Hilissügisene aed

Päike! Lõpuks lõpuks ometi. Täna oli täpselt niisugune ilus sügisilm, millest ma siin natuke aega tagasi unistasin. Natuke külm- ei rohkem ega vähem kui kaks kraadi- aga siiski vähemalt säras sinises taevas päike. Ausalt, see oli siin umbes teine päikesepaisteline ilm alates septembri keskpaigast. Mis tundub lausa igavikupikkuse ajana, kui muidu kogu aeg sajab. Sel aastal on meil siin olnud umbes selline hall ja vihmane sügis nagu Eestis igal aastal ja ma pole enam üldse harjunud. Tavaliselt kestavad ilusad ilmad vähemalt oktoobri lõpuni, ma olen harjunud novembris vaarikaid noppima aga sel aastal on kõik millegipärast hoopis teistmoodi. 

Aga mitte täna. Sel ajal kui C lõunauinakut tegi- ma ei saa ikka aru, kuidas saab keegi selle vb ainsa ilusa ilma maha magada aga see selleks- haarasin ma kähku kaamera, millel oli üks aku loomulikult tühi aga õnneks on meil ka tagavara olemas, ning tegin aias väikese jalutuskäigu. Ikka selleks, et järgmisel aastal saaks võrrelda, kui palju põõsad-puud vahepeal on kasvanud. Aed on täna küll üsna hõre ja tühi ning muru jäi ka viimast korda niitmata aga järgmise aasta sügisel on ikka hea vaadata.

Meie selleaastane suur aiatöö- kõikidele peenardele äärekivide paigaldamine- jõudis peaaegu eduka lõpuni. Vaid ühes kohas jäid kivid maa sisse kaevamata. Piir, mis eraldab maja kõrval olevat kivikillustikuga parkimisala murust, jäi tegemata, sest nende kivide alla tahab C panna ka kihi betooni, nii et see oleks olnud natuke keerulisem ja ajamahukam ettevõtmine kui kõik ülejäänud ääred, kuhu sai kivide alla ja vahele lihtsalt liiv pandud. Selleks tööks meil sügisel enam nädalavahetusi ei jätkunud aga sellest pole midagi. Nüüd teame, millega järgmisel kevadel alustame. 

 

 

Bisous