Suvepuhkused pole enam kaugel ja kuigi mu ülemus pole minu suvepuhkuse nädalaid ikka veel ära otsustanud, on meil reis Senegali juba ammu ostetud. Me tegelikult päris niisama ikka mitmetuhandest reisi ära ei bookinud, kaks nädalat on kindlalt teada, lihtsalt kolmas on veel otsustamisel. Puhkusepäevad teada või mitte, me oleme igatahes mõtetega juba reisil.
Plaanime troopiliste haiguste keskusesse aega kinni panna, et tungivalt soovitatavaid vaktsiine (kollapalavik ja profülaktika malaaria vastu) teha. Üks meist (aga ma ei ütle kes, eks) planeerib vaikselt juba kaasavõetavat garderoobi. Ja ma lugesin läbi oma öökapil olnud giidiraamatu Senegali kohta.
Plaanime troopiliste haiguste keskusesse aega kinni panna, et tungivalt soovitatavaid vaktsiine (kollapalavik ja profülaktika malaaria vastu) teha. Üks meist (aga ma ei ütle kes, eks) planeerib vaikselt juba kaasavõetavat garderoobi. Ja ma lugesin läbi oma öökapil olnud giidiraamatu Senegali kohta.
Sellest, kuidas me reisi valisime ja meie esimesest reisibüroo kogemusest kirjutasin natukene juba SIIN postituses, täna tuleb eeldatavasti juttu põhiliselt Senegalist, sest ega ma sellest riigist enne eriti midagi ei teadnud. Aafrikasse lähen esimest korda, C niisamuti, ja üleüldse on see meie jaoks ikka üsna eksootiline sihtpunkt.
Senegal paikneb Lääne-Aafrikas, Atlandi ookeani ääres. Pealinn Dakar asub Rohuneeme poolsaarel ja on selle mandri läänepoolseim linn. Dakarist teadsin seda, et see on kunagise Pariisi-Dakari ralli finishipaik. Nüüd korraldatakse muide seda rallit hoopiski teisel mandril- lõuna-ameerikas, aga millegipärast ikka sama nime all...
Eestikeelsest meediast Senegali kohta midagi otsida on suht tulemusetu, artikleid lihtsalt pole. Ei tahaks uskuda, et keegi kunagi käinud pole aga kohalikud nimekamad reisibürood tutvustavad Senegali ikka üsna napilt ja pinnapealselt. Tallinnast ilmselt on Dakari natuke pikem ja keerulisem minna ka. Meie lendame Pariisist AirFrance'iga otse pealinna. Lennu ketvus on umbes kolme kahetunnise filmi jagu ja ajavahe on suvisel perioodil vaid 2 tundi.
See oli ka üks olulisemaid põhjuseid, miks me kuhugi kaugemale minna ei tahtnud, Mehhikosse või Uus-Meremaale näiteks. Et meil on vaid nädal kohal olemiseks, oleks väga mõttetu veeta esimesed kaks kuni mitu päeva lihtsalt ajavahega kohanemisele.
Pealinna, kus elab üle miljoni inimese, pole meil esialgu üldse plaanis minna. Meie hotell asub Dakarist mingi x arv kilomeetreid lõuna pool, hoopis väiksemas asulas. Kuna Google maps pole sinnakanti teid mõõtma sattunud, siis ma ei oska sulle isegi mitte umbkaudselt öelda, kui kaugel me pealinnast asume. Ja kui kaua võtab aega sõit lennujaamast hotelli. Meie hotellipaketis on need edasi-tagasi sõidud kõik juba organiseeritud, nii et ise ei pea me kohapeal millegagi tegelema.
Kuigi teedevõrgustik on seal kohati isegi meie mõistes olemas (Dakarist väljapool on peateed küll kõik vist kruusateed), siis ise omapäi ei soovitata sõitmisi ette võtta. Ja mitte sellepärast, et omaette reisimine oleks kuidagi erilist moodi ohtlik. Ei, lihtsalt meie oleme harjunud teedemärgistustega, suunaviitadega, piirkiirustega ja liikluseeskirjadega. Seal maal toimib mingi teistsugune süsteem, millesse sukeldumine ei ole nädalastele turistidele soovitatav. Puhkuse zen seisundi asemel tabab vaest turisti suure tõenäosusega hoopiski ahastus, hirm, stress ja paanika.
Kõikide ekskursioonide jaoks, mida plaanime teha, võtame hotellist kohaliku autoga giidi. Teenus, mis maksab terveks päevaks umbes 50 euri inimese kohta, on väga väike summa, mida maksta, võrreldes omapäi üritamise närvi- ja ajakuludega.
