Tere blogi.
Suvepuhkust on jäänud veel vaid loetud päevad ja me oleme täna täpselt nädala tagasi kodus olnud.
La Réunion oli väga väga mõnus puhkusesihtkoht. Me üldse ei kahetse, et Islandi ja Kanada ja Seišellide asemel hoopis selle kasuks otsustasime. Need kolm on samuti kindlasti avastamist-külastamist väärt sihtkohad aga La Réunioni soovitaks küll täitsa kahe käega. Saarel on nii palmipuudega ääristatud valged rannaribad kui ka ülimalt lopsaka taimestikuga dzunglimetsad. Pool saart on mägise maastiku tõttu täiesti puutumata ja läbitamatu aga teedelt avanevad vaated on igal pool kirjeldamatult ilusad. Ja muidugi ei saa mainimata jätta kahte vulkaani, mis pakuvad veel hoopis erakordse looduselamuse. Kui sa oled selle aktiivse vulkaani otsa roninud, nii nagu meie ühel päeval tegime, siis seal 2600 meetri kõrgusel tekib pisikese maailmavallutaja tunne küll. Saarel on väga palju võimalusi erinevaid veespordialasid harrastada ja samapalju on ka kõikvõmalike lennumasinatega lendamisvõimalusi. Kõige ägedama kogemuse saarelt saab aga kui seal päikesetõusust päikeseloojanguni matkata.
Me olime kohapeal 12 päeva ja olgugi et saar on mõõtmetelt üsna pisike ja seal on põhimõtteliselt ainult üks suur maantee, mis teeb saarele ringi peale, on see kõige minimaalsem aeg, mis sinna minekuks tuleks planeerida. Arvestades seda, et lennuaeg üksi on juba 11 tundi ja lennupiletid seetõttu üsna krõbeda hinnaga, siis lühemaks ajaks sinna lendamine ei ole lihtsalt väga (rahakoti)mõistlik. Me tegime selle ajaga küll tervele saarele ringi peale, lisaks peatusime 3 ööd ka saare keskel ja jõudsime selle ringreisi jooksul peaaegu kõik giidiraamatu kohustuslikud paigad ära näha aga see eeldas seda, et meil olid ka üsna tiheda programmiga päevad ja mõned ka sellised, mil tuli hommikul ärkamiseks kell helisema panna. Nii mõnegi inimese jaoks on selline teguviis ilmselt puhkuseune rüvetamine aga saare elu kulgeb päikesega ühes rütmis- päikesetõusuga vara üles ja praegusel talvisel perioodil läheb päike kella 18 ajal juba looja ja õues on siis täiesti pime, nii et kui tahta päeva jooksul mitmeid kohti külastada, siis tuleb pigem hommikuinimene olla. Üleüldse on see selline sihtpunk, kuhu minnes tuleb kasuks veel ka hea sportlik vorm ja head matkasaapad on täiesti asendamatud reisikaaslased. Miks nii, sellest ma kirjutan pikemalt mõnes järgnevas postituses.
Meil olid nii minekul kui tulekul öised lennud- mis on äärmiselt praktiline, sest nii ei kaotanud me puhkusepäevi niisama lennukis passimisele vaid pärast natuke ebamugavat ööd- ma ei tea kedagi, kes lennukis istudes sügavalt magatud saaks- maandusime saarel hommikul umbes 9 paiku. Lennujaamast- mis on nagunii imepisike ja koroona tõttu praegu ka peaaegu täiesti inimtühi- välja astudes avanes kohe vaade mägedele, kõrvu kostus palmipuude lehtede kahin, päike oli juba üsna kõrgel ja ookeanilt puhus mõnusalt värskendavat meretuult....täpselt selline tunne oli nagu oleks puhkusesaarele jõudnud. Veel enne kui kell 10 sai, olime me autorendiplatsil oma valge peugeot kõrval, tõstsime kohvrid autosse, sisestasime GPS-i esimeseks sihtpunktiks suhkru- ja rummitehase ja puhkusereis võiski alata.
Esimese päeva lõpuks olime me umbes veerandi saarest läbi sõitnud. Algus ei olnud küll sugugi paljutõotav tegelikult, sest see esimene suhkru- ja rummitehas, kus me plaanisime giidiga külastuse teha, oli terveks nädalaks juba ammu ilma broneeritud ja see huvitavam osa tehasest koroonapiirangute tõttu üleüldse külastajatele suletud. Neid "koroonapiiranguid" saime me terve reisi jooksul veel korduvalt ja korduvalt kogeda aga õnneks ei mõjutanud lõpuks ükski neist meie reisi üldmuljet ja -kogemust. Lõpuks saime me selle esimese külastuse ka tehtud oma kõige viimasel päeval, viimase asjana, vahetult enne lennukile minekut.
