Ma ei tea, kui mitu katedraali nad selle kahe päevaga kogutud miljardi eest ehitada kavatsevad aga selle raha eest võiks nüüd juba mitu tükki püsti panna.
Et rahaküsimus sai üsna kiirelt lahendatud, siis jääb nüüd üle vaid oskajad inimesed leida, kes suudaksid näiteks roosakna taastamisega hakkama saada. See tõotab tulla rahakogumisest veidi pikem protsess. Siin liiguvad ka jutud, et kui puidust katuse ehitamisega ükskõik mille pärast toime ei tulda, siis tehakse lihtsalt betoonist katus ja ongi valmis.
Esmaspäeva õhtul olid siin paljud telekate ja telefoniekraanide ees ning nähtust ikka üsnagi suures šokis. Kirikul on enamike prantslaste elus märkimisväärselt suurem roll kui keskmisel eestlasel ja näha kirikut, eriti veel nii kuulsat kui seda on Notre Dame, kontrollimatutes leekides ning kõige selle keskel haritorni kokkuvarisemist oli paljude jaoks ikka väga dramaatiline vaatepilt. Ma üldse ei imestanud, et paljud seda nähes nutsid.
Meiegi vaatasime interneti meediat uskumata oma silmi ning meenutasime kirikus käimisi. Ja spekuleerisime kindlustuse, kustutustööde (trump ja tema "geniaalsed" mõttesäutsud) ning renoveerimist teostava firma töötajate hingeseisundi teemadel.
Esmaspäevaõhtusele šokile järgnes teisipäeval juba hulga rahulikum emotsioonide järellainetus ning kolmapäeval ehk siis täna tõstavad pead juba kriitilised küsimused, a la kuidas leitakse loetud tundidega niisugused ulmelised summad ühe hoone jaoks, samal ajal kui kollavestid ikka möllavad ja inimesed tänavatel kerjustena surevad. Nädala lõpuks on elu siin oma tavapärasesse rütmi vajunud, kuigi Notre Dame'i jäävad uudishimulikud ilmselt veel pikemaks ajaks piirama.
Enne katedraali draamat ehk siis möödunud nädalavahetusel istutasime koos naabritega meie kahe krundi vahele heki. No kui aus olla, siis ainult poole hekist. Teine pool jääb ootama aega, mil naabrite pangakonto on natukene kosuda jõudnud. Ma ei tea, millal sa viimati aiandist taimi ostsid, heki puid näiteks (või kas selline asi üleüldse su ellu kuulub? ehk elad sa hoopis korteris?) ja ega ma ei tea, võib-olla Eestis on nendel mõistlikumad hinnad aga siin vähemalt võib nullist alustav värske aiaomanik esimese asjana rahapuu kuhugi kasvama panna. Hekitaimed, eriti kui tahta midagi natukenegi juba arvestatavas pikkuses, maksavad siin väga palju. Näiteks 40 eurot ühe puu eest. On küll ilus puu jah aga kui sul on vaja mitukümmend meetrit hekki istutada nagu meie naabritel.... Pankrotti võib üsna lihtsalt minna.
Sel nädalavahetusel tabasin end mitu korda õnne tänamast, et meil on see töö juba igal pool tehtud. Ja et meil oli mõistust oma hekid erinevatel aegadel jupi kaupa istutada. See oli meie viis pankrotti vältida.
Naabrid jätkasid veel tänagi oma maja ette istutamist ja nüüd on neil oma kogu heki pikkusest umbes pool valmis. Mõned nädalad tagasi istutas ka nende kõrvalnaabrite ees elav vanaema omale heki ja ma pean natukese uhkusega ütlema, et meie pisike kvartal on nüüd hoopis hubasemat nägu. Sel suvel saab siin hoopis teistmoodi ilus olema.
Et rahaküsimus sai üsna kiirelt lahendatud, siis jääb nüüd üle vaid oskajad inimesed leida, kes suudaksid näiteks roosakna taastamisega hakkama saada. See tõotab tulla rahakogumisest veidi pikem protsess. Siin liiguvad ka jutud, et kui puidust katuse ehitamisega ükskõik mille pärast toime ei tulda, siis tehakse lihtsalt betoonist katus ja ongi valmis.
