Imeilusat uut aastat kallis blogilugeja!
Loodan, et su jõuluaeg möödus rõõmsalt ja rahulikult ning uus aasta on saanud ilusa alguse.
Mul olid aasta lõpuks ja uue aasta alguseks kõiksugu plaanid tehtud (pean siin silmas eelkõige blogipostitusi) aga nagu sa eelmisest postitusest nägid, olid C-l hoopis muud plaanid. Jõulukingituseks saadud reis New Yorki oli mu elu suurim üllatus.
Nii algabki uus aasta siin blogis reisijuttudega sellest, kuidas me veetsime jõulud New Yorgis. Ja siis võib-olla järgenevad nendele juttudele millalgi ka eelmise aasta kokkuvõtted ja uue aasta lubadused ning kõik muu, mis oli algselt plaanis aga sinna maani läheb ilmselt natukene aega.
Täna läheme ajas natuke tagasi, täpsemalt eelmise aasta jõululaupäeva pärastlõunasse ning vaatame, kuidas see seiklus alguse sai.
24. detsember algas nagu üks üsna tavaline päev. Või noh, nagu üks üsna harilik jõululaupäev. Minu äratuskell hakkab laulma täpselt kell 7. C on natuke aega tagasi uksest välja astunud ja tööle läinud ning ma leban umbes kaks minutit voodis, mõeldes sellele, et ees ootab vaid neli tundi tööd ja tundes rõõmsat ärevust, sest lõpuks on käes jõululaupäev. Ma armastan jõule. Aknaluuke avades paistab aknast ikka roheline muru ja tundub, et tuul on üpris kole aga mitte miski ei vähenda mu jõulurõõmu.
Lähen kööki oma teetassi ja moosisaia järgi ning hommikust süües märkasin, et jõuluvana on kuuse alla pisikese roosa paki poetanud. Jätan selle üsna rahuliku südamega puutumata ja lähen tööle. Lisamärkusena olgu öeldud, et C oli mitu nädalat rääkinud suurest kingitusest, mille jõuluvana pidi õige pea minuni toimetama. Minu jaoks tähendas see mõõtmetelt suurt kingitust,nii et ma ei osanud sellest kuuse alla ilunud pisikesest pakist suurt midagi arvata. Lõuna ajal soovisin töökaaslastele ja ülemusele häid jõule ning asusin rõõmsalt kodu poole. Ilmgi oli selleks ajaks ilusaks läinud, päike piilus pilvede vahelt ja tuul oli vaibunud, ees ootas pikk vaheaeg, jõulupühad ja Pariis.
Koju jõudes hakkasin lõunat valmistama, C saatis sõnumi, et jõuab umbes tunni aja pärast koju. Pisike roosa pakike ootas ikka kuuse all.
Peale lõunasööki pidime asjad kokku pakkima ja paariks päevaks Pariisi sõitma, jõuluõhtu C vanemate juures veetma ning siis päeva-kaks Pariisis veetma. Jõulukaunistustes linna ja vaateaknaid imetlema, muuseumites käima. Võib-olla korra ka C isa juurest läbi astuma.
Pärast magustoitu ulatas C mulle kuuse all oleva paki ja ütles, et ma selle lahti teeksin. Põiklesin alguses vastu, sest pidime ju kingid avama õhtul ta vanemate juures aga ta väitis, et nii ei lähe ja see pakk tuleb kohe avada. Asusin siis natuke umbusklikult pakki avama- üks kleeps, teine kleeps... servast paistis nagu oleks pakis raamat ((hommikul kuuse all pakki märgates, arvasin endamisi, et seal on vist dvd, tundus seda mõõtu pakk olevat :)... ja hops kingipaberist ilmuski välja raamatuke- New Yorgi giidiraamat, mille serva külge oli kinnitatud lennupilet New Yorki. Järgmise päeva hommikul kella 9.25 startivale lennule.
Ma ei uskunud oma silmi. Ega C juttu.
Kas me päriselt lendamegi New Yorki? Homme hommikul? Jõuludeks? On see mingi nali, trikk, äkki ma saan kogu asjast valesti aru.
See ei saa olla päriselt.
Ma tahtsin rõõmust lakke hüpata. Ühe korra. Kaks korda. Kolm korda.
Järgnes liialdamata umbes tund aega selgitamisi, kuidas kõik oli korraldatud ning arupärimisi, et kas me ikka päriselt lendame homme hommikul New Yorki.
