Ega me tegelikult siiani tea, kas me selleaastase suvepuhkuse ikka saame saarel veeta.*
Teoreetiliselt peaks okei olema, siiani ei ole reisibüroo miskit tühistanud ja tundub, et lennudki sinna toimuvad. Reisibüroo pole õigupoolest ikka veel oma uksigi avanud, kõndisime sealt laupäeval mööda ja kõik oli endiselt sama vaikne ja pime, kui märtsis. Loodetavasti nad nende kinniste uste taga ei paki oma kohvreid kokku.
Meil on viimase reisiraha osa maksmiseni veel u kuu aega aega. Juhul, kui selle aja jooksul keegi midagi ei tühista, pankrotti välja ei kuuluta või mingeid toredaid reegleid ei kehtesta, siis lendame me La Réunioni saarele. Nende viimaste- toredate reeglite alla kuulub näiteks ükskõik kui mitme päeva pikkune karantiinis olek. Nii seal kui siinpool maakera. Juhul, kui see tõesti peaks kuskil kehtestatama, siis sellisel juhul on meil plaanis see reis tühistada ning midagi muud asemele leida. Ilmselt kuskil siinsamas Prantsusmaal.
22. juuni peaks olema see kuupäev, mil siin antakse teada edasistest piirangutest ning reeglitest ja seda ka puhkuste osas, nii et me ootame nüüd lihtsalt seda kuupäeva, et vaadata, mis meie suvepuhkuseplaanidest lõpuks saab.
Me jõudsime omale enne eriolukorra algust osta La Réunion'i giidiraamatu ja selle koduse karantiiniperioodi jooksul vähemalt kolm korda kaanest kaaneni läbi lugeda. Meil on plaan teha ring peale pm tervele saarele, me peatume igas hotellis max 2 päeva ning kuna vahemaad seal on meie jaoks üsna tillukesed, siis ilmselt kavatseme me üsna palju ringi sõita. Ringiliikumise teeb seal keeruliseks ehk vaid fakt, et saarel on ainult üks suur maantee, mis kulgeb mööda saare rannikuala ning teeb sellele tiiru peale. Ükskõik, kust kuhu minnes, tuleb alati seda sama ühte maanteed sõita. Saare keskosas olevad teed pidavat olema väga käänulised ja ka üsna kitsad, nii et saare keskel ringisõitmine pidavat võtma omajagu aega ning kohati olema ka omaette elamus. Õnneks on meil Norra fjordidevaheline sõidukogemus ja me ootame juba huviga kas La Réunioni teed suudavad neid sealt saadud ohooo- ja ahhaaaa-elamusi üle trumbata.
Tänase postituse eesmärk on natuke seda saart tutvustada, meie reisiplaanidesse piiluda ja ma luban endal lihtsalt natuke sellest suvereisist unistada.
La Reunion kuulub Prantsusmaale, see on üks riigi viiest üle-mere maakonnast (Guedeloupe, Martinique, French Guiana ja Mayotte'i kõrval) ning see asub India ookeanis, Madagaskari külje all. Lend sinna saab olema mu senise elu pikim- New York oli 8h, La Réunion on 11. Iiiiiks. Aga õnneks on Pariisiga ajavahe vaid kaks tundi, nii et võrreldes New Yorgiga saab kohapealne olemine olema tunduvalt kergem. Oluliselt kergem. Mis on mu jaoks vist isegi tähtsam, kui see pikk lennuaeg. Ajavahega kohanemine oli New Yorgis ikka veidi keeruline, siiani mõni siin naerab ja meenutab mu esimese õhtu pisut üleväsinud nägu. Nii et ma väga ei muretsegi tegelikult selle 11 tunnise lennu pärast, see tuleb vaid mitmekülgselt ära sisustada- magad-sööd-magad-loed-sööd jne jne ja oledki kohal.
