Mida teha, kui kogu aeg sajab?

 

Ma juurdlesin selle küsimuse üle täna endalegi ootamatult üsna pikalt.

Akna taga kallas nagu oavarrest. Tegin kaminasse tule ja keetsin tassitäie chai latte't, istusin diivanile, kerisin end pleedi sisse ja võtsin blogi lahti.  

Mitte et mul igav oleks. Tegelikult on hoopis vastupidi. Mu telefonis on nüüd juba mitu to-do-list'i ja erinevaid ideid keerleb peas rohkem kui mõistlik oleks. Aga. 

Esiteks pole ma ikka veel üldse harjunud sellega, et ma ei saa aias järsku enam mitte midagi teha. Siin sajab viimasel ajal KOGU aeg. Ja õhtust valget aega on aina napimalt. Seega keerleb järsku kogu elu ainult tubaste tegevuste ümber ja mul on tunne, et mul ilmnevad värskes õhus tegutsemise puudujäägi tõttu mingisugused võõrutusnähud. Kuidagi ei oska olla. 

Teiseks on paradoksaalsel kombel osad need to-do-list'i tegevused seotud ikka veel viimaste sügiseste aiatöödega, mis oleks kõik vaja ära teha enne kui lumi maha tuleb aga mida ei saa ega saa tehtud, sest noh... sajab. See on uskumatult tüütu. 

Et meil terve suvi praktiliselt ei sadanud piiskagi, siis nüüd üritab taevataat vist seda suvist põuaperioodi tasa teha. Täpselt niisugune tunne on. Jah, aitäh, väga tore. Esimesest nädalast täitsa piisas, neljas on juba ammu liiast. Muru on kõrbekollasest tagasi smaragdroheliseks muutunud ning seenekorjajad purustavad igapäevaselt kõikvõimalikke rekordeid. 

Kevade esimestest soojematest päevadest alates (mis siin algavad umbes juba veebruari lõpus) olen ma enamikel päevadel töölt koju jõudes aeda läinud. Lisaks aia arengule mõjus selline päevakava hästi ka mu füüsisele. Aiatööd on kohati korraliku jõu- ja vastupidavuse trenni eest. Nüüd ma juba natuke pelgan seda, et kui ma koju tulen, siis istun diivanile maha ja terve õhtu seal möödubki. Ei ole just tervislik väljavaade järgmised kuud nii veeta. Seda enam, et kõik mu hobid on üsna nö liikumatud tegevused. 

Kuna mu tööpäev lõpeb ikkagi üsna varakult- võrreldes nö klassikaliste töötundidega, mida enamik inimesi esmaspäevast reedeni teeb, tööd ma koju kaasa ei võta ning mu töökoht asub väga lühikese jalutuskäigu kaugusel kodust, on mul pärast tööd võrdlemisi palju vaba aega. Need on selle töökoha ja selle ateljee asukoha absoluutselt positiivsed küljed. Lisaks veedan ma need tööpäevajärgsed tunnid enamasti üksi, sest C jõuab koju alles hilja õhtul, nii et see aeg on alati minu käsutuses. Kuna meie kodused majapidamiskohustused on enam-vähem võrdselt jaotunud ja osasid neist teeme alati nädalavahetusteti koos, siis pole mul tööpäevajärgselt vaja ka pidevalt lapiga ringi käia ja majapidamistöid teha. See on enamasti ainult minu aeg, mille sisustamist ma siin alljärgnevalt silmas peangi. 

 

Minu vihmaste päevade tubased tegevused:  

Ma koon. Hetkel on pooleli kaks kampsunit ja järjekorras ootab veel vähemalt kolm. Selles mõttes võib sadada järgmised kolm kuud jutti, igav mul ei hakka. Kudumine on äärmiselt meeldiv ajaviide ja stressimaandaja mu jaoks. Ainuke halb asi on selle juures see üsna puudulik füüsiline aktiivsus.  

Kõikvõimalikud muud käsitöö alla kuuluvad tegevused on samuti mu meelis meelelahutajad. Tahan õppida ühte enda jaoks täiesti tundmatut tehnikat. Tahan õmmelda koju mõned uued kodutekstiilid- padjad ja laualinad jne. Tahan luua töötoa seinale ühe pildi. Jne.

Ma sorteerin. Ükspäev korrastasin majapidamisruumis köögivilja- ja lilleseemnete pakke. Samamoodi võiks veel paaris kohas kaste ja kangaid ja muid vidinaid sorteerida. Riidekapis võiks ka mingisuguse sügisese läbivaatuse ette võtta. 

Ma proovisin youtube'i videote järgi kodus joogat teha. Ütleme nii, et mul kulub sellest harjumuse tekitamiseks veel natuke aega. Ma ei tea miks, aga mulle millegipärast mõjus inglisekeelne juhendamine häirivalt. Nii kummaline, sest mu igapäevaelu on suuresti ju just inglisekeelne ja seda juba väga pikka aega. Miks järsku jooga juhendamised ei istu, ei tea. Huvitav, kas peaks prantsusekeelseid videoid vaatama? Tahaks eestikeelset joogat aga selliseid videosid ei tee vist Eestis keegi? 

Ma kokkan. Iseenesest võiks ju köögis mingeid keerulisi retsepte katsetama hakata aga ma armastan pigem seda köögimaailma kondiitri poolt ja kes see need koogid küll ära jõuab süüa, kui ma iga päev midagi küpsetama hakkaks. Sellegipoolest, plaan on korra nädalas mingi uue retsepti katsetamine ette võtta. 

Ma loen. Seda teen ma tegelikult ka ilusate ilmadega aga vihmastel päevadel veedan raamatu taga ilmselt tunduvalt rohkem aega. Hetkel on mul pooleli Frida Kahlo elulugu. 

Ma pean blogi. Mis iseenesest nõuab vahel päris palju tähelepanu ja aega. Aga näiteks pildistamisest ei tule vihmastel päevadel eriti midagi välja, sest valgust on lihtsalt väga napilt. Kirjutada selle eest saab nendel päevadel küll ja nii mul ongi hetkel vist blogikeskkonnas rohkem mustandeid kui kunagi varem. Teiste blogide lugemine on samuti hea ajaviitmisviis. Ma olen viimasel ajal mitu huvitavat uut blogi enda jaoks avastanud.

 Bisous