See lugu siin sündis puhtalt seetõttu, et mu ema saadetud viimases postipakis oli pakk leivasupipuru.
Ma ei mäleta enam, kes seda toodab, Tartu Mill äkki, aga pakendi juhendi järgi oli supi valmistamine igatahes ülilihtne. Lisad paki sisu keevasse vette, keedad 6-7 minutit, lased jahtuda ja ongi valmis. Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, kuidas ma postipakist supi segu leides kujutasin esimese asjana ette C nägu, kui see supp magustoidukausis ta ette lauale jõuab. Varusin koju paki vahukoort ja jäin ootama üht lõuna- või õhtusööki, mil võiks seda magustoiduks teha. Ma ei pidanud üldse kaua ootama, paar päeva hiljem olid külmkapist magustoidud otsas ja leivasupi saatuse tõehetk oligi kätte jõudnud. Sööb? Ei söö?
Kas ja kes oma leivasupikausi tühjaks sõi, saad teada, kui jõuad postituse lõppu.
See pakike, mis iseenesest oli geniaalne, sest ma ei mäleta, millal ma ise viimati leivasuppi sõin, pani mind mõtlema selle peale, kui palju me igapäevaselt eesti klassikalisi sööke teeme ja milliseid neist C üldse proovinud on ja muidugi- mis ta neist arvab. Mul on tunne, et ma siin blogis kirjutan ainult prantsuse köögist, kuigi tegelikult sööme me päris tihti ka täitsa tavalisi eesti toite. Lihtsalt kuna blogi lugejaskond on valdavalt eestikeelne, siis ma ei leia suurt mõtet siin avaldada kapsarullide või kotlettide retsepte, neid teab igaüks niigi või saab emale/vanaemale helistades järgi uurida.
Seetõttu ilmuvadki siin blogis pigem kohalikud retseptid, mis üht eestimaist toidulauda mu meelest vahel rikastada võiksid.
Meie leivad on juba võrdlemisi pika aja ühes kapis olnud, ja seda lausa kolmes erinevas riigis, mis ilmselgelt on meie söögiharjumusi igaüks omamoodi kujundanud. Rootsist saime kaasa armastuse lihapallide ja pohlamoosi vastu, Eestist tatrapudru ja kukeseenesousti vastu. No ja esimene asi, mida C mulle prantsuse köögist tegi, olid õhukesed pannkoogid ehk crêpes'id ja neid tehakse me köögis tänini väga sagedasti.
Siin on mõned meie kogemused eesti toitudega, niipaljudega, kui mul esimese hooga pähe tuli. Arvamused ja kogemused, millest siin juttu tuleb, kuuluvad ainult meile kahele. Ma ei tee siin mingit üldistust kõikidele prantslastele ega ka mitte kõikidele eestlastele. Nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid maitseid. Siin tuleb juttu ainult meie isiklikest arvamustest ja kogemustest ja võib-olla mõne meie tuttava kogemustest ka.
Ma ei mäleta enam, kes seda toodab, Tartu Mill äkki, aga pakendi juhendi järgi oli supi valmistamine igatahes ülilihtne. Lisad paki sisu keevasse vette, keedad 6-7 minutit, lased jahtuda ja ongi valmis. Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, kuidas ma postipakist supi segu leides kujutasin esimese asjana ette C nägu, kui see supp magustoidukausis ta ette lauale jõuab. Varusin koju paki vahukoort ja jäin ootama üht lõuna- või õhtusööki, mil võiks seda magustoiduks teha. Ma ei pidanud üldse kaua ootama, paar päeva hiljem olid külmkapist magustoidud otsas ja leivasupi saatuse tõehetk oligi kätte jõudnud. Sööb? Ei söö?
Kas ja kes oma leivasupikausi tühjaks sõi, saad teada, kui jõuad postituse lõppu.
Seetõttu ilmuvadki siin blogis pigem kohalikud retseptid, mis üht eestimaist toidulauda mu meelest vahel rikastada võiksid.
Meie leivad on juba võrdlemisi pika aja ühes kapis olnud, ja seda lausa kolmes erinevas riigis, mis ilmselgelt on meie söögiharjumusi igaüks omamoodi kujundanud. Rootsist saime kaasa armastuse lihapallide ja pohlamoosi vastu, Eestist tatrapudru ja kukeseenesousti vastu. No ja esimene asi, mida C mulle prantsuse köögist tegi, olid õhukesed pannkoogid ehk crêpes'id ja neid tehakse me köögis tänini väga sagedasti.