Senegali peetakse Aafrika üheks "euroopalikumaks" ja turvalisemaks riigiks ja kõikides turismiartiklites kirjutatakse, et naistel on ohutu seal ka üksi ringi reisida. Mulle tundub selline kirjeldus tänapäeva maailmas üheaegselt nii uskumatult šokeeriv kui ka mingil määral kindlust andev. Hirmus, kuhu me jõudnud oleme ja kuhu me niimoodi edasi läheme... See, kas sinna on ikka ohutu reisida, oli mu esimene mõte, kui me reisibüroos reise valima hakkasime. Sellele järgnes kohe küsimus selle kohta, kas ma pean oma pead, põlvi ja õlgu katma.
Põhimõtteliselt võiksime me veeta kõik oma puhkusepäevad vaid hotellis. Meil on pakett, kus kõik on hinnas, nii et me ilmselt veedamegi palju aega lihtsalt hotelli basseini ääres ja mererannas. Kui sa oled näinud meie hotellist pilte (vaata seda eelmist postitust, mille lingi ma siia ülesse panin), siis põhimõtteliselt ei peakski kuhugi mujale minema... palmid, meri ja rannaliiv on toast välja astumise kaugusel.
Meil on siiski plaan ette võtta ka mõned ekskursioonid. Et prantsuse peakokaga hotellielamusest ka midagi rohkem kohalikku näha ja kogeda. Kuigi ma arvan, et see kohalik elu-olu, mida meiesugustele turistidele näidatakse, ei ole ikkagi see päris-päris. Loomad (unistus on kaelkirjakule silma vaadata) ja loodus loodetavasti ikka on. Meil on plaanis Roosa järve äärde sõita- see on veel soolasem kui Surnumeri. Ühel päeval tahaks rahvusparki safarile minna (loe: unistus kaelkirjakule silma vaadata) ja ühel päeval võiks kohalikku turgu ja seda elu-olu siis ka uudistama minna.
Suuri plaane me ette ei tee, sest meie puhkuse ajal on Senegalis vihmaperiood. Üleüldse on seal riigis kaks aastaaega- põuane ja kuiv suvi, mis kestab oktoobrist juunini ning juulist septembrini vältav vihmaperiood. Sealne vihmaperiood ei tähenda lõppematuid mussoon-vihmasid, pigem sajab seal korra tugevat padukat ja viie minuti pärast tuleb päike jälle välja. Lisaks sellele on vihmaperioodil kogu loodus lopsakalt roheline ja puud-põõsad-lilled värvikirevates õites, aafrika kuulsad baobab'id ehk ahvileivapuud on kaetud roheliste lehepesade ja küpsete viljadega, turuletid ägavad eksootiliste puuviljade all... Looduse mõttes pidi vihmaperiood olema imeliselt etem kui tolmune ja kuiv suvi.
Senegali ametlik keel on prantsuse keel, kuigi enamus inimesi pidavat rääkima kohalikku keelt wolof'it. Keel, milles aitäh on "dieureudieuf" ja nägemist "manguidem" Dieu...... mis?
Ma arvan, et me katsume kõigepealt prantsuse keelega hakkama saada ja siis võtame käed-jalad-viiped appi.
Riigis domineerib 90% ulatuses islamiusk, ülejäänud 10% on kristlased, nii protestandid kui rooma-katolikud. Senegalis elab mitmeid etnilisi gruppe, 43% rahvastikust kuulub Wolof'i hõimu. Eurooplasi elab Senegalis umbes 50 000. 16 miljonilise elanikkonna hulgas ei ole seda just eriti palju. Ma pean harjuma selle mõttega, et eks ma ikka paistan seal hästi silma.
Mis puudutab rõivastust, siis igalt poolt kinnitatakse, et ma ei pea usulistel põhjustel kinni katma ei oma pead, õlgu ega põlvi. Pigem tuleb need kõik katta sääskede või päiksekaitseks. Kohalikud naised pidavat pigem kandma traditsioonilisi erksavärvilisi senegali rahvarõivaid ja euroopalikku rõivastust. Kuigi ma loen, et lühikesed püksid ja top ei pidavat tõmbama mingit erilist tähelepanu, siis mul on tunne, et ma valin igaks juhuks kaasa pigem põlvini linased kleidid ja natuke katvamad pluusid. Seda eriti, et me ei reisi sinna just kõige kuumemal perioodil. Vihmajopet läheb nagunii vaja ja see pole ka just kõige paljastavam rõivaese.
