime seda veel ka kolm aastat hiljem. Aga moos oli aus ja hea.
Uues kodus sai algusest peale majapidamisruumi planeeritud seinatäis riiuleid, millest ühe hõivavad nüüd ainult moosipurgid. Kuna me teeme tavaliselt aastas mitu korda moosi, siis ei jää sealne mitmekesisus grammigi alla keskmise vanaema sahvrile.
Aasta esimene moos on tavaliselt kas apelsini või rabarberi või apelsini-rabarberi segu, suvel lisanduvad maasikas, kirss, mustikas, punane ja must sõstar, põldmari, kindlasti aprikoos- sest, see on üks mu lemmikuimatest moosidest. Nende klassikate sekka eksib vahel ka erinevate marjade kooslusi. Ja hästi harva ka köögiviljamoose. Minu suureks hämminguks jõutakse Google'ist siia blogisse üllatavalt tihti märksõna "rohelise tomati moos" järgi. Juba mitmendat aastat järjest.
Moosiaasta lõpetavad tavaliselt sügisesed mirabelle- kohalik kollase ploomi sort ja mu teine suur-suur lemmik- kaneeli ja pihlakatega õunamoos. Pihlakaid saan siiski vaid Eestist. Siin kasvab küll pihlakapuid aga mitte keegi pole kunagi kuulnud, et need marjad süüa kõlbavad, nii et ma natuke nagu ei julge siin korjata. Kes teab, ehk on need siinsed puud vaid välimuselt sarnased meie pihlakatele ja polegi tegelikult söögikõlblike marjadega. Ma pole mingi pihlakapuu ekspert. Samas, minu ellu kuuluvad prantslased pole ka erilised korilased, nii et võib vabalt olla, et nad lihtsalt ei tea, et pihlakad on söögikõlblikud marjad.
Apelsinimoosi keetmise võtsin täna ette seetõttu, et C tellis Hispaaniast bio apelsine ja 15 kilost apelsinidest jätkub igasuguste katsetuste jaoks. Kooki me juba tegime. Värskelt pressitud mahlast saame oma päevase vitamiini vajaduse ka kätte. Otsisin internetist erinevaid apelsinimoosi retsepte ja lõpuks valisin välja ühe, mida siiski üsna palju mugandasin.
Originaalretsepti, mille leidsin ühest prantsusekeelsest retseptiblogist, järgi läheb vaja:
1,2 kg apelsine (ilma koorte ja seemneteta)(bio)
1 kg moosisuhkrut või 1,2 kg tavalist suhkrut
5 cl rummi
Minul oli:
1,5 kg bio apelsine (moosi sisse panin ka 2 apelsini koore)
1 kg suhkrut
1 pakk pektiini
natuke sidrunimahla
tunde järgi rummi
Sellest kogusest sain 4 370g purki + kaks väikest purki.
Koorisin apelsinid (välja arvatud 2 tükki) eelmisel õhtul ära, lõikasin tükkideks ja segasin läbi 750 g suhkru ja natukese sidrunimahlaga. Jätsin ööseks külmkappi seisma. Järgmisel päevl töölt koju tulles kallasin segu potti ja panin vaiksele tulele. Lisasin kohe apelsinidele ka ülejäänud suhkru.
Seejärel koorisin lisaks veel 2 apelsini, mille viljaliha lisasin kohe moosisegule. Apelsinide koore lõikasin hästi peenikesteks ribadeks ja panin teise potti. Kallasin neile külma vee peale ja lasin veel keema tõusta. Seejärel kallasin kohe koortelt vee ära. Kordasin sama asja veel korra- panin uuesti koored külma vette ning lasin vee keema.
Selline kaks korda keevast veest läbi käimine eemaldab apelsinikoorte mõruda meki, mis teinekord võib moosis üsna domineerivaks muutuda.
Pestud koored kallasin apelsinisegu sisse ning lasin alles siis moosil keema tõusta. Sellest hetkest lugesin umbes 25 minutit moosi valmimiseni. Pektiinipaki lisasin üsna keetmise alguses. Ja rummi umbes minut enne lõppu.
See viimane tundub mulle olevat rohkem nagu retseptiotsija ligimeelitamiseks. Me kumbki C-ga ei täheldanud moosil mingit iseäralikku rummi maitset. Võib-olla oleks pidanud heldema käega kallama...
Ma ei armasta magusaid moose, seetõttu vähendan ma alati ükskõik millises retseptis sukrukoguseid. Lisaks oli mul seekord tunne, et meie apelsinid on keskmisest pisut magusamad. Kui sina kardad, et su moos ei säili või armastadki magusamat moosi, siis võid oma apelsinikogusele lisada rahulikult võrdväärse koguse suhkrut. Enamikes retseptides, mis ma prantsuskeelsetelt lehtedelt leidsin, olid apelsinide ja suhkru kogused võrdsed.