Järgmine sihtpunkt mille me GPS-i sisestasime oli läheduses asuv vaniljeistandus. Ekslesime teederägastikus veidike aga lõpuks edukalt kohalejõudnud olime sunnitud värvalt lugema silti, et koroonapiirangute tõttu on terve istandus määramata ajaks suletud. Okei. Kas ma juba mainisin, et pärast 11 lennutundi pani selline algus meid hetkeks kahtlema- emmmmmm......kas see oli ikka hea mõte praegu siia lennata? Kas nii läheb edasi ka? Etteruttavalt võin öelda, et kuigi mõned ekskursioonid jäid meil veel koroonapiirangute tõttu tegemata, siis üldjoontes saime me siiski kõik planeeritud kohad käidud ja nähtud.
Kolmandaks sihtkohaks valisime järgmise läheduses asuva vaniljeistanduse. Ei saa ju olla, et nad kõik kinni on.... Ja juhheiii, meil vedas. Parklas oli tegu, et autole kohta leida, istanduse uksed oli avatud ning meie sinna jõudes oli just parasjagu algamas ka üks giidiga ekskursioon, nii et võtsime ennast sinna sappa ja sellest saigi meie esimene tutvus saare elu-oluga. Kui me ühel hetkel selgitasime, et me just maandusime u 2 ja pool tundi tagasi, siis meid vaadati küll veidi üllatunud nägudega aga ega me ju ometi saarele magama ei tulnud. Ja esimesse hotelli sai nagunii alles pärast lõunat check-in'i teha.
Enamikel päevadel me just nii kulgesimegi. Kogu puhkuse peale tegime keskel ühe leboma päeva, mil veetsime enamiku aega lihtsalt hotelli mullivannis ja tegime vaid ühe lühikese jalutuskäigu linnakese suveniiripoodidesse. See oli puhkuse jooksul ainuke päev, mil me kordagi autot ei kasutanud. Muidu tuli kokku vist pisut üle 1000 kilomeetri autosõitu aga sealsel maastikul ja teedevõrgustikul on see nagunii juba peaaegu et omaette reisielamus. Nendest saare teedevõrgustikest tuleb ka kindlasti veel järgnevate postituste sees natuke rohkem juttu.
Täna on siin sissejuhatuseks lihtsalt mõned pildid suvalistest teedeäärsetest peatuskohtadest. Sellepärast meile meeldibki omapäi reisida, et nii saab "oh, vaata kui äge vaade" kilke peale auto tee ääres kinni pidada ja natuke aega neid hunnituid vaateid imetleda. Ja pilti teha loomulikult.
Postituse lõpu poole olevad pildid on just ühes sellises täiesti suvalises teeäärses ilusa vaatega kohas tehtud. Pidasime auto suure tee ääres kinni, ja avastasime, et sealt kõrvalt läheb kohe pisike teeke palmipuude vahele. Tegime pilte ja nii õige pisut edasi minnes leidsime end kõigepealt keset väiksemat sorti banaanikasvatust. Seejärel nägime sidrunite alla lookas olevaid sidrunipuid ja sealt veel sammuke edasi olid kohaliku köögivilja chouchou peenrad. Taustaks taamal kõrguvad mägedetipud ja lopsakad rohelised metsad, mis edaspidisel lähemal kogemusel meenutasid rohkem küll nagu eriti liigirikast botaanikaaeda. Seda, et see on just see kohalik köögivili chouchou teadsime vaid seetõttu, et olime varasemalt ühel turul neid sildiga näinud ja nunnu nime tõttu jäid need meile sealt meelde. Nüüd nägime kogemata ära, kuidas neid siin kasvatatakse ja reisi kulgedes saime seda köögivilja ka väga mitu korda süüa, sest tuli välja, et see on neil seal laialt levinud ja sellest tehtud hautised on kohaliku köögi alustalad.
Reisi jooksul käisime kahes vaniljeistanduses vanilje kasvatamise, kuivatamise ja sorteerimise saladusi kuulamas.
Ma tean nüüd miks üks vaniljekaun poes kallist raha maksab. Sest tänase päevani viljastatakse kõikides istandustes iga taime iga õis käsitsi, ükshaaval. Looduses vanilje niisama ei kasva ja selleks, et see kaun seal arenema hakkaks, tuleb inimesel enne palju vaeva näha. Tuli välja, et see on hoopiski keerulisem ja aeganõudvam töö, kui näiteks kartuli kasvatamine. Sellest siis osaliselt ka see kallis hind...
Aga vaniljetaime õis on sellise isepärase ehitusega, et putukad ei ole võimelised neid tolmeldama, nii et iga vaniljekauna tekkimiseks tuleb käsitsi taime emasõit tolmeldada ja siis ka pole veel kindel, et igast tolmeldatud õiest kaun kohe arenema hakkab, sest võib olla, et ilmataat keerab kogu asja nässu, kui on näiteks liiga vihmane või vastupidi liiga kuiv periood algamas. Ühe vaniljekauna tekkeks peavad igasugused tingimused täpselt õiged olema. 
Ei, need ei ole rohelised oad.
See toatäis kuivavaid vaniljekaunu on vaniljearoomi fänni paradiis.
Vaniljetaim on orhideeline ja need ronivad seal istandustes mitme meetri pikkuste liaanidena mööda puid ja muid tugesid.
Bisous
No comments:
Post a Comment