La Réunion on vulkaanitekkeline saar, mille kõrgeim tipp on veidi üle 3000 m. Arvestades seda, et rannikualad, kus linnad ja külad ja hotellid paiknevad, asuvad merepinna tasemel, siis sinna 3000 m kõrgusele sõit saab olema omajagu pikk. Me oleme lõuna- prantsusmaal ühe mäe tippu nii sõitnud, et alustasime ka u merepinna tasemelt ja mööda käänulist teed üles- ütleme nii, et andis ikka ronida. Kusjuures, siinse mäe tipp oli vaid 2000 meetri peal... ma juba väga ootan seda 3000 kogemust. See lõuna- prantsusmaa mäe tipp on siiani üks mu lemmikuimaid ja eredamaid reiside elamusi üldse. Seal üleval olles oli tunne, nagu oleksin Kuu peal maandunud. Ma armastan kõrgete mägede tippe ja neid sealtavanevaid hunnituid vaateid.
Saarele mahub kaks vulkaani, üks nö "magav"- piton des Neiges ja teine aktiivne- piton de la Fournaise. Kusjuures, see aktiivne pidavat olema üks aktiivsemaid vulkaane terves maailmas, pursates keskeltläbi iga 9 kuu tagant. Mis sa arvad, mida C üle kõige loodab saarel näha? Arvasid täitsa õigesti- vulkaanipurset. Loomulikult kuskilt turvaliselt hotelli rõdult vms... eee ma loodan... aga ikkagi... on inimesel ikka unistus. Mulle piisaks vist täiesti youtube'i videost.
Kuna me peatume väga mitmes linnas, siis ma loodan, et me näeme palju kohalikku traditsioonilist arhitektuuri, kõigi eelduste kohaselt peaks see siinsest ikka omajagu erinema. Kuna saarel on üsna mitmete religioonide kogukonnad üsna arvukalt esindatud, siis peaks seal olema võimalik uudistada- kasvõi ainult väljastpoolt- ka mitmeid erinevaid pühamuid, kirikuid, templeid jm.
La Maison Folio on autentne kreooli maja, mida on võimalik külastada ning seda ümbritsevat traditsioonilist kreooli aeda niisamuti. Kindlasti saame kuskil pisikeses ajaloomuuseumis saare ajaloo ning mitmekülgse kultuuripärandiga ka tutvust teha. Saarel asub mitu botaanikamaja, mis on tunduvalt huvitavamad kui ajaloomuuseumid- ja kus saab kohalikku ägedat floorat lähemalt uurida. Kujuta ette, kõiki neid eksootilisi lilli, mis seal vabas looduses kasvavad...
Saarel on kaks tänagi tegutsevat suhkruvabrikut. Tahaks käia suhkruroo istanduses ning lähemalt näha suhkru rafineerimist. Seal, kus kasvab suhkruroog, aetakse enamasti ka rummi ja La Réunion'i rumm on siin vägagi hinnatud. Meie kodus niisamuti. Meil on baarikapis just üks tühi koht ühele suveniiripudelile.
Sealset rummi tehakse nii põllumajanduslikul meetodil ehk siis valmistatakse suhkruroomahlast kui ka tööstuslikul meetodil, mis kasutab suhkruroomelassi. (Näed jah, et ma olen seda giidiraamatut põhjalikult lugenud- ega ma muidu ei teaks selliseid fakte) Seda kõike näidatakse loomulikult ka turistidele. Saarelt pärit üks rummisort- le rhum arrangé on eriline (ja väga hea kokteilikomponent muide) sellepoolest, et see sisaldab väga vähe suhkrut ning sinna lisatakse maitse andmiseks hoopiski kõikvõimalikke maitseaineid-vürtse, koori, lehti, värskeid või kuivatatud puuvilju, vanilli jms. Just seda pudelit me baarikapp ootabki.
Kui me ühel päeval käime suhkruroo istanduses ja rummi destilleerimisvabrikus, siis mõnel teisel päeval tahaks kindlasti näha vaniljekaunade kasvatamist ja pelargooniaõitest õli tootmist ja keset ananassipõldu võiks ka seista.