Selle üpris emotsionaalse vestluse käigus tuli välja, et kõik inimesed mu ümber teadsid sellest reisist juba alates oktoobri lõpust, mil C lennupileteid ostis ja hotelli broneeris. Ning kõik inimesed tähendab siinkohal tõesti kõiki inimesi (mu Eesti sõbrad küll välja arvata, neile tuli kogu asi sama suure üllatusena kui mulle). C helistas oktoobri lõpus mu ülemusele, et küsida mulle pühade ajaks vabu päevi. Tuleb välja, et mu ülemus oleks need hea meelega andnud, isegi kui ülejäänud ateljee oleks pühade vahepeal tööl olnud. Loomulikult pühendas C mu ülemuse ka reisi detailidesse ning kontrollis järgneva kahe kuu jooksul korduvalt, ega ülemus pole kogemata midagi paljastanud. Seejärel pühendas C asjasse mu vanemad. Et juhul kui ma hakkaksin rääkima jõulude ajal Eestisse tulekust, tuleksid mu vanemad välja mingisuguse plaaniga, miks ma ei saaks tulla- selleks siis need jõulude ajal suvekodusse mineku plaanid- nüüd ma saan aru küll. Lomulikult teadsid sellest reisist kõik meie sõbrad, kellega C plaani pidas, hotelle valis, viisavorme täitis jne. Asjasse olid pühendatud ka meie naabrid, kes pidid maja valvama, kui me ära oleme. Samuti teadsid reisist C vanemad, C vanavanemad, C tädid, C vanavanemate naabrid...
Absouluutselt kõik inimesed peale minu.
Kõik said selle saladuse pidamisega imetabaselt hakkama, nii et kniks ja kummardus. See oli mu elu suurim üllatus.
Kui algsete plaanide kohaselt pidime me pärast jõule ja Pariisi mitmeks päevaks koju tulema ning siis alles sõprade juurde sõitma vana aastat ära saatma, siis uus plaan, millesse C mind lõpuks pühendas, oli ainult natukene teistsugune.
24nda pärastlõunal sõitsime Pariisi, kus veetsime jõululaupäeva õhtu C vanemate juures. Saime kodust liikuma hakata plaanitust paar tundi hiljem, sest natuke segaduses aga ülirõõmsal minul kulus jupp aega, et efektiivselt mõtlema hakata- kokku oli vaja pakkida seljakott New Yorki minemiseks (appi, mis ma selga panen?), riided ja peokleit aastavahetuseks sõprade juurde minekuks (appi, mis ma selga panen? vol 2), kõik C ja C vanemate kingitused ning teha muud sada pisiasja, mis paar tundi tagasi ei olnud üldsegi mitte päevakorras- näiteks oli vaja üles otsida pass. Jõuluse pidusöögi ning kingijagamiste vahepeal üritasin teha natuke ka New Yorgi plaane aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Pidusöögi lõpetasime pärast keskööd ja kui äratuskell 5.50 helisema hakkas, oli tunne nagu oleks olnud üks üsna lühike öö. C ema viis meid lennujaama ning 7,5 tunnise lennu järel maabusime me New Yorgis, Newarki lennujaamas. Esimest korda Ameerika mandril. Minu unistuste linnas.
Kella 12neks päeval olime me edukalt läbinud tolli, saanud passi viisatempli ning istusime bussis, mis viis meid lennujaamast Manhattanile. Ma olin saanud pika lennu jooksul oma giidiraamatut natuke rohkem lugeda aga plaanide tegemisest ei tulnud eriti midagi välja, sest ärevus ei lasknud väga keskenduda. Piiriületus ja pika lennu väsimus tegid ilmselt oma töö aga kui olime lennujaamast väljas ning bussi aknast hakkas paistma New Yorgi siluett, oli see ärevustunne järsku justkui käega pühitud. Me olime ilusti kohale jõudnud. Buss viis meid otse Manhattani südamesse, paari sammu kaugusele Time Square'ist, mis oligi vist meie esimene sihtpunk. Tegime seal mõned pildid ning seejärel otsustasime üles otsida oma hotelli, et seljakotid hotelli jätta ja seejärel tagasi linna tulla. Me ööbisime New Jersey's, kus hotelli ees peatuv buss viis meid 15 minutiga Manhattani südamesse. Äärmiselt mugav ja C jutu kohaselt ka oluliselt odavam ööbimisvõimalus, kus oli lisaks heale transpordiühendusele ka väga vaikne. Ideaalne koht magamiseks ja pikkadest kõndimispäevadest taastumiseks. Hotelli lähedal oli ka hulgaliselt restorane, kus paaril hilisemal õhtul söömas käisime.
