Kaunist pühapäeva!
Seekordne random thoughts on eriväljaanne sellest, mis vahepeal on juhtunud.
Senegali jutte postitades lubasin, et lõpuks tuleb tagantjärgi postitus ka sellest, mis päris elus sel ajal toimus, kui siin ainult puhkusejutud ilmusid. Täna tundub olevat just õige päev eelnevatest nädalatest kokkuvõtte tegemiseks.
Alustame augustikuu eelviimasest nädalavahetusest.
Me olime kaks päeva varem kolmenädalaselt reisilt naasnud, kohvrid olid Kalevi komme alles täis ja pesunöörid lookas, kui pühapäeval F&J koogiga külla tulid. Nad hakkasid järgmisel nädalavahetusel abielluma aga enne veel oli neil vaja meid- eelkõige C-d näha, sest C oli see, kelle nad olid välja valinud ennast paari panema. Fakt, et C sellise ülesande endale sai, oli meile teada juba suve algusest, nädal enne pulma olid puudu veel ainult kõik tseremoonia kulgemise detailid.
Nad andsid C-le üsna vabad käed, ja nii ta järgmised 7 päeva kõnet kirjutas. Töölaua alune mattus kokkukäkerdatud paberitesse ja mida lähemale laupäev jõudis, seda vähem C kõnest rääkis. Ilmselt oli see mingisugune stressitoimetuleku mehhanism. Terve suve tegi ta sellel teemal põhiliselt ainult nalja, aga pulmapäeva hommikuks oli tal seitsme leheküljepikkune tekst valmis kirjutatud ja kronomeetriga kõnepidamise aeg välja mõõdetud. Ta tunnistas hiljem, et tseremoonia alguses värisesid tal käed niivõrd, et ta pidas targemaks oma kaasavõetud paberid käeshoidmise asemel lauale asetada.
Mina sain tol samal nädalavahetusel pruutpaarilt salajase ülesande tseremooniameistrile kostüüm meisterdada. Vaja oli Cupido inglitiibu ja tema peamist töövahendit- armastuse noolt&vibu.
Terve järgneva nädala kirjutas üks meist õhtuti kõnet, otsis netist pulmakõnesse sobivaid tsitaate ja muud sellist ning teine lõikas valgest paberist sulgi välja, et inglitiibu meisterdada. Viimased ööd läksid mõnel meist kõik üle südaöö.
Augusti viimasel päeval olime tunnistajaks F&J pulmale. C kõne ja tseremoonia kiideti heaks nii sõprade kui vanaemade poolt. Oli nalju ja oli toredaid mälestusi ja armastusetsitaate ja üleüldse, ta sai hoolimata värisevatest kätest suurepäraselt oma rolliga hakkama. Ma olin nii uhke. Kui sa oled temaga isiklikult kohtunud, siis tead, et rääkimine ükskõik millisel teemal ei valmista talle üldiselt mingit probleemi aga parimate sõprade pulmatseremoonia läbi viimine on ikka nõks teine teema.
Pulm oli imeilus, päev täis armastust ja ilusaid inimesi. Kogu meie sõpradekamp olid nüüd vist juba traditsiooniliselt (teist korda võib ju juba traditsiooniks lugeda?) pruutneitsid-peiupoisid. Kõigil meil tüdrukutel olid ühesugused kleidid-lillekroonid ning poistel püksid-särgid-traksid-kikilipsud. Me olime ilusad. Ja meil oli imeilus pruutpaar.
Pidu kestis hommikuni, viimane pilt photobox'is tehti 5.30 varahommikul ja järgmine päev hajus peomeeleolus kuidagi märkamatult õhtusse.
Ahjaa, ma püüdsin pruudikimbu kinni, mispeale kukkusid kõik mind musitama, kallistama ja õnnitlema nagu ma oleks just sõrmuse sõrme saanud. 👀
Pulmast tagasi, läksime meie esmaspäeva hommikul natuke väsinult tööle ja teisipäeval koju tulles ootas mind ees viis kuupmeetrit küttepuid.
Moodustasid nemad garaaži ees sellise ilusa suure kuhja aga ainuke, millest ma tahtsin mõelda, oli mu sulgpehme padi. Saatsin puuhunnikust vanematele pildi, uurides, kas nad hakkavad varsti lennukile minema, et appi tulla. Ema saatis vastu sõnumi, et tal selg haige...
