MY FRENCH BLOG: Suur jõuluüllatus. Teine päev New Yorgis.

26. detsembri hommikul ärkasin ma New Jersey hotelli suures valges voodis. Sa ei kujuta ette, kui hea uni see oli olnud. Eelmise päeva, millesse mahtus- täiesti unetu öö ja varajane ärkamine Pariisis, pikk lennureis, ajavahe, poole päevane linnas jalutamine ning sõpradega jõuluõhtu veetmine- selle esimese jõulupüha lõpuks olin ma veel armetum kui üks harilik tühjaks pigistatud sidrun.

Ärgates näitas telefoni ekraan aga numbrit 6 millegagi ja ilmselgelt olime me mõlemad alles tugevas ajavahe mõjus, sest see kellaaeg tundus ärkamiseks järsku täiesti mõistlik. Võib-olla oli asi ka hästi natukene selles, et meid ootas ees esimene pikk päev New Yorgis. Oh seda elevust-ärevust! Olime eelmisel õhtul sõprade juures linna avastamisretkede plaane arutanud, ning esimesena oli sel hommikul plaanis istuda praami peale ning näha ära Statue of Liberty ja Ellis Island.

Me jõudsime sinna praami sappa üsna vara hommikul. Skyline oli pisut udune aga ilmateade ennustas, et päeva peale peaks ilm selginema ja päikegi välja tulema. Esimene laev oli vist juba ära läinud aga kuna piletiostmine läks väga sujuvalt ja kiirelt tundus meile, et me vist jõuame vabalt teise laeva peale ja oleme nii ilusti oma päeva graafikus. Kõik olekski hästi mõnusalt kulgenud, kui piletiostmise ja laeva vahepeal poleks olnud turvakontrolli. Umbes täpselt sellist nagu lennujaamadeski- ära tuli võtta üleriided, elektroonika eraldi kasti jms, hea, et saapad vähemalt jalga jäeti. Turvakontrollid tekitavad igal pool ja alati järjekordi ja seegi polnud mingi erand. Parajalt pika ja üsna aeglaselt kulgeva saba ära seisnud jõudsime lõpuks vist hoopiski kolmandale laevale. Taolisi turvakontrolle kogesime New Yorgis veel üsna mitmel pool, see oli miski, mida lõpuks tuli lihtsalt võtta kui paratamatust.

Laevasõit kestis ehk 20 minutit ja sealt avanes üks mu lemmikuimaid vaateid Manhattani skyline'ile. Ja muidugi iseseisvussambale. See on täpselt samasugune nagu Colmar'is (meie kodust 90km kaugusel) asuv 12 meetrine koopia. Muahahaa. No tegelikult oli originaal ikka üsna muljetavaldavalt suur ja kõrge. Ja vanust ja asukohta ja kõike muud arvestades ka üllatavalt heas seisukorras mu meelest. Ellis Islandil avastasime hästi põgusalt immigrantide muusemi ja nautisime üle lahe paistvat pilvelõhkujate siluetti (loe: tegime skyline'ist palju-palju pilte, mida nüüd on loomulikult hästi tore sorteerida ja töödelda). Ellis Island'il asub The American Immigrant Wall of Honor, kus on kirjas üle 770 000 immigrandi nime, otsisime sealt ka minu ja C perekonnanimesid aga leidsime vaid ühe sarnase, mis viimase tähega erines C nimest. Minu esivanemad ei ole vist american dream-usku olnud.

Tagasi Manhattanil, suundusime Wall Streeti piirkonda ja sealt edasi kõndisime World Trade Centeri mälestuskohta. Kaksiktornidest järgi jäänud augud on aukartustäratavalt suured ja sügavad. Ja kurvad. Mu meelest on see memoriaal ilusti tehtud. Seal olles põikasime sisse ka kõrval asuvasse Oculus kaubanduskeskusesse, mis kerkis kaksiktornide all olnud maaaluse kaubanduskeskuse asemele. Oculus on huvitava arhitektuuriga omapärane hoone.

Me esimene New Yorgi päev oli see, mil me kõndisime maha 23 kilomeetrit. Selleks ajaks kui me Oculus'est välja astusime, ei olnud sellest veel poolgi maha kõnnitud aga meil olid kõhud tühjad, nii et me hakkasime pilvelõhkujate tippude vaatamise asemel hoopis söögikohta otsima. Kuskilt üsna rahulikult kõrvaltänavalt leidsime ühe vilkuva neoonsildiga pizza koha, kus saime täitsa maitsvast pizzalõigust kõhu täis ja suundusime siis taas New Yorgi tänavatele.