Kindlasti tahaks leida ühe sellise ranna ja seal natuke aega lihtsalt pikutada ja lainete loksumist kuulatada. Niisama palju kui ma armastan kõrgeid mäetippe, jumaldan ma ka mereranda ja merekohinat. Ujumine on saarel lubatud vaid teatud piiratud alades, nii et pigem võiks sinna randa kaasa võtta ühe päikesevarju ja raamatu ja natuke lihtsalt nautida seda, kuhu me sattunud oleme. See pildipealne rand tundub just selline mõtiskluste paradiis olevat...
Delfiine ja vaalu tahaks näha. Juunist septembrini on neid saare lähedastes vetes eriti palju, siis on delfiinide-vaatluse periood ja meil on kindlasti plaanis vähemalt korra ka merele minna. Kõikvõimalikud paadituurid on hästi populaarsed ja me leidsime, et üks firma korraldab neid näiteks paatidega, millel on klaasist põhi, nii et kogu veealust maailma on eriti mugav kogu aeg paadist jälgida. Võimalik on ka sukelduda ja delfinidega koos ujuda ja igasuguseid muid trikke teha.
La Réunion'i ümbrus on korallrahudega ümbritsetud ja sealsed veed on ühed mitmekesisema elustiku-olustikuga veealused maailmad. Palju millimallikaid ja muid veidraid mereelukaid.
Okei, seda vaatepilti võiks vabalt näiteks helikopterist jälgida. Helikopterilennud ja igasugused muud pisilennukite ja muude atribuutidega lendamised ja liuglemised on ka hästi populaarsed turismiatraktsioonid aga kahjuks mõjuvad need sõidud rahakotile sama vapustavalt kui need ülevalt avanevad vaated oleksid mõjunud me meeltele. Nii et me vist praeguse seisuga piirdume pigem maa ja veega.
Ühes reisisaates tutvustati La Réunion'i ühe turismiatraktsioonina ka speleomatkamist laavatunnelites. Mulle tundus see ainuüksi teleekraanil juba natuke liiga ekstreemse ettevõtmisena ja mul oli nii hea meel, kui C kõrval sama kuulutas. Õnneks pole ta ikka nii suur vulkaanihuviline. Neid matku korraldatakse selle magava vulkaani sügavustes olevatesse koobastesse ja ma kujutasin seda saatelõiku vaadates kogu aeg ette, kuidas mingi nurga tagant järsku laava hakkab vastu valguma...
Kui Senegali minnes võttis kohvris kõige rohkem ruumi kõige tähtsam asi-päikesekübar, siis seekord lähevad kohvrisse kõigepealt matkasaapad ja alles seejärel kõik muu. Kui mahub. La Réunion on täis erineva pikkuse ja raskusastmega matkaradasid ja matkamine on seal üks populaarseimaid tegevusi- nii kohalikele kui turistidele. Meil on kindlasti plaanis üks või kaks matkamist ka ette võtta ja ilmselt oleks eile olnud täpselt õige päev alustada selleks mingisuguse treeninguga.
Sellised ideed on meil meie puhkusereisiks. Pöidlad pihku, et augustis saame seda kõike ise kogeda ja näha.
Bisous
*Ühe osa puhkusest siiski oleme La Réunion'il, teise poole veedame Eestis.
**Kõik siinkasutatud fotod pärinevad robertharding.com lehelt
Teoreetiliselt peaks okei olema, siiani ei ole reisibüroo miskit tühistanud ja tundub, et lennudki sinna toimuvad. Reisibüroo pole õigupoolest ikka veel oma uksigi avanud, kõndisime sealt laupäeval mööda ja kõik oli endiselt sama vaikne ja pime, kui märtsis. Loodetavasti nad nende kinniste uste taga ei paki oma kohvreid kokku.