Kolm nädalat enne seda ja kolm nädalat pärast seda teisipäeva, lubas ilmateade meile imeilusat ja kuiva ilma. Välja arvatud puude saabumisele järgnev kolmapäev, mil hoiatati päev otsa kestva paduvihma eest. Puud olid hunnikus loomulikult täiesti kuivad, müüja rõhutas seda ekstra umbes kolm korda ja muidugi ei raatsinud me lasta neil järgmisel päeval totaalselt läbi liguneda. Kui C õhtul kell 7 koju jõudis, hakkasime garaaži esimest riita laduma ja kell oli vist 11 õhtul, kui meil jaks otsa lõppes. Kogu ülejäänud hunnik, mis veel väljas oli, selle tassisime käruga lihtsalt garaaži põrandale ja jätsime nädalavahetust ootama.
Nädalavahetus jõudis kätte aga puud jäid puutumatult garaaži põrandale, sest reedel pärast tööd pakkisime oma tekid-padjad autosse ja võtsime ette teekonna teisele poole Prantsusmaad, aitamaks sõpradel uude koju kolida. Pärast kuute tundi autosõitu olime me tippvormis kolima hakkamiseks. Nali. Me vajusime jalapealt madratsile, mis meid juba ootas.
Hommikul oli äratus, õnneks värskete croissante'idega ja edasi läksime vanasse kodusse kaste pakkima ja mööblit tassima ning päevaga sai vana kodu tühjaks ja uus päris elamiskõlbulikuks.
Pühapäeva pärastlõunal asusime tagasiteele, jälle 6 tundi autos. Aeg, mille jooksul ma sorteerisin ära kõik oma telefonis olnud mitusada puhkusepilti. Ütleks, et olid väga kasulikult veedetud tunnid. Koju jõudes ootas meid toas 17 soojakraadi, nii et me saime esimest korda sellel sügisel magamistoa radiaatori tööle panna ning järgmisel õhtul esimest korda kaminasse tule teha. Ma ei olnud unustanud, kui mõnus on küdeva kamina ees selga soojendada.
Võluväge me ei tunne, nii et sõprade juurest tagasi jõudes olid puud millegipärast ikka põrandal hunnikus.
Esmaspäeval olime tagasi tööl (jälle natuke väsinult, esmaspäevad on viimasel ajal kõik natuke rasked olnud millegipärast) ning nädala sees said lõpuks kõik puud ikkagi riita laotud. C sõitis muidugi selleks ajaks Hispaaniasse ja jättis mu seda tööd üksi tegema aga vähemalt tõi ta mulle sealt kingituseks mu lemmikmagustoitu. Vahemärkusena peab vist igaks juhuks mainima, et ta ei põgenenud puude ladumise eest, reis oli ikka tööasjus aga tuli lihtsalt väga ootamatult ja sattus niigi tegusale nädalale.
Eelmisel nädalal olin niisiis paar päeva üksinda kodus aga ega ma ei pannud seda eriti tähelegi, sest mul oli endal piisavalt tegemist.
Laupäeva hommikul sõitsime Basel'i lennujaama (2 tundi autosõitu), sest mu täditütar, kes elab Šotimaal, lendas meile nädalavahetuseks külla.
Tuli välja, et me ei olnud 7 aastat kohtunud. Võid ette kujutada, et juttu meil jätkus. Selle sama laupäeva hommikul jõudis meie juurde esimest korda ka Prantsusmaa teises otsas elav C õde, kes samuti nägi meie uut kodu esimest korda. Tal olid kaasas kaks sõpra, kellega nad olid parasjagu teel Saksamaale kahenädalasele puhkusereisile. Nad tegid meie juures sõitmisest puhkepäeva ning jätkasid teekonda pühapäeva hommikul.
Laupäeval käisime kõik koos maja taga metsas ja järve ääres jalutamas. Pühapäeva hommikul saatsime õe Saksamaa poole ja ise pakkisime kokku piknikukorvi ning sõitsime üles mägedesse. Näitasime täditütrele Alsace'i armsaid linnakesi, käisime viinamarjaistanduses jalutamas ja kohalikku veini degusteerimas. Sõitsime terve päeva Alsace'is ringi ja koju jõudes vajusime vooditesse.
Ma ei tea, kas meie nädalavahetuste programmid on nii väsitavad või oleme meie lihtsalt ühtäkki vanaks jäänud? Ma arvan, et ma panustan sellele esimesele. Täditütar läks esmaspäeva hommikul Luxembourg'i ning meie taaskord tööle.
See oli selle nädala esmaspäev. Käesolev on üle pika aja nädalavahetus, mil me oleme kahekesi ja mil me oleme omas kodus. Nii hea on siin olla.
