Täna oli oktoobrikuu viimane päev, käes on Halloweeni õhtu.
Meil käidi kaks korda ukse taga, ja enam vist ei tule keegi, sest on juba üsna hiline tund. Kõik pisikesed kummitused peaksid juba ammu magama. Mul läks meelest kommi varud aga õnneks leidus majapidamisruumis pakk vahukomme, mis olukorra päästis ja maalingutega nägudele naeratuse näole tõi. Ukse taga käis seekord üks päris hästi tehtud muumia, kaks nõida ja kaks üsna harilikku peletist. Sel korral oli mu meelest kostüümidega hoopis rohkem vaeva nähtud kui eelmistel aastatel.
Halloween pole üldse meie pidu. Me reaalselt hetkeks kustutasime toas kõik tuled kui õuest hääli kuulsime aga õnneks see seltskond meie ukse taha teed ei leidnud. Vahukommipakist jäi pool alles. Yay, homme saab kuuma šokolaadi keeta.
Mulle muidu meeldib pühade puhul ikka mingeid kodukaunistusi meisterdada aga see kõrvitsapidu ei kõneta kohe kuidagi. Esikus olevatesse laternatesse panin küll paar dekoratiivkõrvitsat ja tulukesteketid aga sellega seekordsed väga napid dekoratsioonid ka piirdusid.
Ma ootan hoopiski juba jõule. Üks kolleeg küpsetas ükspäev pehmet piparkooki (põhimõtteliselt oli see nagu piparkoogimaitseainetega keeks) ja mul laulsid peas aisakellad pärast mitu tundi. Tahaks juba lund ja natuke näpistavaid külmakraade ja üle kõige tahaks jõulukaunistusi meisterdada.
Mul on parasjagu seljas viimane isekootud kampsun ja ma olen sellega nii rahul. See kukkus hästi välja, on soe ja pehme ja ülimõnus. Pean leidma aja ja valguse, et see pildile ka püüda. Nii hea tunne on isetehtud asja kanda.
Muidu on meil siin praegu nii, et küünlad põlevad ja U2 laulab sellest, kuidas hetkesse kinni jääda. Kaminast paistavad tuleleegid ja me keerutame juba sajandat korda värvikataloogi ja valime seinavärve. Aga sellest ma räägin hiljem.
Umbes päev pärast seda kui ma olin blogisse kirjutanud pika loo sellest, kuidas mul midagi teha ei ole (vaata eelmist postitust) tuli korraga igasugust tegemist. Nagu ikka sellistel puhkudel juhtub, eks. Tänks murphy.
Alustuseks on meil järsku tööl korraga palju suuri tellimusi. Üks kolleeg murdis jalaluu ja istub sellega kodus kipsis, nii et meid on üks vähem, mis tähendab seda, et me kõik ülejäänud teeme ületunde. Iga päev, tunnike varem hommikul kohale ja tunnike hiljem õhtul koju. Pole üldse lihtne arvestades seda, et me veetsime praktiliselt terve möödunud aasta enamasti reedeti kodus olles. Nüüd on järsku palju tööd ja ma pole sellega veel harjunud.
Lisaks on just nüüd õues kogu aeg pime. Ja sellega ei ole ma samuti veel ära harjunud. Hommikul lähen pimedas, õhtul tulen pimedas. Kellakeeramisest ei olnud mingit kasu, sest tööle tuleb ületundide tõttu varem minna. Tegelikult ma ei kurda, kõik on normaalne sel aastaajal. Lakkamatu vihmasadu ei ole ka kuhugi kadunud, juhuks kui kedagi meie ilm huvitab. Ma olen siiani elus hakkama saanud ilma kummikuteta aga kui paar päeva tagasi ei pääsenud ma kuiva jalaga enam isegi mitte komposti kastini, siis oli selge, et mul on ikka ilmtingimata ühte paari vaja.
Esmaspäeva õhtul käisin ühe pr kirjaniku juures intervjuud andmas. Me kohtusime tänu ta abikaasale, kes oli meie juures tööl mõned nädalad praktikal. Claude kirjutab raamatut balti riikidest ja oli rohkem kui vaimustuses, kui kuulis oma naiselt, et too kohtus just ühe eestlannaga. Ilmselt tuleb mul neid intervjuusid veel anda, lisaks saan ma mustandeid ka enne ilmumist lugeda. Esimene intervjuu, mis kestis liialdamata ligi kolm tundi, toimus vaid prantsuse keeles. Tema küsis, mina vastasin. Isegi olin pärast natuke üllatunud (ja päris palju väsinud), et keeleliselt hakkama sain. Sest küsimusi oli väga laiast laastust. Alates sellest, mida mäletan oma lapsepõlvest, mis seostub Eestiga kuni eestlaste-venelaste suheteni, eesti-läti-leedu sarnasuste ja erinevusteni, Kalevipoja rollini riigi loomisel. Sinna sekka veel natuke jõulutraditsioone ja rahvustoite ja it riiki.
