Kell on umbes pool üksteist hommikul, kui me Luxembourgi ülemise linna vanalinna osas korraks seisma jääme ja kaardi esimest korda lahti võtame. Me oleme kakskümmend minutit varem Luxembourgi rongijaamas rongilt maha astunud, natuke kangeks jäänud koibi sirutanud, koti üle õla visanud, kaamera välja võtnud ja kesklinna silte jälgides astuma hakanud. Päike paistab aga õhk on veel mõnusalt jahe ja me oleme käsikäes valmis uut linna avastama.
Luxembourg on jagatud uueks ja vanaks linnaks, ja see viimane omakorda veel ülemiseks ja alumiseks. Nende kahe viimase linnaosa vahel saab liikuda tasuta liftidega, mis pidavat kokku hoidma ligi 15 minuti pikkuse teekonna. Lifte on linnas kaks ja me kasutasime neist ühte ning leidsime otsekohe, et tegu on äärmiselt mõnusa ja muheda ühistranspordi liigiga.
Uues linnas ei ole meiesugustel turistidel väga midagi avastada, seetõttu võtame rongijaamast kohe suuna vana linna poole. Nagu esmakordselt Tallinna sattuja läheb ka enne Raekoja platsile kui Mustamäe paneelmajade vahele. Rongijaamast vanalinna viib põhimõtteliselt üks pikk sirge tänav, mille äärde jääb ka meie hotell. Sellestsamast teest saab ühel hetkel suur sild, mille all laiub Petrusse org ja mis pakub esimesi vaateid künklikule linnale ja looklevale linnamüürile.
Üsna märkamatult jõuamegi peagi vanalinna kitsaste tänavate rägastikku ja veel hetk, ning seisamegi natuke nõutult suurhertsogi pamee ees, suutmata otsustada, kas siit edasi minna nüüd paremale või vasakule....
Ma isegi ei tea miks me just turule otsustame minna. Harjumusest? Rediseid ja porgandeid ei ole meil igatahes plaanis suveniiriks osta. Kohalikku turumellu hetkeks sukeldumine annab siiski mingi pildi kohalikust elust-olust ja seda me võib-olla otsisimegi. Harjumuspäraste turu puu-ja juurviljalettide kõrval oli neil sel laupäeval rohkem nagu lillelaat- nii palju kevadisi lõikelilli ja veel rohkem pisikesi potitaimi, mis ilmselt õige pea korterite rõdude servadele ilmuma hakkavad.
Turule ring peale tehtud, jalutasime natuke aega niisama sihitult mööda kitsaid tänavaid.
Imetlesime hoonete arhitektuuri, mis on tegelikult küll äärmiselt sarnane ükskõik millise prantsuse linna hoonestusega. Samasugused kõrged kitsad aknad ja aknaluugid, pisikesed sepistatud ääristega rõdud, palju pisidetaile ja kaunistusi. Silma jäid valdavalt hästi heledad fassaadid ja kuna meile sattus päikesepaiste ja sinine taevas, mis seda heledust veel eriti rõhutas, siis jäi linnast väga helge ja puhas üldmulje.
Alumisel parempoolsel pildil olevat vaateplatvormi (meie ringkäigu alguspunkti) nimetavad kohalikud kõlava uhkusenoodiga hääles "Euroopa kaunima vaatega rõduks". Ma ei tea. Mu meelest olid mõningad Itaalias nähtud vaateplatvormid vaatega... kas see siin just kõige kaunim oli...
Aga eks igal riigil või linnal on soov millegi erakordsega silma ja meelde jääda. Eestlased on juba tükk aega uhked oma Euroopa kõige võluvama jõuluturu üle, las siis luxembourglastel olla nende uhke rõdu. Vaade oli ju tegelikult ilus ja turiste oli palju.
Jalutuskäigud linnamüüril on vist see kõige populaarsem what-to-do in Luxembourg tegevus.
Avanevad vaated on ilusad ja linnamüür suures osas väga hästi säilinud. Mul oli seal jalutades selline tunne, et see on Tallinna omast ainult õige pisut muljetavaldavam.
Kui meie vanalinn seostub mulle millegipärast pigem halli, vihmasabinase ja hästi uduse novembrikuu meeleoluga, siis siin tundusid need paksud müürid kuidagi helgemad. Veider kirjeldus ma tean. Aga ilmselt oli asi lihtsalt selles, et meile sattus esimest korda seal olles nii ilus ilm ja ümberringi olid kõik need õitesse puhkenud puud, millest turistid tegid umbes samapalju pilte kui paleehoonest.
