Moosisuvi

 Suvi on alles poole peal aga meie talvevarude riiul täieneb viimasel ajal pea iganädalaselt uute purkidega. 

Sel aastal on palju katsetamist. Ei mingeid über eksootilisi kooslusi aga siiski meie jaoks uued maitsed. Kevadel alustasin nüüd juba klassikaks ja kõigi lemmikuks saanud rabarberi-apelsini ja lihtsalt rabarberimoosiga. Siis käisime sõprade juures, kel kasvab keset aeda kirsipuu, mis juba teist aastat järjest varustab kogu küla kirssidega- sel aastal ligi 70 kilo, eelmine aasta u samas palju. 

Seal keetsime nädalavahetusega neljale perele kirsimoosi, kirsi-aprikoosimoosi, lihtsalt aprikoosimoosi ja aprikoosi-rabarberi moosi. Mul ootab kodus veel u 3 kilo aprikoose, need panen nädala lõpus paari vaniljekaunaga, see on üks mu lemmikkooslusi. 

Kõige suuremat rõõmu on aga sel aastal pakkunud meie oma väike marjaaed. Ma kunagi mainisin siingi, et meie põõsad on alles nii tillukesed, et moosikoguseid siit veel ei saa, aga näed, söön siin nüüd oma sõnu ja... moosi. Oma aia marjade moosi. 

Kõigepealt keetsime kolmed sõstrad želeeks, sest punaseid sõstraid oli põõsa küljes nii palju ja neid nagu päris niisama väga palju ei söö. Me ei osanud midagi muud peale hakata, otsisime moosisuhkru paki välja. Meil on üks põõsas roosasid sõstraid, üks punane sõstar ja kolm musta sõstart. Nende kolme kooslusest sai mitu purki väga mõnusat kergelt hapukat sõstraželeed. 

Seejärel hakkas tulema vaarikaid. Kõigepealt sõime niisama põõsa kõrval, siis tegime õhtul vahukoore ja beseega magustoiduks. Seejärel panin karbikese sügavkülma ja siis ühel õhtul korjasin korraga kaks kausitäit ja mõtlesin, et sellest saaks juba mõned pisikesed purgitäied moosi. Mõeldud, tehtud- meie oma aia vaarikamoos talviste külmetushaiguste tarbeks. 

Vaarikad aga annavad jätkuvalt saaki. Sattusime juhuslikult naabrimehega üle aia jutustama ühel päeval ja ta soovitas proovida vaarika-õuna moosi. Kuna mul oli just sel hetkel kaks kausitäit külmas ootamas, siis otsustasin naabrimehe retsepti proovida- lisasin õuntele-vaarikatele veel ka vaniljekauna ja tulemus on väga muhe vaarika-vaniljemoos. Õun on seal tagasihoidlik teisejärguline viiul, mille maitset pole pea üldse tunda, seevastu on üsna intensiivselt nii vaarikat kui vaniljet. 

Suve teises pooles on kindlasti plaan veel nii mõnigi moosikeetmine ette võtta. Tahaks väga mustasõstra moosi keeta, see on üks mu lemmikumatest maitsetest. Mustikat võiks ka paar purki olla. Ja siis ootavad sügisel ees veel kollased ploomid ja õunad pihlakatega ja õunad arooniatega...

Kuidas sinul moosikeetmisega lood on?

Bisous