Meil on viimase reisiraha osa maksmiseni veel u kuu aega aega. Juhul, kui selle aja jooksul keegi midagi ei tühista, pankrotti välja ei kuuluta või mingeid toredaid reegleid ei kehtesta, siis lendame me La Réunioni saarele. Nende viimaste- toredate reeglite alla kuulub näiteks ükskõik kui mitme päeva pikkune karantiinis olek. Nii seal kui siinpool maakera. Juhul, kui see tõesti peaks kuskil kehtestatama, siis sellisel juhul on meil plaanis see reis tühistada ning midagi muud asemele leida. Ilmselt kuskil siinsamas Prantsusmaal.
22. juuni peaks olema see kuupäev, mil siin antakse teada edasistest piirangutest ning reeglitest ja seda ka puhkuste osas, nii et me ootame nüüd lihtsalt seda kuupäeva, et vaadata, mis meie suvepuhkuseplaanidest lõpuks saab.
Me jõudsime omale enne eriolukorra algust osta La Réunion'i giidiraamatu ja selle koduse karantiiniperioodi jooksul vähemalt kolm korda kaanest kaaneni läbi lugeda. Meil on plaan teha ring peale pm tervele saarele, me peatume igas hotellis max 2 päeva ning kuna vahemaad seal on meie jaoks üsna tillukesed, siis ilmselt kavatseme me üsna palju ringi sõita. Ringiliikumise teeb seal keeruliseks ehk vaid fakt, et saarel on ainult üks suur maantee, mis kulgeb mööda saare rannikuala ning teeb sellele tiiru peale. Ükskõik, kust kuhu minnes, tuleb alati seda sama ühte maanteed sõita. Saare keskosas olevad teed pidavat olema väga käänulised ja ka üsna kitsad, nii et saare keskel ringisõitmine pidavat võtma omajagu aega ning kohati olema ka omaette elamus. Õnneks on meil Norra fjordidevaheline sõidukogemus ja me ootame juba huviga kas La Réunioni teed suudavad neid sealt saadud ohooo- ja ahhaaaa-elamusi üle trumbata.
Tänase postituse eesmärk on natuke seda saart tutvustada, meie reisiplaanidesse piiluda ja ma luban endal lihtsalt natuke sellest suvereisist unistada.
La Reunion kuulub Prantsusmaale, see on üks riigi viiest üle-mere maakonnast (Guedeloupe, Martinique, French Guiana ja Mayotte'i kõrval) ning see asub India ookeanis, Madagaskari külje all. Lend sinna saab olema mu senise elu pikim- New York oli 8h, La Réunion on 11. Iiiiiks. Aga õnneks on Pariisiga ajavahe vaid kaks tundi, nii et võrreldes New Yorgiga saab kohapealne olemine olema tunduvalt kergem. Oluliselt kergem. Mis on mu jaoks vist isegi tähtsam, kui see pikk lennuaeg. Ajavahega kohanemine oli New Yorgis ikka veidi keeruline, siiani mõni siin naerab ja meenutab mu esimese õhtu pisut üleväsinud nägu. Nii et ma väga ei muretsegi tegelikult selle 11 tunnise lennu pärast, see tuleb vaid mitmekülgselt ära sisustada- magad-sööd-magad-loed-sööd jne jne ja oledki kohal.
La Réunion on vulkaanitekkeline saar, mille kõrgeim tipp on veidi üle 3000 m. Arvestades seda, et rannikualad, kus linnad ja külad ja hotellid paiknevad, asuvad merepinna tasemel, siis sinna 3000 m kõrgusele sõit saab olema omajagu pikk. Me oleme lõuna- prantsusmaal ühe mäe tippu nii sõitnud, et alustasime ka u merepinna tasemelt ja mööda käänulist teed üles- ütleme nii, et andis ikka ronida. Kusjuures, siinse mäe tipp oli vaid 2000 meetri peal... ma juba väga ootan seda 3000 kogemust. See lõuna- prantsusmaa mäe tipp on siiani üks mu lemmikuimaid ja eredamaid reiside elamusi üldse. Seal üleval olles oli tunne, nagu oleksin Kuu peal maandunud. Ma armastan kõrgete mägede tippe ja neid sealtavanevaid hunnituid vaateid.
