Valmis safarile minema.
Looduspargi safari oli midagi, mida me kõige rohkem sellelt reisilt ootasime. Et saaks kaelkirjakuid ja zebrasid vabas looduses kohata. Me oleme suured loomaarmastajad. Me leppisime juba tükk aega enne reisi kokku, et emmast-kummast on vaja vähemalt üks nii hea pilt saada, mille saaks magamistoa seinale panna.
Täna on meil reisisuveniirina foto kaelkirjakutest magamistoas ja zebradest koridoris.
Meie väike minisafari kestis umbes 3 tundi, mille jooksul me nägime ära kõik rahvuspargis elavad loomaliigid. Senegalis ei ela ei elevante ega lõvisid, tiigreid, muidu oli loomariik aga täpselt nagu lõvikuninga filmis. Circle of life hakkas kohe peas mängima, kui esimesi loomi nägema hakkasime.
Meil oli taaskord auto ainult meile kahele, koos meie oma giidi, rahvuspargi kohustusliku oma giidi ja uue autojuhiga. Rahvusparki sisenemiseks on kindlasti vaja kasutada pargi autojuhti ja giidi, kes tunnevad teid ja loomade liikumisi, omapäi sinna seiklema ei pääse keegi.
Pargi autojuhid ja giidid vahetavad ringi sõites omavahel infot, nii leidsime me kaks ainukest Senegalis elavat valget ninasarvikut üsna lihtsalt üles.
Meie esimene kaelkirjak, keda me peaaegu ei märganudki, sest me silmad pole harjunud neid uhkeid loomi metsavahelt otsima.
Aga ta oli nii äge. Nii pikk. Toimetas rahulikult omas kõrges mullis ega lasknud end meist sugugi häirida. Kaelkirjaku vabas looduses nägemine oli üks unistusi, mida elu jooksul näha teoks teha tahtsin, sellele unistusele sai nüüd linnukese kirja.
Neid oli kaks. Üks ühel pool autot ja teine teisel pool.
Samamoodi nagu kaelkirjakud, ei olnud ka ninasarvikud meist sugugi häiritud. Ja kuigi nad liiginimetuse järgi peaksid olema valged, siis nagu sa näed, on nad reaalsuses pigem üsna hallid. Mõlema ninasarviku sarved on loodupargi töötajate poolt maha lõigatud, et salaküttidel ei oleks ahvatlust sinna küttima tulla. Ninasarviku sarv pidi olema nagu inimese sõrmeküüs, selle õige lõikamine ei tee loomale valu ning see kasvab ajapikku tagasi.
Mina ja härra ninasarvik.
C ja proua ninasarvik.
Elu täpselt nagu lõvikuninga filmis.
Lisaks kaelkirjakutele olid meie suured lemmikud zebrad. Nad on lihtsalt nii fotogeenilised loomad.
Ühel hetkel sattus neid me teele terve kamp ja pärast seda kui nad olid meid natuke aega uudistanud, otsustasid nad lihtsalt meie autost mööda kõndida ja oma teekonda jätkata. Zebrasid nagu ka kaelkirjakuid on looduspargis üsna arvukalt ja neil pidi päris palju sünde olema, nii et on lootust, et neid loomaliike näevad ka meie järeltulijate järeltulijad.
See lahkuvate zebrade pilt ripub meil nüüd mälestuseks koridori seinal.
Ettevaatust kaelkirjakud teel.
Beebikaelkirjakud.
Järgmise korrani. Siis juba meie viimasest seiklusest Senegalis.
Bisous
No comments:
Post a Comment