Ma pole kunagi ühegi raamatu kirjutamisele kaasa aidanud. Ütlemata põnev on. Mulle meeldib Eestist rääkida. Mulle meeldib müüte ümber lükata.
Postituse alguses mainitud värvide valimisest niipalju, et meil on nüüd tõsisem plaan elutoa värvimine lõpuks ette võtta. Mu meelest olen ma sellest vähemalt aasta aega vaid rääkinud. Meil on parasjagu kolmepäevane nädalavahetus, ja kuna siiapoole on mingit tormi oodata, siis meile tundus, et just nüüd on täpselt paras aeg värvitööd jälle ette võtta. Eelmisel aastal täpselt samal ajal värvisime me koridori seinu. Ütleks, et see on meil mingi aastalõpu traditsioon.
Nüüd on käsil niisiis elutoa seinad. Esimene natuke hull idee oli üks sein mustaks värvida. C tõi töölt suure tüki musta kangast ja me katsime terve seina musta kangaga. Elasime nii kolm päeva ja tõdesime seejärel natukese kurbusega, et see värv meile ikka ei sobi, kuna muudab meie tumeda põrandaga toa natuke liiga süngeks Kui meil oleks hele põrand, oleksime ammu juba rulli purki pistnud. Nüüd kaldume mingite värviskaala täitsa teises otsas olevate beežide toonide poole. Meil on veel homne päev otsustamiseks, sest homse riigipüha puhul on kahjuks värvipood kinni aga laupäeva hommikul on plaan avamiseks kohal olla. Kõiki seinu ilmselt selle nädalavahetusega ei jõua teha, sest pinda on päris palju aga vähemalt ühe või kaks tahaks jõuda ära värvida.
Lisaks kodustele pisikestele renoveerimistöödele (üle väga pika aja), on meil parasjagu käsil ühe korteri renoveerimine Strasbourgis. Ei ole meie korter. On ühe meie sõbra korter, mis vajab enne sissekolimist natuke remonti. Me oleme juba väga mitu nädalavahetust seal veetnud, hommikust õhtuni töid tehes. See seletab natuke ka pisikest blogivaikust. Eelmine nädalavahetus panime tubadesse parketti ja põrandaliiste. Järgmisel nädalavahetusel on taaskord kolm vaba päeva, siis läheme Strasbourgi, et maha panna elutoa parkett, tuua ära köögimööbel ning sõber vanast korterist uude kolida. Meid on päris palju, nii et peaks kõike jõudma.
Bisous
Meil käidi kaks korda ukse taga, ja enam vist ei tule keegi, sest on juba üsna hiline tund. Kõik pisikesed kummitused peaksid juba ammu magama. Mul läks meelest kommi varud aga õnneks leidus majapidamisruumis pakk vahukomme, mis olukorra päästis ja maalingutega nägudele naeratuse näole tõi. Ukse taga käis seekord üks päris hästi tehtud muumia, kaks nõida ja kaks üsna harilikku peletist. Sel korral oli mu meelest kostüümidega hoopis rohkem vaeva nähtud kui eelmistel aastatel.
Halloween pole üldse meie pidu. Me reaalselt hetkeks kustutasime toas kõik tuled kui õuest hääli kuulsime aga õnneks see seltskond meie ukse taha teed ei leidnud. Vahukommipakist jäi pool alles. Yay, homme saab kuuma šokolaadi keeta.
Mulle muidu meeldib pühade puhul ikka mingeid kodukaunistusi meisterdada aga see kõrvitsapidu ei kõneta kohe kuidagi. Esikus olevatesse laternatesse panin küll paar dekoratiivkõrvitsat ja tulukesteketid aga sellega seekordsed väga napid dekoratsioonid ka piirdusid.
Ma ootan hoopiski juba jõule. Üks kolleeg küpsetas ükspäev pehmet piparkooki (põhimõtteliselt oli see nagu piparkoogimaitseainetega keeks) ja mul laulsid peas aisakellad pärast mitu tundi. Tahaks juba lund ja natuke näpistavaid külmakraade ja üle kõige tahaks jõulukaunistusi meisterdada.
Mul on parasjagu seljas viimane isekootud kampsun ja ma olen sellega nii rahul. See kukkus hästi välja, on soe ja pehme ja ülimõnus. Pean leidma aja ja valguse, et see pildile ka püüda. Nii hea tunne on isetehtud asja kanda.
Muidu on meil siin praegu nii, et küünlad põlevad ja U2 laulab sellest, kuidas hetkesse kinni jääda. Kaminast paistavad tuleleegid ja me keerutame juba sajandat korda värvikataloogi ja valime seinavärve. Aga sellest ma räägin hiljem.
Umbes päev pärast seda kui ma olin blogisse kirjutanud pika loo sellest, kuidas mul midagi teha ei ole (vaata eelmist postitust) tuli korraga igasugust tegemist. Nagu ikka sellistel puhkudel juhtub, eks. Tänks murphy.