Mina. Turist.
Linnavaadetele lisasidki vürtsi need imeilusad õites puud ja... kraanad.
Absoluutselt igas ilmakaares jäi meie silmavaatele ette vähemalt üks kraana ja ehitustanner. Kõige rohkem oli ühes muidu täiesti piltpostkaardilikus vaates vist seitse kraanat.
Vana linna ülemises osas olid lisaks paljud tänavad üles kaevatud ja seetõttu blokeeritud ja üleüldse tundus meile, et Luxembourgis on parasjagu suur ehitusbuum käimas.
Meie pärastlõunane ringkäik viis meid keskusest ka natuke väljapoole- nägime ära moodsa kunsti muuseumi ja Luxembourgi filharmoonia moodsa valge hoone. Põgusalt põikasime ka Euroopa Liidu kõikvõimalike institutsioonide klaaskarpide maailma ja leidsime üles ka tänava, kus asuvad kõik maailma pangad. Aga nende moodsate betoon-klaas hoonete võlu ei kestnud kaua, õige pea olime tagasi vanalinna keskmes, munakividega sillutatud kitsastel tänavatel.
Vana linna osale saab kahe päevaga päris mitu ringi peale teha ja nagu ma eelmisel korral vist mainisin, olid meil pühapäeva lõunaks marsruudid juba täitsa peas.
Peale ringkäiku suundusime lõpuks esimest korda oma hotelli. C oli astutud kilomeetritest väsinud, nii et tema otsustas hotelli padja pehmust testida. Kuna mina aga päeval magada ei oska, kasutasin ma oma vabadust selleks, et natukene mööda rõivapoode käia. Neis, mida mul endal oma linnas pole. Leidsin ühe toreda uue rõivabrändi, millest varem kuulnudki polnud. Nende kleidid ja jakid paitasid täpselt minu ilumeelt.
Ostlemised ja uinakud seljataga, suundusime õhtust sööma.
Taaskord vanalinna, seekord alumise linna ossa, kuhu on rajatud omapärane baaride ja restoranide tänav. Selline, mille mõlemas otsas seisab turvamees ja mis pidavat olema kohalike number üks väljaskäimise koht. Jõudsime sinnakanti umbes seitsme ajal ja istusime klaasi veini ja õlle taha ning ootasime, et koht inimestega täituks. Michelini giidiraamatki ütles, et kohalikud alustavad apero'ga juba kella 18.00 ajal... meie ei näinud aga seitsme ajal veel eriti kedagi. Eriti sotsiaalsemaks ei muutunud asi ka kaheksa, üheksa, ega ka kümne ajal. Restoranis, mille valisime õhtustamiseks, oli küll meie eine lõpuks peaaegu et täitsa täis, aga kui me restoranist välja astusime, oli toosama tänav ikka pea inimtühi.
Nagu ka pea kogu ülejäänud linn.
Restoranist tagasi hotelli jalutades ei kohanud me vahepeal mitte ainumastki hinge. Ometi oli laupäeva õhtu ja me olime omast arust Euroopa ühes pealinnas. Pimedus, tänavalaternate tuled, meie teekonda saatev kivine linnamüür ja inimtühjad tänavad lõid mulje justkui oleksime sattunud mõnda kummituslinna. See õhtune jalutuskäik oli veidi kõhedalt äge.
Pühapäeval ärkasime hilja. Nautisime rikkalikku hotelli hommikusööki ja pakkisime asjad kokku. Kuna meie rong läks tagasi alles hilislõunal, suundusime taaskord linna, et minna linnamüüri bastionikäikudesse. See on teine kindel must-do Luxembourgis ja kuigi giidiraamatus oli kirjas, et 7 euro eest veedad sa seal keskmiselt 20 minutit, siis meie kogemuse põhjal võib seal küll tunduvalt pikemalt ekselda.
Me jäime oma weekend get-away'ga ülimalt rahule. Luxembourg on selleks justkui loodud.
Kuigi meil aprillikuu nädalavahetusteks on praegu hoopis teistsugused plaanid, siis nende hiljutiste positiivsete reisiemotsioonide ajel võiks vahetevahel ikka uurida, kuhu siit rongiga saab veel sõita...
Järgmiste reisikirjadeni!
Bisous
No comments:
Post a Comment