Esmaspäeva õhtul olid siin paljud telekate ja telefoniekraanide ees ning nähtust ikka üsnagi suures šokis. Kirikul on enamike prantslaste elus märkimisväärselt suurem roll kui keskmisel eestlasel ja näha kirikut, eriti veel nii kuulsat kui seda on Notre Dame, kontrollimatutes leekides ning kõige selle keskel haritorni kokkuvarisemist oli paljude jaoks ikka väga dramaatiline vaatepilt. Ma üldse ei imestanud, et paljud seda nähes nutsid.
Meiegi vaatasime interneti meediat uskumata oma silmi ning meenutasime kirikus käimisi. Ja spekuleerisime kindlustuse, kustutustööde (trump ja tema "geniaalsed" mõttesäutsud) ning renoveerimist teostava firma töötajate hingeseisundi teemadel.
Esmaspäevaõhtusele šokile järgnes teisipäeval juba hulga rahulikum emotsioonide järellainetus ning kolmapäeval ehk siis täna tõstavad pead juba kriitilised küsimused, a la kuidas leitakse loetud tundidega niisugused ulmelised summad ühe hoone jaoks, samal ajal kui kollavestid ikka möllavad ja inimesed tänavatel kerjustena surevad. Nädala lõpuks on elu siin oma tavapärasesse rütmi vajunud, kuigi Notre Dame'i jäävad uudishimulikud ilmselt veel pikemaks ajaks piirama.
Enne katedraali draamat ehk siis möödunud nädalavahetusel istutasime koos naabritega meie kahe krundi vahele heki. No kui aus olla, siis ainult poole hekist. Teine pool jääb ootama aega, mil naabrite pangakonto on natukene kosuda jõudnud. Ma ei tea, millal sa viimati aiandist taimi ostsid, heki puid näiteks (või kas selline asi üleüldse su ellu kuulub? ehk elad sa hoopis korteris?) ja ega ma ei tea, võib-olla Eestis on nendel mõistlikumad hinnad aga siin vähemalt võib nullist alustav värske aiaomanik esimese asjana rahapuu kuhugi kasvama panna. Hekitaimed, eriti kui tahta midagi natukenegi juba arvestatavas pikkuses, maksavad siin väga palju. Näiteks 40 eurot ühe puu eest. On küll ilus puu jah aga kui sul on vaja mitukümmend meetrit hekki istutada nagu meie naabritel.... Pankrotti võib üsna lihtsalt minna.
Sel nädalavahetusel tabasin end mitu korda õnne tänamast, et meil on see töö juba igal pool tehtud. Ja et meil oli mõistust oma hekid erinevatel aegadel jupi kaupa istutada. See oli meie viis pankrotti vältida.
Naabrid jätkasid veel tänagi oma maja ette istutamist ja nüüd on neil oma kogu heki pikkusest umbes pool valmis. Mõned nädalad tagasi istutas ka nende kõrvalnaabrite ees elav vanaema omale heki ja ma pean natukese uhkusega ütlema, et meie pisike kvartal on nüüd hoopis hubasemat nägu. Sel suvel saab siin hoopis teistmoodi ilus olema.
Needsamad meie kõrval elavad noored on muidu äärmiselt toredad inimesed aga nad panevad mind tihtipeale ühe asja peale silmi pööritama. Neil on komme paljusid asju meie järgi teha. Ja ma ei leia, et see oleks kuskiltki otsast mingit moodi meeldiv asi. Et võtaks kuidagi komplimendina või nii. Ei oska ja ei taha.
See on hoopiski natukene häiriv mu jaoks ja ma ei oska selle tundega midagi eriti peale hakata.
Viimane pärl oli hetk, mil B teatas, et nad tahavad oma magamistoa täpselt sama värvitooni värvida nagu meilgi on. Mul oli ainult natuke raske head nägu sel hetkel teha, sest hallllooooooo. Kas sa oled värvikataloogi käes hoidnud? Kas sa tead, kui mitukümmend erinevat tooni sinist seal on? Miks sul on vaja just täpselt seda sama, mis minulgi?
