Asjadest vabaks.

Vasakul valge ja paremal värvitud uks.

 

Uskumatu, et käes on juba kolmapäeva õhtu. Ma olen kolm päeva igale poole peamiselt vaid segadust tekitanud. Mulle üldse ei meeldi töid pooleli jätta aga ühe õhtuga ei jõua mitte kuidagi nii suurt tööd ära teha. Ja nii ma siis jupitan selle asjade ärapanekuga; ei suuda otsustada, kuhu midagi panna; ei tea, kas jätta alles või saata teisele ringile või hoopis maha müüa... 

Mida rohkem ma genereerin erinevaid variante, seda pikemaks kogu see asi venib ja ausalt öeldes muutub juba ka natuke tüütuks. Tahaks tühja platsi. Seetõttu ma ei armastagi töid poolikult teha ja seepärast ma nüüd siia oma mõtteid korrastama tulingi. 

Tegelikult hakkavad asjad muidugi vaikselt looma ka. Ma niisama vigisen. 

Kogu see asjade paigutamise jutt on rohkem nagu mulle endale, vaevalt, et see kellelegi väga korda läheb, kuidas ma ei suuda otsustada kas panna voodiriided vasakule või paremale riiulitesse. Aga ma kujutan ette, et mul endal on ehk mõne aja pärast tore siia tagasi tulla ja ilmselt imestada, kuidas oli see võimalik, et terve hunnik riiuleid tühjaks jäid. 

Praegu on mul väga hea meel, et meil jääb igal pool päris palju tühja ruumi aga on mingi paratamatu elutõde, et mida rohkem vaba ruumi, seda rohkem asju kipub ka tekkima. Oled pannud tähele? Mida rohkem riiuleid, seda rohkem nipsasju (või raamatuid või vinüüle või tinasõdureid või...). Ja mida suurem garaaž, seda rohkem igasugust kola. Ma olen nende kolme päeva jooksul endale juba päris mitu korda tõotanud, et need praegused tühjad riiulid jäävad veel heaks jupiks ajaks tühjaks. Elame näeme. 

Siiani lahtipakitud kastidest on tulnud välja oodatust ikkagi märkimisväärselt suurem kogus põhiliselt riideid-kangaid ja natukene ka muid vidinaid, mis lähevad otsejoones taaskasutuskeskusesse minevatesse kottidesse. Ausalt öeldes, on mul pärast kolme päeva sorteerimist, igasugune isu poodidesse minna täielikult kadunud. On mingid asjad, mis on vajalikud, ja siis on terve hunnik asju, ilma milleta saab ka täitsa edukalt hakkama. Mida vähem asju, seda parem. 

Esmaspäeval pärast tööd tõstsin garaažis oleva pappkastide virna laiali ja tegin kõik kastid lahti. 

Mõningaid asju oli lihtne kohe ära paigutada- talvesaapad läksid hops esiku kappi ja kingipakkepaberid leidsid koha töötoa kapis. Täna võtsin ette kangakastid. Sorteerisin kõik kangad kahte hunnikusse- ühed, mis jäävad ja teised, mis ei jää- ja nüüd näeb meie külalistetuba välja nagu hullude päevade sooduskampaania esimese päeva lõpp. Ja seda seniks, kuni ma ära otsustan, kas panna voodipesud paremale või vasakule. Jaa, ma tean. Ma olen imelik. 

Mu enda igapäevane garderoob (see, mis kahe aasta vältel oli kolmes toas laiali) mahtus (C suureks üllatuseks) isegi pisikese varuga ilusti uude kappi ära. Isegi kadusid ei olnud eriti, ainult mõned seelikud. Mul ei ole üldse palju rõivaid, vastupidiselt C arusaamale. Aga paradoksaalselt ootab garaažis siiski üks kast, mis vajab sorteerimist ja ma ei suuda otsustada, kas hoida kõik? või midagi? alles või anda hoopis kõik korraga ära? Ja kui lähevad ära, siis kas ma peaks siin minema kuhugi kirbukale neid müüma või need kuulutusena netti üles riputama või annaks ikka lihtsalt niisama ära... 

Kõige halvem on see, et erinevalt tänasest seenevihmaga hallist ja külmast ilmast (mis oli tubase tegevuse jaoks oi kui ideaalne ja motiveeriv) lubatakse homseks sinise taevaga päikesepaistet ja mul ootab aias üks või mitu tööd. Aed on mu kevadine ahvatlus, millele ma tavaliselt ei suuda vastu panna...

 Bisous