Bisous
Uues kodus sai algusest peale majapidamisruumi planeeritud seinatäis riiuleid, millest ühe hõivavad nüüd ainult moosipurgid. Kuna me teeme tavaliselt aastas mitu korda moosi, siis ei jää sealne mitmekesisus grammigi alla keskmise vanaema sahvrile.
Aasta esimene moos on tavaliselt kas apelsini või rabarberi või apelsini-rabarberi segu, suvel lisanduvad maasikas, kirss, mustikas, punane ja must sõstar, põldmari, kindlasti aprikoos- sest, see on üks mu lemmikuimatest moosidest. Nende klassikate sekka eksib vahel ka erinevate marjade kooslusi. Ja hästi harva ka köögiviljamoose. Minu suureks hämminguks jõutakse Google'ist siia blogisse üllatavalt tihti märksõna "rohelise tomati moos" järgi. Juba mitmendat aastat järjest.
Moosiaasta lõpetavad tavaliselt sügisesed mirabelle- kohalik kollase ploomi sort ja mu teine suur-suur lemmik- kaneeli ja pihlakatega õunamoos. Pihlakaid saan siiski vaid Eestist. Siin kasvab küll pihlakapuid aga mitte keegi pole kunagi kuulnud, et need marjad süüa kõlbavad, nii et ma natuke nagu ei julge siin korjata. Kes teab, ehk on need siinsed puud vaid välimuselt sarnased meie pihlakatele ja polegi tegelikult söögikõlblike marjadega. Ma pole mingi pihlakapuu ekspert. Samas, minu ellu kuuluvad prantslased pole ka erilised korilased, nii et võib vabalt olla, et nad lihtsalt ei tea, et pihlakad on söögikõlblikud marjad.
Originaalretsepti, mille leidsin ühest prantsusekeelsest retseptiblogist, järgi läheb vaja:
1,2 kg apelsine (ilma koorte ja seemneteta)(bio)
1 kg moosisuhkrut või 1,2 kg tavalist suhkrut
5 cl rummi
Minul oli:
1,5 kg bio apelsine (moosi sisse panin ka 2 apelsini koore)
1 kg suhkrut
1 pakk pektiini
natuke sidrunimahla
tunde järgi rummi
Sellest kogusest sain 4 370g purki + kaks väikest purki.
Koorisin apelsinid (välja arvatud 2 tükki) eelmisel õhtul ära, lõikasin tükkideks ja segasin läbi 750 g suhkru ja natukese sidrunimahlaga. Jätsin ööseks külmkappi seisma. Järgmisel päevl töölt koju tulles kallasin segu potti ja panin vaiksele tulele. Lisasin kohe apelsinidele ka ülejäänud suhkru.
Seejärel koorisin lisaks veel 2 apelsini, mille viljaliha lisasin kohe moosisegule. Apelsinide koore lõikasin hästi peenikesteks ribadeks ja panin teise potti. Kallasin neile külma vee peale ja lasin veel keema tõusta. Seejärel kallasin kohe koortelt vee ära. Kordasin sama asja veel korra- panin uuesti koored külma vette ning lasin vee keema.
Selline kaks korda keevast veest läbi käimine eemaldab apelsinikoorte mõruda meki, mis teinekord võib moosis üsna domineerivaks muutuda.
Pestud koored kallasin apelsinisegu sisse ning lasin alles siis moosil keema tõusta. Sellest hetkest lugesin umbes 25 minutit moosi valmimiseni. Pektiinipaki lisasin üsna keetmise alguses. Ja rummi umbes minut enne lõppu.
See viimane tundub mulle olevat rohkem nagu retseptiotsija ligimeelitamiseks. Me kumbki C-ga ei täheldanud moosil mingit iseäralikku rummi maitset. Võib-olla oleks pidanud heldema käega kallama...
Ma ei armasta magusaid moose, seetõttu vähendan ma alati ükskõik millises retseptis sukrukoguseid. Lisaks oli mul seekord tunne, et meie apelsinid on keskmisest pisut magusamad. Kui sina kardad, et su moos ei säili või armastadki magusamat moosi, siis võid oma apelsinikogusele lisada rahulikult võrdväärse koguse suhkrut. Enamikes retseptides, mis ma prantsuskeelsetelt lehtedelt leidsin, olid apelsinide ja suhkru kogused võrdsed.
No comments:
Post a Comment