Midagi dramaatilist kogu selles loos muidugi pole. Lõpuks elan mina omas kodus ja nemad omas. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et selline teguviis mind natukene nagu segab.
See on hoopiski natukene häiriv mu jaoks ja ma ei oska selle tundega midagi eriti peale hakata.
Viimane pärl oli hetk, mil B teatas, et nad tahavad oma magamistoa täpselt sama värvitooni värvida nagu meilgi on. Mul oli ainult natuke raske head nägu sel hetkel teha, sest hallllooooooo. Kas sa oled värvikataloogi käes hoidnud? Kas sa tead, kui mitukümmend erinevat tooni sinist seal on? Miks sul on vaja just täpselt seda sama, mis minulgi?
Midagi dramaatilist kogu selles loos muidugi pole. Lõpuks elan mina omas kodus ja nemad omas. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et selline teguviis mind natukene nagu segab.
Minu terrassi kõrvale pandud roosikaart tahavad nad ka omale panna. Ja kindlasti just roosidega, mis sest, et leidub kümneid ja kümneid teisi põnevaid ronitaimi. Ja mis sest, et nende väljavalitud kohas ei hakka kaar mitte kuidagi moodi mingitki eesmärki täitma.
Need kaks viimast on kusjuures näited möödunud paarist päevast. Põhimõtteliselt iga kord, kui me neid näeme, suudavad nad mind millegi taolisega üllatada. Neid asju, mida nad on juba teinud või mida plaanivad teha, on omajagu. Ja see ei meeldi mulle kohe kuidagi. Aga mida ma ikka teha saan?
Need kaks viimast on kusjuures näited möödunud paarist päevast. Põhimõtteliselt iga kord, kui me neid näeme, suudavad nad mind millegi taolisega üllatada. Neid asju, mida nad on juba teinud või mida plaanivad teha, on omajagu. Ja see ei meeldi mulle kohe kuidagi. Aga mida ma ikka teha saan?
Eelmises postituses kirjutasin peenraääre kividest. C käis täna tellimust vormistamas ja saime teada, et need tuuakse juba homme pärastlõunal kohale. Asjade selline kiire kulg sobib meile rohkem kui suurepäraselt, sest ees ootavad pühad ja töölt vabad päevad. Seega, ma pole veel otsustanud, kas asun juba homme kohe tööle või pean veel natuke plaani ja ootan nädalavahetuse alguseni. Nagu öeldud, tellisime terve euroaluse täie ja tuli välja, et see võrdub 9,6 ruutmeetriga. Ainult õige pisut liialdades on seal umbes 500 kivi. Iiiiiiks. Elagu aiatööd! Muud ei midagi.
Aiast veel niipalju, et mu peenramaal pistsid ninad mullast välja nii herned kui sibulad. Viimaste pealsed on juba pea 5 cm pikad, varsti võib vist kiluvõileiva peale lõigata. Salatid ja redised tunnevad end tunnelis nii hästi, et ma võin redise paari päeva pärast ära harvendada. Ainuke, keda pole veel näha, on porgand. Arvestades seda, et eelmisel aastal ei jaksanud ma neid maa seest väljagi tõmmata, ma nüüd mõtlen, et võib-olla poleks pidanud panemagi. Ei ole meil siin porgandile meeldiv maapind. Kui sealt miskit paari nädala pärast ei ilmuta, siis keeran segamini ja panen vist üldse midagi muud asemele.
Ema saatis mulle hiljuti paki, kus oli muuhulgas ka Tõnu Õnnepalu raamat "Pariis". Selle kaane peale on joonistatud linna kaart. Selles suures tänavate rägastikus on hästi lihtne kohe ühte punkti märgata- seda, kust kõik tänavad alguse saavad. Tead, mis koht see on? Notre Dame loomulikult.
Lähengi nüüd oma raamatut lugema ja soovin sulle mõnusat õhtut!
Bisous
No comments:
Post a Comment