Esimesel õhtul ootasid meid aga Manhattanil parimad sõbrad, korteris, mille nad olid airbnb'i kaudu omale nädalaks üürinud. Ma teadsin ammu, et nad lähevad jõuludeks New Yorki. Mul polnud lihtsalt õrna aimugi, et meil avaneb võimalus tähistada jõule koos nendega New Yorgis. Et nad teevad meile oma ehtsas new yorgi korteris jõuluõhtusöögi ameerika moodi (kalkunikotlettidega hamburgerid), et nende kamina ees ootavad meid pisikesed kingitused, et me saame nendega koos linnaavastamise plaane teha. See oli ideaalne jõuluõhtu sõprade juures New Yorgis. Järgmisel päeval jalutasime nendega koos natukene linnas, sõime koos õhtust ja siis oli neil aeg tagasi Prantsusmaale lennata, samas kui meid ootas veel mitu päeva avastusretki.
Järgmisel korral kirjutan meie esimesest pikast päevast New Yorgis. Sellest, milliseid suuri sümboleid me nägime, milliseid filmihetki me kogesime ning mis nägu ma olin esimese päeva õhtu kella 10ks, pärast 23 kilomeetri mahakõndimist.
Bisous
Loodan, et su jõuluaeg möödus rõõmsalt ja rahulikult ning uus aasta on saanud ilusa alguse.
Mul olid aasta lõpuks ja uue aasta alguseks kõiksugu plaanid tehtud (pean siin silmas eelkõige blogipostitusi) aga nagu sa eelmisest postitusest nägid, olid C-l hoopis muud plaanid. Jõulukingituseks saadud reis New Yorki oli mu elu suurim üllatus.
Nii algabki uus aasta siin blogis reisijuttudega sellest, kuidas me veetsime jõulud New Yorgis. Ja siis võib-olla järgenevad nendele juttudele millalgi ka eelmise aasta kokkuvõtted ja uue aasta lubadused ning kõik muu, mis oli algselt plaanis aga sinna maani läheb ilmselt natukene aega.
Täna läheme ajas natuke tagasi, täpsemalt eelmise aasta jõululaupäeva pärastlõunasse ning vaatame, kuidas see seiklus alguse sai.
24. detsember algas nagu üks üsna tavaline päev. Või noh, nagu üks üsna harilik jõululaupäev. Minu äratuskell hakkab laulma täpselt kell 7. C on natuke aega tagasi uksest välja astunud ja tööle läinud ning ma leban umbes kaks minutit voodis, mõeldes sellele, et ees ootab vaid neli tundi tööd ja tundes rõõmsat ärevust, sest lõpuks on käes jõululaupäev. Ma armastan jõule. Aknaluuke avades paistab aknast ikka roheline muru ja tundub, et tuul on üpris kole aga mitte miski ei vähenda mu jõulurõõmu.
Lähen kööki oma teetassi ja moosisaia järgi ning hommikust süües märkasin, et jõuluvana on kuuse alla pisikese roosa paki poetanud. Jätan selle üsna rahuliku südamega puutumata ja lähen tööle. Lisamärkusena olgu öeldud, et C oli mitu nädalat rääkinud suurest kingitusest, mille jõuluvana pidi õige pea minuni toimetama. Minu jaoks tähendas see mõõtmetelt suurt kingitust,nii et ma ei osanud sellest kuuse alla ilunud pisikesest pakist suurt midagi arvata. Lõuna ajal soovisin töökaaslastele ja ülemusele häid jõule ning asusin rõõmsalt kodu poole. Ilmgi oli selleks ajaks ilusaks läinud, päike piilus pilvede vahelt ja tuul oli vaibunud, ees ootas pikk vaheaeg, jõulupühad ja Pariis.
Koju jõudes hakkasin lõunat valmistama, C saatis sõnumi, et jõuab umbes tunni aja pärast koju. Pisike roosa pakike ootas ikka kuuse all.
Peale lõunasööki pidime asjad kokku pakkima ja paariks päevaks Pariisi sõitma, jõuluõhtu C vanemate juures veetma ning siis päeva-kaks Pariisis veetma. Jõulukaunistustes linna ja vaateaknaid imetlema, muuseumites käima. Võib-olla korra ka C isa juurest läbi astuma.
Pärast magustoitu ulatas C mulle kuuse all oleva paki ja ütles, et ma selle lahti teeksin. Põiklesin alguses vastu, sest pidime ju kingid avama õhtul ta vanemate juures aga ta väitis, et nii ei lähe ja see pakk tuleb kohe avada. Asusin siis natuke umbusklikult pakki avama- üks kleeps, teine kleeps... servast paistis nagu oleks pakis raamat ((hommikul kuuse all pakki märgates, arvasin endamisi, et seal on vist dvd, tundus seda mõõtu pakk olevat :)... ja hops kingipaberist ilmuski välja raamatuke- New Yorgi giidiraamat, mille serva külge oli kinnitatud lennupilet New Yorki. Järgmise päeva hommikul kella 9.25 startivale lennule.
