Veel kuu aega eriolukorda.
Ma ei teagi, kas see uudis on täna positiivne või negatiivne. Mul pole kodus olemise vastu absoluutselt mitte midagi. Mul ei ole mingit eluliselt tähtsat vajadust kuhugi minna, midagi osta, kedagi näha ja siiani ei ole ma veel millestki nii väga puudust ka tundma hakanud, et kohe üldse enam olla ei oskaks. Inimene harjub igasuguse uue olukorraga ikkagi äärmiselt lihtsalt, mu meelest.
Olgugi, et ohtrate meediakajastuste põhjal on meil siin täna kätte jõudnud viiruse leviku nö lagi ja juba mitmendat päeva on intensiivi jõudvate haigete arv kerges languses (intensiivis on tänaõhtuse seisuga 6730 inimest), siis surmajuhtumeid loetakse viimastel päevadel ikka kokku pidevalt üle 500, viimase 24 tunni jooksul rekordiliselt 762. Need numbrid tekitavad jätkuvalt ärevust, hoolimata mõningatest eelnevatest positiivsematest uudistest. Ses mõttes on eriolukorra pikendamine ainuõige otsus. Kui tänu minu kodus püsimisele jääb kolm inimest vähem haigeks, siis olen ma oma panuse viiruse leviku takistamisele ausalt andnud.
Teisest küljest tähendab veel neli nädalat karantiini seda, et absoluutselt kõik kohad on ikka kinni. Ma ei taha eriti midagi internetistki tellida, sest postiteenus töötab vist ainult kolmel päeval nädalas ja kõik kullerifirmad on ilmselt niigi ülekoormatud. Kuigi kõik veebipoed kinnitavad ette ja taha, et nende töötajate tervise eest kantakse hoolt, siis ega mina ju tegelikult tea, kas see on tõsi või mitte. Ja mul ikkagi ei ole vaja midagi nii olulist, mis oleks väärt riski kellegi elu ohtu panna. Aga ma väga tahaksin aidata. Eelkõige neid väikeettevõtjaid ja käsitöölisi, kes on juba praeguseks pea kogu oma sissetuleku kaotanud. Kas nad elavad üle veel neli nädalat? Või veelgi rohkem?
Olgugi, et me kõik siin arvasime, et see nii läheb, oli presidendi eileõhtuse kõne kõige tähtsam teadaanne ikkagi natuke uskumatu. Eriolukorra piirangud kehtivad nüüd kuni 11. maini.
See tähendab veel tervelt nelja pikka nädalat liikumispiiranguid ja põhimõtteliselt suletud ühiskonda. Ja sealt edasigi ei ole miski nii nagu enne viirusepuhangut.
Ma taban ennast aegajalt mõtlemas nende "enne" hetkede peale. Viimne kord, kui naabrite juures külas käisime, viimane kord, kui lillepoes jalutasin, viimane kord, kui pagariärist kooki käisin ostmas.... Kõik oli nii iseenesestmõistetav, nii igapäevane. Mõtlen selle peale, kuidas me jõulude ajal New Yorgis jalutades ei oleks uneski selle peale tulnud, et me ühel päeval väga varsti enam oma kodust pm lahkuda ei tohi. Või viimasel korral kui me sõpradega sokivabrikus sokke käisime ostmas ja pärast seda restoranis lõunatasime- sel hetkel oli viirus Hiinas juba levima hakanud aga me rääkisime söögi kõrvale sellest, kuidas me aprillis koos Hollandisse tulbipõlde vaatama läheme. Sest ka meie arvasime kunagi, et ega see viirus siia küll ei jõua, ega see meie elu küll ei mõjuta. See reis Hollandisse oleks pidanud aset leidma eelmine nädalavahetus.
Kõik praegu kehtivad piirangud- ka need kõige karmimad- jäävad nüüd siin veel vähemalt kuni 11. maini kehtima. Näiteks ei tohi Pariisis käia päevasel ajal jooksmas. Kella 10 ja 19 vahel on see keelatud ja rikkumise korral saab trahvi. Politsei ja kohati ka sõjavägi jäävad üle kogu riigi ikka tänavatele patrullima ja rikkujaid korrale kutsuma.
C on ka nüüdseks juba korra politsei poolt kinni peetud. Ühel õhtul töölt koju sõites pidi temagi oma liikumist tõendavat paberit näitama ja aru andma, kust tuleb ja kuhu läheb.
Meie eesmine naaber rääkis ühel õhtul üle aia, et ta oli kohanud jalgrattal patrullivaid politseinikke ka meie majade ümber laiuvas äärmiselt suures metsas. Me poleks eales arvanud, et nad siia jõuavad.