Järgmine sihtpunkt oli Brooklyn Bridge. Nägime silda juba kaugelt eemalt aga üles silla peale minekuks vajalike treppide leidmiseks tiirutasime lõpuks ikka üsna mitmetel tänavatel. Lõpuks leidsime trepid ja tadaaa- seal ta oligi- New Yorgi kõige kuulsam sild. Minu esimene filmimoment. Ma olen seda ju telekast nii palju kordi näinud- ämblikmehe filmis ja deep impact'is ja sex and the city seriaalis. Brooklyn Bridge on nii suur filmistaar, et paratamatult on seal olles tunne nagu oleks isegi järsku mõnda filmi sattunud või siis vähemalt filmivõtetele.

Sillal käidud, liikusime edasi samas piirkonnas olevasse Chinatowni ning Little Italie district'i. Esimene on täpselt nagu linn linnas- isegi pankade nimed on hiina hieroglüüfides. Lisaks absoluutselt kõikidele muudele siltidele-restoranidele. Tänavakaupmeeste kärudel müüakse täiesti mõistetamatuid juuri ja juurikaid. Võib-olla tulenes see ka hallist ja pilvisest ilmast aga hiinalinn jättis mulle natuke sünge ja trööstitu ja võib-olla isegi natuke kurjakuulutava mulje. Võib-olla see viimane on pisuke liialdus aga mul oli seal jalutades kogu aeg hea meel, et ma üksi polnud. Little Italy piirkond oli tunduvalt helgem ja sõbralikum ja mu meelest ka ouliselt lärmakam. Pizza, pasta, mozzarella, ristorante- kõik sildid olid ka arusaadavad.
Little Italy risti-põiki läbi seigeldud, suundusime tagasi Brooklyn Bridge'ile, kus saime kokku oma sõpradega. Ületasime õhtuhämaruses ja tulede süttides silla ning olime Brooklynis. Istusime metroo peale ja võtsime suuna Carroll Gardens'i suunas. Meie pika päeva viimane sihtkoht oli üks harilik neighbourhood Brooklynis.

Pärast umbes tunniajast ! metroosõitu, olime kohal. Olime täiesti tavalises eramajade rajoonis, mille tegi sel hetkel eriliseks see, et kõik majad ja aiad olid jõulutulukestega kaunistatud. Võid nüüd mõelda, et miks selleks on vaja ekstra kuskilt teisest maailma otsast kohale sõita aga sa oleksid pidanud neid kaunistusi ise nägema. See oli terve kvartalitäis winter wonderland'i. Euroopas ei kaunista keegi oma maja niivõrd kui seal ja kuna tegemist polnud vaid ühe või kahe uhke majaga vaid 95% kogu rajoonist oli kaunistuste alla mattunud, siis see oli ikka täiega väärt seda pikka metroosõitu. Lisaks sobis see nagu valatult meie "jõulud New Yorgis" reisi temaatikasse.
New York ei olnud muidu eriliselt jõulutuledes, me ootasime midagi sellist nagu on Pariisis aga pidime pettuma. Pariisis on linna poolt oluliselt rohkem jõulukaunistusi tänavatele pandud- alates üle tänavate tõmmatud valguskettidest kuni lõpetades lillepottide kaunistustega. New Yorgis ei olnud aga eriti midagi, kui välja arvata era ettevõtete ehk siis poodide ja kaubanduskeskuste vaateaknad. Mitme uisuväljaku juures ja tänavanurgal oli küll ka uhkelt kõrge kuulidega kaunistatud jõulupuu, ning loomulikult see kõige kuulsam Rockefeller Center'i esine puu aga muidu jäi New York kaunistuste osas pigem väga tagasihoidlikuks. Ehk tuleneb see linna suurusest ja tänavate laiusest aga meile oli see igatahes üllatuseks. Nii et see jalutuskäik seal jõulutuledes kvartalis oli täpselt õige koht meie jaoks, kes me jõulumaagiat ootasime.

Õhtu lõpetasime Brooklynis mingis hamburgeri kohas koos sõpradega õhtust süües ning seejärel oli aeg sõpradele head reisi soovida, sest nemad läksid järgmisel päeval lennukile. Meie asusime aga katkiste metroodega tagasi Manhattanile ja bussijaama poole seiklema. Tagasi hotellis, jõudsime vaevalt hambapesu lõpetada, kui silm juba kinni vajus. Järgmisel päeval oli ees ootamas uus New Yorgi seiklus.
Bisous