Saarele mahub kaks vulkaani, üks nö "magav"- piton des Neiges ja teine aktiivne- piton de la Fournaise. Kusjuures, see aktiivne pidavat olema üks aktiivsemaid vulkaane terves maailmas, pursates keskeltläbi iga 9 kuu tagant. Mis sa arvad, mida C üle kõige loodab saarel näha? Arvasid täitsa õigesti- vulkaanipurset. Loomulikult kuskilt turvaliselt hotelli rõdult vms... eee ma loodan... aga ikkagi... on inimesel ikka unistus. Mulle piisaks vist täiesti youtube'i videost.
https://www.allonslareunion.com/
Kuna me peatume väga mitmes linnas, siis ma loodan, et me näeme palju kohalikku traditsioonilist arhitektuuri, kõigi eelduste kohaselt peaks see siinsest ikka omajagu erinema. Kuna saarel on üsna mitmete religioonide kogukonnad üsna arvukalt esindatud, siis peaks seal olema võimalik uudistada- kasvõi ainult väljastpoolt- ka mitmeid erinevaid pühamuid, kirikuid, templeid jm.
La Maison Folio on autentne kreooli maja, mida on võimalik külastada ning seda ümbritsevat traditsioonilist kreooli aeda niisamuti. Kindlasti saame kuskil pisikeses ajaloomuuseumis saare ajaloo ning mitmekülgse kultuuripärandiga ka tutvust teha. Saarel asub mitu botaanikamaja, mis on tunduvalt huvitavamad kui ajaloomuuseumid- ja kus saab kohalikku ägedat floorat lähemalt uurida. Kujuta ette, kõiki neid eksootilisi lilli, mis seal vabas looduses kasvavad...
Siin fotol ei ole nüüd küll ananassid aga... Me teame päris mitut inimest, kes on La Réunion'il käinud ning nad kõik kinnitavad kui ühest suust, et me peame seal olles kindlasti ära proovima kohalikud ananassid. Lisaks sellele, et need pidavat olema täiesti harukordselt maitsvad, pärast nende proovimist, ei pidavat me ilmselt kunagi enam sööma neid ananasse, mida Euroopas müüakse. See on nii kummaline, kuidas absoluutselt kõik inimesed seda viimast rõhutavad, nii et ma olen nüüd eriti uudishimulik- kui erilise maitsega need ananassid seal siis ikka olla saavad? Ja mida ma ometi siiani söönud olen?
Lisaks ananassidele kasvatatakse saarel veel mitmeid puuvilju, mõningaid, mida me siin pole isegi mitte toidupoe lettidel kohanud ja mida kõike tahaks ka kindlasti järgi proovida. Niisamuti loomulikult ka kohalikke roogi, millel loodetavasti pole midagi ühist siinse klassikalise prantsuse köögiga. Kuuldavasti serveeritakse seal kõike riisiga, süüakse palju kala ning maitseainena kasutatakse julgelt ingverit ja kurkumit.
Saarel on kaks tänagi tegutsevat suhkruvabrikut. Tahaks käia suhkruroo istanduses ning lähemalt näha suhkru rafineerimist. Seal, kus kasvab suhkruroog, aetakse enamasti ka rummi ja La Réunion'i rumm on siin vägagi hinnatud. Meie kodus niisamuti. Meil on baarikapis just üks tühi koht ühele suveniiripudelile.
Sealset rummi tehakse nii põllumajanduslikul meetodil ehk siis valmistatakse suhkruroomahlast kui ka tööstuslikul meetodil, mis kasutab suhkruroomelassi. (Näed jah, et ma olen seda giidiraamatut põhjalikult lugenud- ega ma muidu ei teaks selliseid fakte) Seda kõike näidatakse loomulikult ka turistidele. Saarelt pärit üks rummisort- le rhum arrangé on eriline (ja väga hea kokteilikomponent muide) sellepoolest, et see sisaldab väga vähe suhkrut ning sinna lisatakse maitse andmiseks hoopiski kõikvõimalikke maitseaineid-vürtse, koori, lehti, värskeid või kuivatatud puuvilju, vanilli jms. Just seda pudelit me baarikapp ootabki.