Ma ei teagi, kas see uudis on täna positiivne või negatiivne. Mul pole kodus olemise vastu absoluutselt mitte midagi. Mul ei ole mingit eluliselt tähtsat vajadust kuhugi minna, midagi osta, kedagi näha ja siiani ei ole ma veel millestki nii väga puudust ka tundma hakanud, et kohe üldse enam olla ei oskaks. Inimene harjub igasuguse uue olukorraga ikkagi äärmiselt lihtsalt, mu meelest.
Olgugi, et ohtrate meediakajastuste põhjal on meil siin täna kätte jõudnud viiruse leviku nö lagi ja juba mitmendat päeva on intensiivi jõudvate haigete arv kerges languses (intensiivis on tänaõhtuse seisuga 6730 inimest), siis surmajuhtumeid loetakse viimastel päevadel ikka kokku pidevalt üle 500, viimase 24 tunni jooksul rekordiliselt 762. Need numbrid tekitavad jätkuvalt ärevust, hoolimata mõningatest eelnevatest positiivsematest uudistest. Ses mõttes on eriolukorra pikendamine ainuõige otsus. Kui tänu minu kodus püsimisele jääb kolm inimest vähem haigeks, siis olen ma oma panuse viiruse leviku takistamisele ausalt andnud.
Teisest küljest tähendab veel neli nädalat karantiini seda, et absoluutselt kõik kohad on ikka kinni. Ma ei taha eriti midagi internetistki tellida, sest postiteenus töötab vist ainult kolmel päeval nädalas ja kõik kullerifirmad on ilmselt niigi ülekoormatud. Kuigi kõik veebipoed kinnitavad ette ja taha, et nende töötajate tervise eest kantakse hoolt, siis ega mina ju tegelikult tea, kas see on tõsi või mitte. Ja mul ikkagi ei ole vaja midagi nii olulist, mis oleks väärt riski kellegi elu ohtu panna. Aga ma väga tahaksin aidata. Eelkõige neid väikeettevõtjaid ja käsitöölisi, kes on juba praeguseks pea kogu oma sissetuleku kaotanud. Kas nad elavad üle veel neli nädalat? Või veelgi rohkem?
Olgugi, et me kõik siin arvasime, et see nii läheb, oli presidendi eileõhtuse kõne kõige tähtsam teadaanne ikkagi natuke uskumatu. Eriolukorra piirangud kehtivad nüüd kuni 11. maini.
See tähendab veel tervelt nelja pikka nädalat liikumispiiranguid ja põhimõtteliselt suletud ühiskonda. Ja sealt edasigi ei ole miski nii nagu enne viirusepuhangut.
Ma taban ennast aegajalt mõtlemas nende "enne" hetkede peale. Viimne kord, kui naabrite juures külas käisime, viimane kord, kui lillepoes jalutasin, viimane kord, kui pagariärist kooki käisin ostmas.... Kõik oli nii iseenesestmõistetav, nii igapäevane. Mõtlen selle peale, kuidas me jõulude ajal New Yorgis jalutades ei oleks uneski selle peale tulnud, et me ühel päeval väga varsti enam oma kodust pm lahkuda ei tohi. Või viimasel korral kui me sõpradega sokivabrikus sokke käisime ostmas ja pärast seda restoranis lõunatasime- sel hetkel oli viirus Hiinas juba levima hakanud aga me rääkisime söögi kõrvale sellest, kuidas me aprillis koos Hollandisse tulbipõlde vaatama läheme. Sest ka meie arvasime kunagi, et ega see viirus siia küll ei jõua, ega see meie elu küll ei mõjuta. See reis Hollandisse oleks pidanud aset leidma eelmine nädalavahetus.
Kõik praegu kehtivad piirangud- ka need kõige karmimad- jäävad nüüd siin veel vähemalt kuni 11. maini kehtima. Näiteks ei tohi Pariisis käia päevasel ajal jooksmas. Kella 10 ja 19 vahel on see keelatud ja rikkumise korral saab trahvi. Politsei ja kohati ka sõjavägi jäävad üle kogu riigi ikka tänavatele patrullima ja rikkujaid korrale kutsuma.
C on ka nüüdseks juba korra politsei poolt kinni peetud. Ühel õhtul töölt koju sõites pidi temagi oma liikumist tõendavat paberit näitama ja aru andma, kust tuleb ja kuhu läheb.
Meie eesmine naaber rääkis ühel õhtul üle aia, et ta oli kohanud jalgrattal patrullivaid politseinikke ka meie majade ümber laiuvas äärmiselt suures metsas. Me poleks eales arvanud, et nad siia jõuavad.