Senegal paikneb Lääne-Aafrikas, Atlandi ookeani ääres. Pealinn Dakar asub Rohuneeme poolsaarel ja on selle mandri läänepoolseim linn. Dakarist teadsin seda, et see on kunagise Pariisi-Dakari ralli finishipaik. Nüüd korraldatakse muide seda rallit hoopiski teisel mandril- lõuna-ameerikas, aga millegipärast ikka sama nime all...
Eestikeelsest meediast Senegali kohta midagi otsida on suht tulemusetu, artikleid lihtsalt pole. Ei tahaks uskuda, et keegi kunagi käinud pole aga kohalikud nimekamad reisibürood tutvustavad Senegali ikka üsna napilt ja pinnapealselt. Tallinnast ilmselt on Dakari natuke pikem ja keerulisem minna ka. Meie lendame Pariisist AirFrance'iga otse pealinna. Lennu ketvus on umbes kolme kahetunnise filmi jagu ja ajavahe on suvisel perioodil vaid 2 tundi.
See oli ka üks olulisemaid põhjuseid, miks me kuhugi kaugemale minna ei tahtnud, Mehhikosse või Uus-Meremaale näiteks. Et meil on vaid nädal kohal olemiseks, oleks väga mõttetu veeta esimesed kaks kuni mitu päeva lihtsalt ajavahega kohanemisele.
Pealinna, kus elab üle miljoni inimese, pole meil esialgu üldse plaanis minna. Meie hotell asub Dakarist mingi x arv kilomeetreid lõuna pool, hoopis väiksemas asulas. Kuna Google maps pole sinnakanti teid mõõtma sattunud, siis ma ei oska sulle isegi mitte umbkaudselt öelda, kui kaugel me pealinnast asume. Ja kui kaua võtab aega sõit lennujaamast hotelli. Meie hotellipaketis on need edasi-tagasi sõidud kõik juba organiseeritud, nii et ise ei pea me kohapeal millegagi tegelema.
Kuigi teedevõrgustik on seal kohati isegi meie mõistes olemas (Dakarist väljapool on peateed küll kõik vist kruusateed), siis ise omapäi ei soovitata sõitmisi ette võtta. Ja mitte sellepärast, et omaette reisimine oleks kuidagi erilist moodi ohtlik. Ei, lihtsalt meie oleme harjunud teedemärgistustega, suunaviitadega, piirkiirustega ja liikluseeskirjadega. Seal maal toimib mingi teistsugune süsteem, millesse sukeldumine ei ole nädalastele turistidele soovitatav. Puhkuse zen seisundi asemel tabab vaest turisti suure tõenäosusega hoopiski ahastus, hirm, stress ja paanika.
Kõikide ekskursioonide jaoks, mida plaanime teha, võtame hotellist kohaliku autoga giidi. Teenus, mis maksab terveks päevaks umbes 50 euri inimese kohta, on väga väike summa, mida maksta, võrreldes omapäi üritamise närvi- ja ajakuludega.
Senegali peetakse Aafrika üheks "euroopalikumaks" ja turvalisemaks riigiks ja kõikides turismiartiklites kirjutatakse, et naistel on ohutu seal ka üksi ringi reisida. Mulle tundub selline kirjeldus tänapäeva maailmas üheaegselt nii uskumatult šokeeriv kui ka mingil määral kindlust andev. Hirmus, kuhu me jõudnud oleme ja kuhu me niimoodi edasi läheme... See, kas sinna on ikka ohutu reisida, oli mu esimene mõte, kui me reisibüroos reise valima hakkasime. Sellele järgnes kohe küsimus selle kohta, kas ma pean oma pead, põlvi ja õlgu katma.
Põhimõtteliselt võiksime me veeta kõik oma puhkusepäevad vaid hotellis. Meil on pakett, kus kõik on hinnas, nii et me ilmselt veedamegi palju aega lihtsalt hotelli basseini ääres ja mererannas. Kui sa oled näinud meie hotellist pilte (vaata seda eelmist postitust, mille lingi ma siia ülesse panin), siis põhimõtteliselt ei peakski kuhugi mujale minema... palmid, meri ja rannaliiv on toast välja astumise kaugusel.
Meil on siiski plaan ette võtta ka mõned ekskursioonid. Et prantsuse peakokaga hotellielamusest ka midagi rohkem kohalikku näha ja kogeda. Kuigi ma arvan, et see kohalik elu-olu, mida meiesugustele turistidele näidatakse, ei ole ikkagi see päris-päris. Loomad (unistus on kaelkirjakule silma vaadata) ja loodus loodetavasti ikka on. Meil on plaanis Roosa järve äärde sõita- see on veel soolasem kui Surnumeri. Ühel päeval tahaks rahvusparki safarile minna (loe: unistus kaelkirjakule silma vaadata) ja ühel päeval võiks kohalikku turgu ja seda elu-olu siis ka uudistama minna.