Eile käisime toidupoes ja aianduskeskuses. Nii head argised tegevused ja kuhugi minemiseks ei ole vaja sadu kilomeetreid maha sõita. Õhtul käisime hoopis jalgratastega metsaradadel sõitmas. Täna lõikasime hekke ja viljapuid ning tegime esimesi sügistöid aias. Istutasin terrassipottidesse sügislilled ja saime lõuna ajal grillida ning terrassil süüa. Hea on kodus olla.
Järgmine nädalavahetus on meil vist külalised ja sealt edasi sõidame Strasbourg'i ühele sõbrale appi, et uues korteris seinu lammutada. Siis on mingi nädalavahetus vaja minna teda kolima ja edasisi plaane ma enam peast ei tea...
See sügis tundub olevat kõike muud kui sündmustevaene.
Bisous
Seekordne random thoughts on eriväljaanne sellest, mis vahepeal on juhtunud.
Senegali jutte postitades lubasin, et lõpuks tuleb tagantjärgi postitus ka sellest, mis päris elus sel ajal toimus, kui siin ainult puhkusejutud ilmusid. Täna tundub olevat just õige päev eelnevatest nädalatest kokkuvõtte tegemiseks.
Alustame augustikuu eelviimasest nädalavahetusest.
Me olime kaks päeva varem kolmenädalaselt reisilt naasnud, kohvrid olid Kalevi komme alles täis ja pesunöörid lookas, kui pühapäeval F&J koogiga külla tulid. Nad hakkasid järgmisel nädalavahetusel abielluma aga enne veel oli neil vaja meid- eelkõige C-d näha, sest C oli see, kelle nad olid välja valinud ennast paari panema. Fakt, et C sellise ülesande endale sai, oli meile teada juba suve algusest, nädal enne pulma olid puudu veel ainult kõik tseremoonia kulgemise detailid.
Nad andsid C-le üsna vabad käed, ja nii ta järgmised 7 päeva kõnet kirjutas. Töölaua alune mattus kokkukäkerdatud paberitesse ja mida lähemale laupäev jõudis, seda vähem C kõnest rääkis. Ilmselt oli see mingisugune stressitoimetuleku mehhanism. Terve suve tegi ta sellel teemal põhiliselt ainult nalja, aga pulmapäeva hommikuks oli tal seitsme leheküljepikkune tekst valmis kirjutatud ja kronomeetriga kõnepidamise aeg välja mõõdetud. Ta tunnistas hiljem, et tseremoonia alguses värisesid tal käed niivõrd, et ta pidas targemaks oma kaasavõetud paberid käeshoidmise asemel lauale asetada.
Mina sain tol samal nädalavahetusel pruutpaarilt salajase ülesande tseremooniameistrile kostüüm meisterdada. Vaja oli Cupido inglitiibu ja tema peamist töövahendit- armastuse noolt&vibu.
Terve järgneva nädala kirjutas üks meist õhtuti kõnet, otsis netist pulmakõnesse sobivaid tsitaate ja muud sellist ning teine lõikas valgest paberist sulgi välja, et inglitiibu meisterdada. Viimased ööd läksid mõnel meist kõik üle südaöö.
Augusti viimasel päeval olime tunnistajaks F&J pulmale. C kõne ja tseremoonia kiideti heaks nii sõprade kui vanaemade poolt. Oli nalju ja oli toredaid mälestusi ja armastusetsitaate ja üleüldse, ta sai hoolimata värisevatest kätest suurepäraselt oma rolliga hakkama. Ma olin nii uhke. Kui sa oled temaga isiklikult kohtunud, siis tead, et rääkimine ükskõik millisel teemal ei valmista talle üldiselt mingit probleemi aga parimate sõprade pulmatseremoonia läbi viimine on ikka nõks teine teema.
Pulm oli imeilus, päev täis armastust ja ilusaid inimesi. Kogu meie sõpradekamp olid nüüd vist juba traditsiooniliselt (teist korda võib ju juba traditsiooniks lugeda?) pruutneitsid-peiupoisid. Kõigil meil tüdrukutel olid ühesugused kleidid-lillekroonid ning poistel püksid-särgid-traksid-kikilipsud. Me olime ilusad. Ja meil oli imeilus pruutpaar.
Pidu kestis hommikuni, viimane pilt photobox'is tehti 5.30 varahommikul ja järgmine päev hajus peomeeleolus kuidagi märkamatult õhtusse.
Ahjaa, ma püüdsin pruudikimbu kinni, mispeale kukkusid kõik mind musitama, kallistama ja õnnitlema nagu ma oleks just sõrmuse sõrme saanud. 👀
Moodustasid nemad garaaži ees sellise ilusa suure kuhja aga ainuke, millest ma tahtsin mõelda, oli mu sulgpehme padi. Saatsin puuhunnikust vanematele pildi, uurides, kas nad hakkavad varsti lennukile minema, et appi tulla. Ema saatis vastu sõnumi, et tal selg haige...