11. mai on niisiis see kuupäev, mil siin avatakse enamik asutusi ja ärisid. Alates sellest päevast hakkavad tasapisi ja igasuguste rangete reeglite järgides avama oma uksi ka lastehoiud, eelkoolid ja koolid. Mitte küll kõik, praegu räägitakse vaid maapiirkondade väikekoolidest jms, ülikoolid jäävad samuti veel suletuks. Järgneva kuu jooksul hakatakse koostama plaane, et naasmine koolidesse oleks võimalikult turvaline, klassid jagatakse pooleks jms meetmed võetakse kasutusele, mis teoreetiliselt peaksid viiruse nö teist lainet limiteerima.
Pärast 11. maid jäävad suletuks ikkagi kõik restoranid ja hotellid, samuti keelas president ära kõik suurüritused kuni juuli keskpaigani. See vallandas täna massilise festivalide, kontserdite ja muude suurürituste ära jäämise või edasi lükkamise teadaandmiste laviini. Tour de France alustab juuli asemel 29. augustil, Cannes filmifestivali ja Avignon'i teatrifestivali saatust arutatakse sel nädalal- valikuvariantideks kas edasi lükkamine või ära jätmine. Stingi kontert, mis toimub 13. juulil ja kuhu ma ostsin C-le sünnipäevaks piletid, lükkub edasi. Hetkel veel ei ole uus kuupäev teada, aga me väga loodame, et see meile sobib.
Pärast 11. maid jäävad suletuks ikkagi kõik restoranid ja hotellid, samuti keelas president ära kõik suurüritused kuni juuli keskpaigani. See vallandas täna massilise festivalide, kontserdite ja muude suurürituste ära jäämise või edasi lükkamise teadaandmiste laviini. Tour de France alustab juuli asemel 29. augustil, Cannes filmifestivali ja Avignon'i teatrifestivali saatust arutatakse sel nädalal- valikuvariantideks kas edasi lükkamine või ära jätmine. Stingi kontert, mis toimub 13. juulil ja kuhu ma ostsin C-le sünnipäevaks piletid, lükkub edasi. Hetkel veel ei ole uus kuupäev teada, aga me väga loodame, et see meile sobib.
Mina lähen tagasi tööle täpselt nädala pärast, järgmisel teisipäeval. Ei tea veel midagi täpsemalt, ei töötundidest ega -päevadest aga nii nagu praktiliselt kõik ülejäänud tekstiiliettevõtted praegu kogu Prantsusmaal, hakkame ka meie lõpuks maske õmblema. Ausalt, me ei saanud C-ga tänaseni aru, miks minu ateljee praeguses olukorras ikka veel kinni on. Kõik ülejäänud on juba pea nädal tagasi alustanud maskide õmblemisega. Nüüd siis lõpuks meie ka.
Tööle minek on vabatahtlik aga ma vist isegi ei mõelnud sekundikski selle peale, et äkki ei läheks. Isikukaitsevahendid meile on ülemuse sõnul juba olemas, samuti saab vajadusel muuta töötamise aegu. Mind huvitab, kas mõni mu kolleegidest keeldub ka tööle tulemast, arvestades seda, et tööle minek on siiski vabatahtlik ja eriolukord- ehk püsi kodus! kestab ikka veel edasi.
Tööle minek on vabatahtlik aga ma vist isegi ei mõelnud sekundikski selle peale, et äkki ei läheks. Isikukaitsevahendid meile on ülemuse sõnul juba olemas, samuti saab vajadusel muuta töötamise aegu. Mind huvitab, kas mõni mu kolleegidest keeldub ka tööle tulemast, arvestades seda, et tööle minek on siiski vabatahtlik ja eriolukord- ehk püsi kodus! kestab ikka veel edasi.
C põhimõtteliselt polegi töötamist eriolukorra vältel katkestanud, nüüd on tal veel ekstra palju tööd, sest kõik tekstiiliettevõtted toodavad maske ja haiglatöötajatele pluuse, kitleid, mille kõikide tarbeks on loomulikult kangast vaja.
Mind ootab ees veel nädal kodus. Mul on hea meel, et ülemus andis varakult teada, millal on vaja uuesti tööle minna. Ma ootasin kõik eelmised nädalad seda sõnumit, mis ütleks, et homme on vaja tööle minna. Nüüd on mul veel nädal kodus, et igasugused kodus plaanis olnud tööd ära lõpetada ja siis võin ma järgmise nädala teisipäeval maske õmblema hakata küll.
#stayhome #stayhealthy
Bisous
Mind ootab ees veel nädal kodus. Mul on hea meel, et ülemus andis varakult teada, millal on vaja uuesti tööle minna. Ma ootasin kõik eelmised nädalad seda sõnumit, mis ütleks, et homme on vaja tööle minna. Nüüd on mul veel nädal kodus, et igasugused kodus plaanis olnud tööd ära lõpetada ja siis võin ma järgmise nädala teisipäeval maske õmblema hakata küll.
#stayhome #stayhealthy
Bisous
No comments:
Post a Comment