Suuri plaane me ette ei tee, sest meie puhkuse ajal on Senegalis vihmaperiood. Üleüldse on seal riigis kaks aastaaega- põuane ja kuiv suvi, mis kestab oktoobrist juunini ning juulist septembrini vältav vihmaperiood. Sealne vihmaperiood ei tähenda lõppematuid mussoon-vihmasid, pigem sajab seal korra tugevat padukat ja viie minuti pärast tuleb päike jälle välja. Lisaks sellele on vihmaperioodil kogu loodus lopsakalt roheline ja puud-põõsad-lilled värvikirevates õites, aafrika kuulsad baobab'id ehk ahvileivapuud on kaetud roheliste lehepesade ja küpsete viljadega, turuletid ägavad eksootiliste puuviljade all... Looduse mõttes pidi vihmaperiood olema imeliselt etem kui tolmune ja kuiv suvi.
Senegali ametlik keel on prantsuse keel, kuigi enamus inimesi pidavat rääkima kohalikku keelt wolof'it. Keel, milles aitäh on "dieureudieuf" ja nägemist "manguidem" Dieu...... mis?
Ma arvan, et me katsume kõigepealt prantsuse keelega hakkama saada ja siis võtame käed-jalad-viiped appi.
Riigis domineerib 90% ulatuses islamiusk, ülejäänud 10% on kristlased, nii protestandid kui rooma-katolikud. Senegalis elab mitmeid etnilisi gruppe, 43% rahvastikust kuulub Wolof'i hõimu. Eurooplasi elab Senegalis umbes 50 000. 16 miljonilise elanikkonna hulgas ei ole seda just eriti palju. Ma pean harjuma selle mõttega, et eks ma ikka paistan seal hästi silma.
Mis puudutab rõivastust, siis igalt poolt kinnitatakse, et ma ei pea usulistel põhjustel kinni katma ei oma pead, õlgu ega põlvi. Pigem tuleb need kõik katta sääskede või päiksekaitseks. Kohalikud naised pidavat pigem kandma traditsioonilisi erksavärvilisi senegali rahvarõivaid ja euroopalikku rõivastust. Kuigi ma loen, et lühikesed püksid ja top ei pidavat tõmbama mingit erilist tähelepanu, siis mul on tunne, et ma valin igaks juhuks kaasa pigem põlvini linased kleidid ja natuke katvamad pluusid. Seda eriti, et me ei reisi sinna just kõige kuumemal perioodil. Vihmajopet läheb nagunii vaja ja see pole ka just kõige paljastavam rõivaese.
Ainuke hoiatus, mille peale ma sattusin, puudutab pildistamist. Lisaks sellele, et teatud asutustest (parlament, koolid, millegipärast ka lennujaam) ja võimuorganitest (politsei, sõjavägi) ei tohi pilti teha, kehtib seal ka üks kirjutamata reegel, mille rikkumine võib kaasa tuua sekeldusi ja näitab lugupidamatust. Nimelt tuleb ükskõik kellest fotot tehes, enne sellelt inimeselt luba küsida. Ja tuleb valmis olla, et tihti võidakse jah-ütlemise eest raha või kingitust küsida.
Ma võiksin sellest, mida ma lugenud olen, veel üsna pikalt siia kirjutada aga ma tõmban sellele postitusele siinkohal joone alla. Täiesti märkamatult on see kilomeetriseks veninud.
Ma arvan, et järgmine lugu Senegalist ilmub nüüd alles pärast meie puhkust ja räägib siis juba meie endi seiklustest, tähelepanekutest ja emotsioonidest, mida reisil kogesime.
Vahva, kui sa lugemisega siiamaani välja jõudsid. Järgmise reisikirjani.
Bisous
Ma võiksin sellest, mida ma lugenud olen, veel üsna pikalt siia kirjutada aga ma tõmban sellele postitusele siinkohal joone alla. Täiesti märkamatult on see kilomeetriseks veninud.
Ma arvan, et järgmine lugu Senegalist ilmub nüüd alles pärast meie puhkust ja räägib siis juba meie endi seiklustest, tähelepanekutest ja emotsioonidest, mida reisil kogesime.
Vahva, kui sa lugemisega siiamaani välja jõudsid. Järgmise reisikirjani.
Bisous
No comments:
Post a Comment