Kui me ühel päeval käime suhkruroo istanduses ja rummi destilleerimisvabrikus, siis mõnel teisel päeval tahaks kindlasti näha vaniljekaunade kasvatamist ja pelargooniaõitest õli tootmist ja keset ananassipõldu võiks ka seista.
Kindlasti tahaks leida ühe sellise ranna ja seal natuke aega lihtsalt pikutada ja lainete loksumist kuulatada. Niisama palju kui ma armastan kõrgeid mäetippe, jumaldan ma ka mereranda ja merekohinat. Ujumine on saarel lubatud vaid teatud piiratud alades, nii et pigem võiks sinna randa kaasa võtta ühe päikesevarju ja raamatu ja natuke lihtsalt nautida seda, kuhu me sattunud oleme. See pildipealne rand tundub just selline mõtiskluste paradiis olevat...
Delfiine ja vaalu tahaks näha. Juunist septembrini on neid saare lähedastes vetes eriti palju, siis on delfiinide-vaatluse periood ja meil on kindlasti plaanis vähemalt korra ka merele minna. Kõikvõimalikud paadituurid on hästi populaarsed ja me leidsime, et üks firma korraldab neid näiteks paatidega, millel on klaasist põhi, nii et kogu veealust maailma on eriti mugav kogu aeg paadist jälgida. Võimalik on ka sukelduda ja delfinidega koos ujuda ja igasuguseid muid trikke teha.
La Réunion'i ümbrus on korallrahudega ümbritsetud ja sealsed veed on ühed mitmekesisema elustiku-olustikuga veealused maailmad. Palju millimallikaid ja muid veidraid mereelukaid.
Okei, seda vaatepilti võiks vabalt näiteks helikopterist jälgida. Helikopterilennud ja igasugused muud pisilennukite ja muude atribuutidega lendamised ja liuglemised on ka hästi populaarsed turismiatraktsioonid aga kahjuks mõjuvad need sõidud rahakotile sama vapustavalt kui need ülevalt avanevad vaated oleksid mõjunud me meeltele. Nii et me vist praeguse seisuga piirdume pigem maa ja veega.
Ühes reisisaates tutvustati La Réunion'i ühe turismiatraktsioonina ka speleomatkamist laavatunnelites. Mulle tundus see ainuüksi teleekraanil juba natuke liiga ekstreemse ettevõtmisena ja mul oli nii hea meel, kui C kõrval sama kuulutas. Õnneks pole ta ikka nii suur vulkaanihuviline. Neid matku korraldatakse selle magava vulkaani sügavustes olevatesse koobastesse ja ma kujutasin seda saatelõiku vaadates kogu aeg ette, kuidas mingi nurga tagant järsku laava hakkab vastu valguma...
Kui Senegali minnes võttis kohvris kõige rohkem ruumi kõige tähtsam asi-päikesekübar, siis seekord lähevad kohvrisse kõigepealt matkasaapad ja alles seejärel kõik muu. Kui mahub. La Réunion on täis erineva pikkuse ja raskusastmega matkaradasid ja matkamine on seal üks populaarseimaid tegevusi- nii kohalikele kui turistidele. Meil on kindlasti plaanis üks või kaks matkamist ka ette võtta ja ilmselt oleks eile olnud täpselt õige päev alustada selleks mingisuguse treeninguga.
Sellised ideed on meil meie puhkusereisiks. Pöidlad pihku, et augustis saame seda kõike ise kogeda ja näha.
Bisous
*Ühe osa puhkusest siiski oleme La Réunion'il, teise poole veedame Eestis.
**Kõik siinkasutatud fotod pärinevad robertharding.com lehelt
No comments:
Post a Comment