Ongi käes viimane suvepuhkuse lugu. Oli ka juba aeg, eks. Meie eelviimane päev Senegalis viis meid viimasele ekskursioonile Gorée saarele.
Gorée asub Dakari põhisadamast kahe kilomeetri kaugusel ja on üks Dakari 19nest district'ist või linnaosast.
Ehk siis me sattusime sinna sõites tegelikult hästi põgusalt ka pealinna Dakari aga see vahemaa linnapiirist sadamani oli siiski nii lühike, et midagi peale mõnede üpris harilike kõrghoonete ja üsna tavalise kortermajadega linnapildi meile sel teekonnal silma ei jäänud.
Gorée saar on Senegali reisivate turistide sihtpunkt number üks. Meiegi giidiraamatus oli see väga mitme tärniga ära märgitud ja oli meil seetõttu algusest peale reisplaanides. Päevad läksid aga lennates ja kui siis kätte oli jõudnud viimased kaks päeva Senegalis, ei olnud me järsku sugugi kindlad, et me sinna ikka jõuame. See asus meie hotellist üsna kaugel, mistõttu oli vaja tervet päeva ekskursiooniks ja meil oli ainult üks selline järgi. Lõpuks otsustasime mingi muu hotellile lähema vaatamisväärsuse vahele jätta ja ikkagi laupäeval saarele sõita. Laupäeva õhtul hotellis tagasi olles oli meil hea meel, et just niipidi otsustasime, saar oli sinnasõitu igati väärt.
Gorée on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Saare kõige tuntum ehitis on maison des esclaves ehk orjade maja, mis ehitati 1780-1784. See on üks saare vanimaid maju ning tänapäeval jutustab see maja, seal asuv door of no return ning seal täna töötavad inimesed orjade Ameerikasse saatmise lugu.
Majast ja tegelikult kogu saarest on kujunenud selle inimkonna traagiliseima sündmuse nö elushoidmise sümbol. Et iga järgnev põlvkond kuuleks, õpiks ega unustaks seda perioodi meie ajaloos. Kas ja kui palju orje sealt saarelt päriselt Ameerikasse saadeti, põhjustab ajaloolaste hulgas tänini hulganisti vaidlusi aga sellest hoolimata räägitakse just Goréel orjakaubandusest.
Saar ise on imeväike- ühtepidi 900 meetrit pikk ja teistpidi 350 meetrit lai. Kui me saare keskel ühel tänaval seisime, siis nii vasakule kui paremale vaadates paistis ookean. Seda ei koge just igal pool.
Gorée on Aafrika mandri kõige läänepoolseim tipp.
Seal elab püsivalt u 1700 inimest, tänu igapäevasele tihedale praamiühendusele Dakariga on seal aga pidevalt rohkelt turiste, mistõttu tundub nagu oleks saar üsna ülerahvastatud.
Paradoksaalsel kombel oli see üks ilusaimaid kohti, mida me Senegalis külastasime. Koloniaalajastu erksavärvilised majad- sammaste, värviliste aknaluukide ja punaste kivikatustega; munakivitänavad; palmid ja lopsakas linnataimede rohelisus; mere- ja liivarannavaated- see kõik kokku oli imeilus saar.
Meie giid Fafa oli organiseerinud meile taaskord autojuhi ja auto, mis meid hotellist sadamasse viis ning siis sinna meie tagasitulekut ootama jäi. Sadamas oli parasjagu suur grupp Ameerika sõdureid, kellel oli ilmselt vaba päeva puhul sama plaan mis meilgi- saarele minna. Mingi kohalike imenipiga õnnestus Fafal laevapiletid enne seda suurt gruppi ära osta (mis sest, et nad olid seal enne meid) ja nii pääsesime me pikast pikast sabasseismisest ja leidsime laeval omale enne teisi head istekohad.
Saarele jõudes tutvustas Fafa meile oma sõpra. Taaskord oli meil kaks giidi. Senegalile tüüpiliselt oli Fafal ka sellel saarel "nõbu", kes oli lahkelt nõus ainult meile kahele ekskursiooni tegema. Sellist võrgustikku nimetavad nad omakeskis seal "extended family", kõik tunnevad kõiki ja kõik on loomulikult suured sõbrad.
Me käisime orjade majas ekskursioonil, kus kuulsime orjadekaubanduse õudustest, mida me hoomame vaid niipalju, kui me suudame endale ette kujutada. Astusime kongidesse, kus orje hoiti ning ukseavasse, kust astuti laevale, et mitte kunagi enam tagasi pöörduda.
Hiljem tegime koos meie giididega tervele saarele ringi peale, kuulsime lugusid kohalikust elust tänasel päeval ja erinevate riikide okupatsioonide ajal minevikus. Käisime kirikus, saare turuväljakul, ja loomulikult turistidele suunatud suveniiritänaval, sellest ei pääse mitte kuskil.
Lõuna ajal viis Fafa meid oma teise suure sõbra juurde. Tema peab saarel restorani ning oli väga rõõmus, et sai meie kõhu eest hoolitseda. Söök jällegi põhimõtteliselt sama, mis eelmisel korral restoranis- valge riis koos friikartulitega ning grillitud köögiviljadega kalavardad. Me olime näljased ja söök oli väga maitsev.
Päev saarel möödus üsna kiirelt aga palavuse ja pideva liikumise tõttu väsitavalt. Tagasiteel me mõlemad vist isegi magasime hetkeks. Midagi sellist, mida me nädala eest- giidiga esimest korda autos viibides, ei oleks kumbki vist julgenud teha. Mäletad, me magamata ööd enne esimest ekskursioonipäeva? Nädala lõpuks tundsime me ennast temaga aga täiesti vabalt ja turvaliselt ning meil on tagasi vaadates ikka nii hea meel, et me ta sealt rannaliivalt esimesel päeval leidsime.
Senegalist on meil suuresti tänu temale hästi palju toredaid mälestusi.
Reisilugudel on selleks korraks joon all.
Bisous
No comments:
Post a Comment