Meie ees elav vanaema müüs suvel oma maja maha ning hakkab nüüd omale uut ehitama. Eks tal ole natuke põhjust ka. Kõigist kuuest majast on just keskmistel kõige olematumad krundid ning omaette olla pole põhimõtteliselt mitte kuskil, igas küljes on keegi nina akna peal vastas. Keskmised majad olid esimesed, mis valmis said, nii et kui nemad sisse kolisid, ei olnud neil päris õiget ettekujutust, kui lähedale või kaugele ülejäänud neli maja ehitatakse. Ehitati loomulikult nii lähedale, kui seadus vähegi lubas, et ikka rohkem raha saaks tasku panna.
Uus krunt on vanaemal juba olemas, siit 5 km kaugusel, kuhu saab tunduvalt privaatsema elu luua. Tundub, et vanuses 60 pluss ei ole majaehituses ja kolimises midagi märkimisväärset, ta on ühe korra kolm aastat tagasi kogu selle asja juba läbi teinud. Peaks lootma, et meie oleme selles vanuses sama ettevõtlikud.
Tema kolimine tähendab seda, et millalgi oktoobris või novembris ehk siis üsna varsti, saame me omale ette uued naabrid, kuuldavasti perekonna, kus kasvab kolm väikest last. Tere tulemast jah...aga.... Meie esimene mõte oli, et meie väga vaikne neighbourhood muutub sellest hetkest ilmselt oluliselt lärmakamaks.
Ja kuna meie maja ning eesmise maja vahe on seadusega ette nähtud miinimum neli meetrit ning krunte eraldab pooles ulatuses meie kaks aastat tagasi istutatud mitte-veel-nii-väga-tihe hekk, siis ilmselt jõuavad kõiksugu muutused esimesena just meie kõrvu. Ja aeda.
Uus krunt on vanaemal juba olemas, siit 5 km kaugusel, kuhu saab tunduvalt privaatsema elu luua. Tundub, et vanuses 60 pluss ei ole majaehituses ja kolimises midagi märkimisväärset, ta on ühe korra kolm aastat tagasi kogu selle asja juba läbi teinud. Peaks lootma, et meie oleme selles vanuses sama ettevõtlikud.
Tema kolimine tähendab seda, et millalgi oktoobris või novembris ehk siis üsna varsti, saame me omale ette uued naabrid, kuuldavasti perekonna, kus kasvab kolm väikest last. Tere tulemast jah...aga.... Meie esimene mõte oli, et meie väga vaikne neighbourhood muutub sellest hetkest ilmselt oluliselt lärmakamaks.
Ja kuna meie maja ning eesmise maja vahe on seadusega ette nähtud miinimum neli meetrit ning krunte eraldab pooles ulatuses meie kaks aastat tagasi istutatud mitte-veel-nii-väga-tihe hekk, siis ilmselt jõuavad kõiksugu muutused esimesena just meie kõrvu. Ja aeda.
Võib täitsa juhtuda, et meil tekib justkui üleöö motivatsioon võrkaed ka viimasele jupile ümber panna. Ja väravaehitusega arvatust pisut varem alustada.
Meie kõrval elavad noored- S&B ei koli kuhugi, kuigi ma ühel silmapilgul seda vist isegi soovisin.
Me käisime neil mingil hiljutisel ajal külas õhtust söömas ja vestluse käigus tuli välja selline lugu.
Sellel ajal kui meie Senegalis kaelkirjakutest vaimustusime, kutsusid nemad B vanemad meie juurde, et neile meie maja näidata. Me ei räägi siin ümber maja jalutamisest, mis oleks veel kuidagi moodi okei olnud. Tuli välja, et nad olid neile toas korraliku ekskursiooni teinud. Ilma meie kohalolekuta, isegi ilma luba küsimata.
Sa oleks pidanud mu nägu nägema, kui see esimest korda mu teadvusesse jõudis.
Nagu... nagu... mismõttes????????
Me ei tea isegi päris täpselt, kes siin käisid, sest B vanemad on lahutatud. Isale oleme me paar korda üle aia küll tere hõiganud aga ema ei ole meile kunagi isegi mitte tutvustatud.
Sellel ajal kui meie Senegalis kaelkirjakutest vaimustusime, kutsusid nemad B vanemad meie juurde, et neile meie maja näidata. Me ei räägi siin ümber maja jalutamisest, mis oleks veel kuidagi moodi okei olnud. Tuli välja, et nad olid neile toas korraliku ekskursiooni teinud. Ilma meie kohalolekuta, isegi ilma luba küsimata.