Alustuseks on meil järsku tööl korraga palju suuri tellimusi. Üks kolleeg murdis jalaluu ja istub sellega kodus kipsis, nii et meid on üks vähem, mis tähendab seda, et me kõik ülejäänud teeme ületunde. Iga päev, tunnike varem hommikul kohale ja tunnike hiljem õhtul koju. Pole üldse lihtne arvestades seda, et me veetsime praktiliselt terve möödunud aasta enamasti reedeti kodus olles. Nüüd on järsku palju tööd ja ma pole sellega veel harjunud.
Lisaks on just nüüd õues kogu aeg pime. Ja sellega ei ole ma samuti veel ära harjunud. Hommikul lähen pimedas, õhtul tulen pimedas. Kellakeeramisest ei olnud mingit kasu, sest tööle tuleb ületundide tõttu varem minna. Tegelikult ma ei kurda, kõik on normaalne sel aastaajal. Lakkamatu vihmasadu ei ole ka kuhugi kadunud, juhuks kui kedagi meie ilm huvitab. Ma olen siiani elus hakkama saanud ilma kummikuteta aga kui paar päeva tagasi ei pääsenud ma kuiva jalaga enam isegi mitte komposti kastini, siis oli selge, et mul on ikka ilmtingimata ühte paari vaja.
Esmaspäeva õhtul käisin ühe pr kirjaniku juures intervjuud andmas. Me kohtusime tänu ta abikaasale, kes oli meie juures tööl mõned nädalad praktikal. Claude kirjutab raamatut balti riikidest ja oli rohkem kui vaimustuses, kui kuulis oma naiselt, et too kohtus just ühe eestlannaga. Ilmselt tuleb mul neid intervjuusid veel anda, lisaks saan ma mustandeid ka enne ilmumist lugeda. Esimene intervjuu, mis kestis liialdamata ligi kolm tundi, toimus vaid prantsuse keeles. Tema küsis, mina vastasin. Isegi olin pärast natuke üllatunud (ja päris palju väsinud), et keeleliselt hakkama sain. Sest küsimusi oli väga laiast laastust. Alates sellest, mida mäletan oma lapsepõlvest, mis seostub Eestiga kuni eestlaste-venelaste suheteni, eesti-läti-leedu sarnasuste ja erinevusteni, Kalevipoja rollini riigi loomisel. Sinna sekka veel natuke jõulutraditsioone ja rahvustoite ja it riiki.
Ma pole kunagi ühegi raamatu kirjutamisele kaasa aidanud. Ütlemata põnev on. Mulle meeldib Eestist rääkida. Mulle meeldib müüte ümber lükata.
Postituse alguses mainitud värvide valimisest niipalju, et meil on nüüd tõsisem plaan elutoa värvimine lõpuks ette võtta. Mu meelest olen ma sellest vähemalt aasta aega vaid rääkinud. Meil on parasjagu kolmepäevane nädalavahetus, ja kuna siiapoole on mingit tormi oodata, siis meile tundus, et just nüüd on täpselt paras aeg värvitööd jälle ette võtta. Eelmisel aastal täpselt samal ajal värvisime me koridori seinu. Ütleks, et see on meil mingi aastalõpu traditsioon.
Nüüd on käsil niisiis elutoa seinad. Esimene natuke hull idee oli üks sein mustaks värvida. C tõi töölt suure tüki musta kangast ja me katsime terve seina musta kangaga. Elasime nii kolm päeva ja tõdesime seejärel natukese kurbusega, et see värv meile ikka ei sobi, kuna muudab meie tumeda põrandaga toa natuke liiga süngeks Kui meil oleks hele põrand, oleksime ammu juba rulli purki pistnud. Nüüd kaldume mingite värviskaala täitsa teises otsas olevate beežide toonide poole. Meil on veel homne päev otsustamiseks, sest homse riigipüha puhul on kahjuks värvipood kinni aga laupäeva hommikul on plaan avamiseks kohal olla. Kõiki seinu ilmselt selle nädalavahetusega ei jõua teha, sest pinda on päris palju aga vähemalt ühe või kaks tahaks jõuda ära värvida.
Lisaks kodustele pisikestele renoveerimistöödele (üle väga pika aja), on meil parasjagu käsil ühe korteri renoveerimine Strasbourgis. Ei ole meie korter. On ühe meie sõbra korter, mis vajab enne sissekolimist natuke remonti. Me oleme juba väga mitu nädalavahetust seal veetnud, hommikust õhtuni töid tehes. See seletab natuke ka pisikest blogivaikust. Eelmine nädalavahetus panime tubadesse parketti ja põrandaliiste. Järgmisel nädalavahetusel on taaskord kolm vaba päeva, siis läheme Strasbourgi, et maha panna elutoa parkett, tuua ära köögimööbel ning sõber vanast korterist uude kolida. Meid on päris palju, nii et peaks kõike jõudma.
Bisous
No comments:
Post a Comment