Siin on mõned meie kogemused eesti toitudega, niipaljudega, kui mul esimese hooga pähe tuli. Arvamused ja kogemused, millest siin juttu tuleb, kuuluvad ainult meile kahele. Ma ei tee siin mingit üldistust kõikidele prantslastele ega ka mitte kõikidele eestlastele. Nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid maitseid. Siin tuleb juttu ainult meie isiklikest arvamustest ja kogemustest ja võib-olla mõne meie tuttava kogemustest ka.
Verivorstid ja hapukapsad. Ilmselgelt lähenevatest pühadest inspireerituna ja sellest, et me oleme viimaste nädalate jooksul juba kaks või kolm korda neid söönud, oli see esimene eesti toit, mis mulle pähe tuli. Verivorstid ja hapukapsad on meie õhtusöögilaual täitsa harilikud nähtused. Mõnikord isegi juulikuus. Siin nimelt saab aasta läbi poest verivorsti osta. C sööb seda väga hea meelega ja teadis sellest vist juba isegi enne minu saabumist. Verivorst on küll siin piirkonnas teada-tuntud asi aga mujal Prantsusmaal ei pruugita sellest absoluutselt mitte midagi teada. Hapukapsastega on umbes sama lugu. Kuna elame nö mägises piirkonnas, siis on siinsed kohalikud toidud nö rammusamad ja tugevamad kui nt lõuna-prantsusmaal, kus enamik toidukordi koosneb rohelistest salatilehtedest.
Sült Jõulusöökidega jätkates, meie kohalik talu, kust ostame oma lihakraami, teeb päris õige maitsega sülti. Ainult porgandeid ei pane nad millegipärast süldikausi põhja. C sülti ei armasta aga mina olin rohkem kui positiivselt üllatunud, kui selle turult leidsin ja kui selgus veel, et maitse on täitsa nagu süldil, millega olin Eestis harjunud.
Rukkileib ja kiluvõileib Mitte kõik asendused, mis ma siit leian, ei maitse nii nagu Eestis ja nii mõnigi asi jääb siin seetõttu lõpuks üldse ostmata. Must leib näiteks. Supermarketi riiulilt leiab küll mõne paki tumedat leiba aga need on enamasti tehtud Saksamaal ja kõik, mis ma proovinud olen, on mu jaoks väga väga hapud olnud. Mitte ükski neist ei maitse nagu Rukkipala.
Selle eest tehakse siin pagariärides nö nordic bread'i ehk siis sellist kõikvõimalike seemnetega sepiku laadset leiba, mida ma eelistan iga kell nendele saksa mustadele leibadele. Vahel ostan seda pagariäri sepikut, sest see on väga hea vaheldus baguette'ile. Mis puutub C-sse, siis ega ta midagi muud peale baguette'i eriti ei tunnista. Prantslase värk. Eestis olles sööb kirde saia, sest tema meelest ei osata kuskil mujal baguette'i õigesti teha, kui kodumaal.
Ta on esimesel korral mu sõprade juures külaskäigul viisakusest söönud kiluvõileiba aga see jäi suure tõenäosusega ka viimaseks korraks. Järgmisel korral ei pidanud enam viisakas olema. Eriti kummaline pidi tema meelest olema see, et me sinna peale muna paneme. Mis selles imelikku on, ei saa mina aru aga ühesõnaga musta leiba tema ei söö.
Rukkileib ja kiluvõileib Mitte kõik asendused, mis ma siit leian, ei maitse nii nagu Eestis ja nii mõnigi asi jääb siin seetõttu lõpuks üldse ostmata. Must leib näiteks. Supermarketi riiulilt leiab küll mõne paki tumedat leiba aga need on enamasti tehtud Saksamaal ja kõik, mis ma proovinud olen, on mu jaoks väga väga hapud olnud. Mitte ükski neist ei maitse nagu Rukkipala.
Selle eest tehakse siin pagariärides nö nordic bread'i ehk siis sellist kõikvõimalike seemnetega sepiku laadset leiba, mida ma eelistan iga kell nendele saksa mustadele leibadele. Vahel ostan seda pagariäri sepikut, sest see on väga hea vaheldus baguette'ile. Mis puutub C-sse, siis ega ta midagi muud peale baguette'i eriti ei tunnista. Prantslase värk. Eestis olles sööb kirde saia, sest tema meelest ei osata kuskil mujal baguette'i õigesti teha, kui kodumaal.
Ta on esimesel korral mu sõprade juures külaskäigul viisakusest söönud kiluvõileiba aga see jäi suure tõenäosusega ka viimaseks korraks. Järgmisel korral ei pidanud enam viisakas olema. Eriti kummaline pidi tema meelest olema see, et me sinna peale muna paneme. Mis selles imelikku on, ei saa mina aru aga ühesõnaga musta leiba tema ei söö.