Kolm nädalat enne seda ja kolm nädalat pärast seda teisipäeva, lubas ilmateade meile imeilusat ja kuiva ilma. Välja arvatud puude saabumisele järgnev kolmapäev, mil hoiatati päev otsa kestva paduvihma eest. Puud olid hunnikus loomulikult täiesti kuivad, müüja rõhutas seda ekstra umbes kolm korda ja muidugi ei raatsinud me lasta neil järgmisel päeval totaalselt läbi liguneda. Kui C õhtul kell 7 koju jõudis, hakkasime garaaži esimest riita laduma ja kell oli vist 11 õhtul, kui meil jaks otsa lõppes. Kogu ülejäänud hunnik, mis veel väljas oli, selle tassisime käruga lihtsalt garaaži põrandale ja jätsime nädalavahetust ootama.
Kolmapäeval ei sadanud mitte ühtegi piiska.
Hommikul oli äratus, õnneks värskete croissante'idega ja edasi läksime vanasse kodusse kaste pakkima ja mööblit tassima ning päevaga sai vana kodu tühjaks ja uus päris elamiskõlbulikuks.
Võluväge me ei tunne, nii et sõprade juurest tagasi jõudes olid puud millegipärast ikka põrandal hunnikus.
Esmaspäeval olime tagasi tööl (jälle natuke väsinult, esmaspäevad on viimasel ajal kõik natuke rasked olnud millegipärast) ning nädala sees said lõpuks kõik puud ikkagi riita laotud. C sõitis muidugi selleks ajaks Hispaaniasse ja jättis mu seda tööd üksi tegema aga vähemalt tõi ta mulle sealt kingituseks mu lemmikmagustoitu. Vahemärkusena peab vist igaks juhuks mainima, et ta ei põgenenud puude ladumise eest, reis oli ikka tööasjus aga tuli lihtsalt väga ootamatult ja sattus niigi tegusale nädalale.
Eelmisel nädalal olin niisiis paar päeva üksinda kodus aga ega ma ei pannud seda eriti tähelegi, sest mul oli endal piisavalt tegemist.
Laupäeva hommikul sõitsime Basel'i lennujaama (2 tundi autosõitu), sest mu täditütar, kes elab Šotimaal, lendas meile nädalavahetuseks külla.
Tuli välja, et me ei olnud 7 aastat kohtunud. Võid ette kujutada, et juttu meil jätkus. Selle sama laupäeva hommikul jõudis meie juurde esimest korda ka Prantsusmaa teises otsas elav C õde, kes samuti nägi meie uut kodu esimest korda. Tal olid kaasas kaks sõpra, kellega nad olid parasjagu teel Saksamaale kahenädalasele puhkusereisile. Nad tegid meie juures sõitmisest puhkepäeva ning jätkasid teekonda pühapäeva hommikul.
Laupäeval käisime kõik koos maja taga metsas ja järve ääres jalutamas. Pühapäeva hommikul saatsime õe Saksamaa poole ja ise pakkisime kokku piknikukorvi ning sõitsime üles mägedesse. Näitasime täditütrele Alsace'i armsaid linnakesi, käisime viinamarjaistanduses jalutamas ja kohalikku veini degusteerimas. Sõitsime terve päeva Alsace'is ringi ja koju jõudes vajusime vooditesse.
Ma ei tea, kas meie nädalavahetuste programmid on nii väsitavad või oleme meie lihtsalt ühtäkki vanaks jäänud? Ma arvan, et ma panustan sellele esimesele. Täditütar läks esmaspäeva hommikul Luxembourg'i ning meie taaskord tööle.
Eile käisime toidupoes ja aianduskeskuses. Nii head argised tegevused ja kuhugi minemiseks ei ole vaja sadu kilomeetreid maha sõita. Õhtul käisime hoopis jalgratastega metsaradadel sõitmas. Täna lõikasime hekke ja viljapuid ning tegime esimesi sügistöid aias. Istutasin terrassipottidesse sügislilled ja saime lõuna ajal grillida ning terrassil süüa. Hea on kodus olla.
Järgmine nädalavahetus on meil vist külalised ja sealt edasi sõidame Strasbourg'i ühele sõbrale appi, et uues korteris seinu lammutada. Siis on mingi nädalavahetus vaja minna teda kolima ja edasisi plaane ma enam peast ei tea...
See sügis tundub olevat kõike muud kui sündmustevaene.
Bisous
No comments:
Post a Comment