Sa oleks pidanud mu nägu nägema, kui see esimest korda mu teadvusesse jõudis.
Nagu... nagu... mismõttes????????
Me ei tea isegi päris täpselt, kes siin käisid, sest B vanemad on lahutatud. Isale oleme me paar korda üle aia küll tere hõiganud aga ema ei ole meile kunagi isegi mitte tutvustatud.
Neil oli ja on täna ka (kuigi pärast seda lugu me korra isegi mainisime luku vahetamist) meie kodu võti igasuguste hädajuhtumite jaoks. Alguses, pärast kolimist, oli nii hea lihtne korraldada kõikvõmalike töömeeste tulekut-minekut. Sellel ajal kui me ise tööl olime, said naabrid nad lihtsalt sisse-välja lasta ja meie tegime nende juures samamoodi. Nendel samadel põhjustel on meil nende kodu võti. Aga mitte elu sees ei tuleks ma selle peale, et kutsuda enda tuttavaid, sõpru, kolleege, võhivõõraid bussist nende koju.
Meie puhkuse ajal käisid nad siin mu toalilli kastmas ja aiasaadusi sügavkülma panemas ning siis nii muuseas võtsid ühel sellisel korral kaasa ka võhivõõrad, et neile meie kodu näidata.
Meie puhkuse ajal käisid nad siin mu toalilli kastmas ja aiasaadusi sügavkülma panemas ning siis nii muuseas võtsid ühel sellisel korral kaasa ka võhivõõrad, et neile meie kodu näidata.
Kogu lugu tuli välja täiesti suvalisel hetkel vestluse käigus, S ise rääkis, nii muuseas.
Kas selline teguviis ei ületa mingit elementaarse viisakuse ja sotsiaalse käitumise normpiiri? Võib-olla on see mingi kultuuriline omapära, ehk ongi siin nii kombeks? Kuigi C reaktsiooni põhjal ma seda eriti ei usu, ta oli küll vähem häiritud kui mina, kuid siiski.
Mu meelest on see äärmiselt ebaviisakas ja ebamugav. Mul ei ole midagi selle vastu kui minu inimesed mu koju üksinda jäävad ja mu külmkapis süüa käivad otsimas, palun väga- minu kodu on sinu kodu, aga S&B-d tunneme me pisut rohkem kui kaks aastat ja seda sõprussuhet ilmestab kõige tabavamalt ehk väljend- laena mulle oma aiakäru. Me pole mingid eriliselt suured sõbrad, pigem ehk lihtsalt tavapärasest tihedamini läbikäivad üleaedsed. See on aga suhtestaatus, mis sellist teguviisi kuidagi õigustada või vabandada ei saa. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Olgugi, et mõni aeg pärast loo ilmsiks tulekut, oli meil see C-ga kodus aruteluks, siis naabritega vajus teema üsna kiirelt unustusse. Muu elu tuli tuhinaga peale ja järsku olid meil hoopis muud asjad mõtteis. Nemad seda imelikuks ei pidanud aga aru saades, et see meis ebamugavust põhjustas, ilmselt nad korduskülastust tegema ei hakka.
Bisous
Kas selline teguviis ei ületa mingit elementaarse viisakuse ja sotsiaalse käitumise normpiiri? Võib-olla on see mingi kultuuriline omapära, ehk ongi siin nii kombeks? Kuigi C reaktsiooni põhjal ma seda eriti ei usu, ta oli küll vähem häiritud kui mina, kuid siiski.
Mu meelest on see äärmiselt ebaviisakas ja ebamugav. Mul ei ole midagi selle vastu kui minu inimesed mu koju üksinda jäävad ja mu külmkapis süüa käivad otsimas, palun väga- minu kodu on sinu kodu, aga S&B-d tunneme me pisut rohkem kui kaks aastat ja seda sõprussuhet ilmestab kõige tabavamalt ehk väljend- laena mulle oma aiakäru. Me pole mingid eriliselt suured sõbrad, pigem ehk lihtsalt tavapärasest tihedamini läbikäivad üleaedsed. See on aga suhtestaatus, mis sellist teguviisi kuidagi õigustada või vabandada ei saa. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Olgugi, et mõni aeg pärast loo ilmsiks tulekut, oli meil see C-ga kodus aruteluks, siis naabritega vajus teema üsna kiirelt unustusse. Muu elu tuli tuhinaga peale ja järsku olid meil hoopis muud asjad mõtteis. Nemad seda imelikuks ei pidanud aga aru saades, et see meis ebamugavust põhjustas, ilmselt nad korduskülastust tegema ei hakka.
Bisous
No comments:
Post a Comment