Tatrapuder Seda armastame me mõlemad. C ei olnud tatraputru kunagi varem söönud aga kui ma seda esimest korda tegin, siis ütles, et talle täitsa meeldis. Nüüd on meil kogu aeg pakk kodus kapis olemas. Alguses, kui ma siia kolisin, oli mul tatra leidmisega raskusi, sest seda müüakse siin ainult spets bio poodides ja seal väikeses kohas, kus me varasemalt elasime, neid iga nurga peal just ei leidunud. Õnneks on uues linnas neid poode üsna palju ja nendes müüakse nii toortatar kui ka seda harilikku varianti. Tatrapuder kanafilee või vorstikestega on hea õhtusöögiidee.
Kukeseened ja eriti kukeseenesoust koos värske kartuliga on maailma parim söök. Siin on kukeseened üsna haruldased, kuigi turul neid vahel ikka hingehinnaga leidub. Kukeseen on meie jaoks vist delikatess, umbes nagu mõne teise jaoks on seda trühvlid või kaaviar. Ja me mõlemad armastame seda väga.
Kapsasupp, hernesupp, boršisupp, seljanka Kapsasuppi ei ole me kunagi teinud aga ta isa tegi meile ükskord hernesuppi, mis maitses täpselt nagu vastlapäev. C sõi seda väga hea meelega ja ma lubasin seda kodus ka teha. Siiamaani luban ja teen. Äkki homme.
C tädi on kunagi mingi vene tüübiga koos elanud ja selle tüübi lemmiksöök oli boršisupp. Iga kord, kui me tädi näeme, räägib ta mulle sellest, kuidas ta on elus väga palju boršisuppi söönud. C seevastu on vist vaid korra või kaks proovinud aga ega see kausitäis väga suurt poolehoidu ei leidnud.
Pelmeenid C väidab, et talle ei ole keegi mitte kunagi pelmeene pakkunud, kuigi see on umbes esimene söök, mida ma tavaliselt eestisse tulles ema käest palun. Järgmine kord Eestis olles, tuleb talle teha taldrikutäis pelmeene. (Mul läks nüüd kõht tühjaks.)
Heeringas, sprotid, vürtsikilu Siin müüakse supermarketis rullmopse, mis on toodetud kuskil Paldiski lähedal. Me pole neid kunagi ostnud, sest mulle need rullmopsid väga ei meeldi. Sprotte sööme me üsna tihti, neid saab siit ka päris hõlpsasti. Vürtsikilu ei ole ma poest leidnud aga ema saadab seda alati iseseisvumispäevaks, nii et vähemalt korra aastas vaatab C pealt, kuidas ma kiluvõileiba munaga! söön. Järgmisel korral kui mul kapis kilukarp on, mõtlesin teha kiluvormi, sest kuigi me õhtusöökide hulgas on vahel tursakalavorm, on see pisut erinev Eestis tehtavast kalavormist ja ma pakun, et see meie variant võiks C-le täitsa meeldida.
Kama Kuna siin keefiri ei müüda, ei ole C ka kama kunagi söönud. Mul on küll pakk kamapulbrit majapidamisruumis, juhuks kui mul ühel päeval tuleb isu teha toorjuustukooki kamaga aga midagi muud ei oska ma sellega siin eriti midagi peale hakata. Mina armastan kama aga ma pole kindel, et C sama emotsiooni tunneb. Järgmisel korral Eestisse tulles, tuleb tal ka kama ära proovida.
Kukeseened ja eriti kukeseenesoust koos värske kartuliga on maailma parim söök. Siin on kukeseened üsna haruldased, kuigi turul neid vahel ikka hingehinnaga leidub. Kukeseen on meie jaoks vist delikatess, umbes nagu mõne teise jaoks on seda trühvlid või kaaviar. Ja me mõlemad armastame seda väga.
Kapsasupp, hernesupp, boršisupp, seljanka Kapsasuppi ei ole me kunagi teinud aga ta isa tegi meile ükskord hernesuppi, mis maitses täpselt nagu vastlapäev. C sõi seda väga hea meelega ja ma lubasin seda kodus ka teha. Siiamaani luban ja teen. Äkki homme.
C tädi on kunagi mingi vene tüübiga koos elanud ja selle tüübi lemmiksöök oli boršisupp. Iga kord, kui me tädi näeme, räägib ta mulle sellest, kuidas ta on elus väga palju boršisuppi söönud. C seevastu on vist vaid korra või kaks proovinud aga ega see kausitäis väga suurt poolehoidu ei leidnud.
Pelmeenid C väidab, et talle ei ole keegi mitte kunagi pelmeene pakkunud, kuigi see on umbes esimene söök, mida ma tavaliselt eestisse tulles ema käest palun. Järgmine kord Eestis olles, tuleb talle teha taldrikutäis pelmeene. (Mul läks nüüd kõht tühjaks.)