Ma ei uskunud oma silmi. Ega C juttu.
Kas me päriselt lendamegi New Yorki? Homme hommikul? Jõuludeks? On see mingi nali, trikk, äkki ma saan kogu asjast valesti aru.
See ei saa olla päriselt.
Ma tahtsin rõõmust lakke hüpata. Ühe korra. Kaks korda. Kolm korda.
Järgnes liialdamata umbes tund aega selgitamisi, kuidas kõik oli korraldatud ning arupärimisi, et kas me ikka päriselt lendame homme hommikul New Yorki.
Selle üpris emotsionaalse vestluse käigus tuli välja, et kõik inimesed mu ümber teadsid sellest reisist juba alates oktoobri lõpust, mil C lennupileteid ostis ja hotelli broneeris. Ning kõik inimesed tähendab siinkohal tõesti kõiki inimesi (mu Eesti sõbrad küll välja arvata, neile tuli kogu asi sama suure üllatusena kui mulle). C helistas oktoobri lõpus mu ülemusele, et küsida mulle pühade ajaks vabu päevi. Tuleb välja, et mu ülemus oleks need hea meelega andnud, isegi kui ülejäänud ateljee oleks pühade vahepeal tööl olnud. Loomulikult pühendas C mu ülemuse ka reisi detailidesse ning kontrollis järgneva kahe kuu jooksul korduvalt, ega ülemus pole kogemata midagi paljastanud. Seejärel pühendas C asjasse mu vanemad. Et juhul kui ma hakkaksin rääkima jõulude ajal Eestisse tulekust, tuleksid mu vanemad välja mingisuguse plaaniga, miks ma ei saaks tulla- selleks siis need jõulude ajal suvekodusse mineku plaanid- nüüd ma saan aru küll. Lomulikult teadsid sellest reisist kõik meie sõbrad, kellega C plaani pidas, hotelle valis, viisavorme täitis jne. Asjasse olid pühendatud ka meie naabrid, kes pidid maja valvama, kui me ära oleme. Samuti teadsid reisist C vanemad, C vanavanemad, C tädid, C vanavanemate naabrid...
Absouluutselt kõik inimesed peale minu.
Kõik said selle saladuse pidamisega imetabaselt hakkama, nii et kniks ja kummardus. See oli mu elu suurim üllatus.
Kui algsete plaanide kohaselt pidime me pärast jõule ja Pariisi mitmeks päevaks koju tulema ning siis alles sõprade juurde sõitma vana aastat ära saatma, siis uus plaan, millesse C mind lõpuks pühendas, oli ainult natukene teistsugune.
24nda pärastlõunal sõitsime Pariisi, kus veetsime jõululaupäeva õhtu C vanemate juures. Saime kodust liikuma hakata plaanitust paar tundi hiljem, sest natuke segaduses aga ülirõõmsal minul kulus jupp aega, et efektiivselt mõtlema hakata- kokku oli vaja pakkida seljakott New Yorki minemiseks (appi, mis ma selga panen?), riided ja peokleit aastavahetuseks sõprade juurde minekuks (appi, mis ma selga panen? vol 2), kõik C ja C vanemate kingitused ning teha muud sada pisiasja, mis paar tundi tagasi ei olnud üldsegi mitte päevakorras- näiteks oli vaja üles otsida pass. Jõuluse pidusöögi ning kingijagamiste vahepeal üritasin teha natuke ka New Yorgi plaane aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Pidusöögi lõpetasime pärast keskööd ja kui äratuskell 5.50 helisema hakkas, oli tunne nagu oleks olnud üks üsna lühike öö. C ema viis meid lennujaama ning 7,5 tunnise lennu järel maabusime me New Yorgis, Newarki lennujaamas. Esimest korda Ameerika mandril. Minu unistuste linnas.
Esimesel õhtul ootasid meid aga Manhattanil parimad sõbrad, korteris, mille nad olid airbnb'i kaudu omale nädalaks üürinud. Ma teadsin ammu, et nad lähevad jõuludeks New Yorki. Mul polnud lihtsalt õrna aimugi, et meil avaneb võimalus tähistada jõule koos nendega New Yorgis. Et nad teevad meile oma ehtsas new yorgi korteris jõuluõhtusöögi ameerika moodi (kalkunikotlettidega hamburgerid), et nende kamina ees ootavad meid pisikesed kingitused, et me saame nendega koos linnaavastamise plaane teha. See oli ideaalne jõuluõhtu sõprade juures New Yorgis. Järgmisel päeval jalutasime nendega koos natukene linnas, sõime koos õhtust ja siis oli neil aeg tagasi Prantsusmaale lennata, samas kui meid ootas veel mitu päeva avastusretki.
Bisous
No comments:
Post a Comment