Heeringas, sprotid, vürtsikilu Siin müüakse supermarketis rullmopse, mis on toodetud kuskil Paldiski lähedal. Me pole neid kunagi ostnud, sest mulle need rullmopsid väga ei meeldi. Sprotte sööme me üsna tihti, neid saab siit ka päris hõlpsasti. Vürtsikilu ei ole ma poest leidnud aga ema saadab seda alati iseseisvumispäevaks, nii et vähemalt korra aastas vaatab C pealt, kuidas ma kiluvõileiba munaga! söön. Järgmisel korral kui mul kapis kilukarp on, mõtlesin teha kiluvormi, sest kuigi me õhtusöökide hulgas on vahel tursakalavorm, on see pisut erinev Eestis tehtavast kalavormist ja ma pakun, et see meie variant võiks C-le täitsa meeldida.
Kama Kuna siin keefiri ei müüda, ei ole C ka kama kunagi söönud. Mul on küll pakk kamapulbrit majapidamisruumis, juhuks kui mul ühel päeval tuleb isu teha toorjuustukooki kamaga aga midagi muud ei oska ma sellega siin eriti midagi peale hakata. Mina armastan kama aga ma pole kindel, et C sama emotsiooni tunneb. Järgmisel korral Eestisse tulles, tuleb tal ka kama ära proovida.
Kohuke Teab, et mina armastan aga tema ei söö, kuna ta lihtsalt ei söögi ühtegi piimatoodet peale jogurti. Ta ei söö juustu, ei joo piima, ainukesed piimatooted, mida tema tarbib on crème fraîche ja crème entière aga neidki ainult küpsetatult (crème fraîche'iga teeme pasta carbonara't ja crème entière läheb koos munaga kõikvõimalikesse pirukatesse. Esimene neist on eesti mõistes umbes nagu hapukoor, teine sõltuvalt rasvaprotsendist kas kohvikoor või vahukoor.)
Kohupiim ja kodujuust, hapukoor ja keefir Loe seda sama põhjendust, mille kohukese alla kirjutasin. Ta lihtsalt ei söö piimatooteid. Mina ei söö näiteks peeti, ma ei armasta praetud sibulat, kuigi ma tean, et see annab toidule oluliselt parema maitse. Prantsuse köögist ei söö ma tigusid, andouillette vorsti, mida tehakse sea sisikonnast, kitsejuustu ega väga tugeva aroomi ja maitsega lehmapiimast juuste ja küllap on neid sööke veelgi.
Mannapuder ja mannavaht
Need Eestimaised päkapikud peavad järgmine kord pakki panema ka mannat ja mannavahupulbrit, sest ma pole nii-niii ammu mannavahtu söönud. Ja C'le tuleb seda samuti tutvustada. Šokolaadivaht on meil iganädalaseks magustoiduks, ma ei näe põhjust, miks talle mannavaht ei võiks meeldida.
Need Eestimaised päkapikud peavad järgmine kord pakki panema ka mannat ja mannavahupulbrit, sest ma pole nii-niii ammu mannavahtu söönud. Ja C'le tuleb seda samuti tutvustada. Šokolaadivaht on meil iganädalaseks magustoiduks, ma ei näe põhjust, miks talle mannavaht ei võiks meeldida.
Leivasupp vahukoorega
Ja jõudsimegi leivasupini. Sellega oli selline lugu, et ma sõin selle paki lõpuks täitsa üksinda ära. Ei läinud see teps mitte, ei lusikaga lennukit tehes ega ampse lugedes ega altkäemaksuks šokolaadi lubades. Ta tegi täpselt seda nägu, mida ma olin pakki lahti tehes omale ette kujutanud ja ega see mind väga ei üllatanud ka. Ma ju tean teda. Aga mulle täitsa meeldis. See oli ka muide üllatus. Päris iganädalaselt ei sööks aga vahelduseks oli päris hea, eriti maitsvaks tegid asja mu meelest rosinad ja kuivatatud puuviljad.
Bisous
Ja jõudsimegi leivasupini. Sellega oli selline lugu, et ma sõin selle paki lõpuks täitsa üksinda ära. Ei läinud see teps mitte, ei lusikaga lennukit tehes ega ampse lugedes ega altkäemaksuks šokolaadi lubades. Ta tegi täpselt seda nägu, mida ma olin pakki lahti tehes omale ette kujutanud ja ega see mind väga ei üllatanud ka. Ma ju tean teda. Aga mulle täitsa meeldis. See oli ka muide üllatus. Päris iganädalaselt ei sööks aga vahelduseks oli päris hea, eriti maitsvaks tegid asja mu meelest rosinad ja kuivatatud puuviljad.
No comments:
Post a Comment